Pussy Rioti juhtum. Margus Ott

Teaduse ja Religiooni Kolleegiumi IX kevadkool

“Piirivalvurid ja piiririkkujad”

18.-19. mai 2012, Põltsamaa

Mis puudutab religioonitemaatikat, siis viimase aja kõige rohkem kõneainet pakkunud piiririkkumine on kahtlemata olnud vene punkbändi “Pussy riot” ülesastumine Moskva Päästja Kristuse kirikus. See on ka Eesti meediast andnud alust elavaks poleemikaks: on esinetud ametlike pöördumistega (Ilves, Põder, parlamendisaadikud), on kirjutatud artikleid ja peetud teledispuute, on arutletud sotsiaalmeedias.

Ise väitlesin sel teemal “Näoraamatus” ühe sõbra seinal, kus arenes elav dispuut. Järgnev mõttearendus on osalt sealsest arutelust inspiratsiooni saanud ning selles on arvesse võetud nende vastuväiteid, kellega ma polemiseerisin.

Ma tahan seda teemat käsitleda kolmest aspektist: ajaloolis-poliitiline, filosoofilis-religioosne ning isiklik-ontoloogiline.

I

Sündmus on teile kindlasti teada. Pussy Rioti liikmeskond näib olevat üksjagu ebamääraste piiridega. Üks neid ühendav tunnus on erksavärvilised kostüümid ja maskid.[1] Nad on korraldanud ülesastumisi Punasel väljakul ja metroos, aga ükski neist ei võitnud nii suurt kõlapinda kui esinemine Päästja Kristuse kirikus, mis tegi otsekohe tuntuks nii Venemaal kui ka mujal maailmas. Paraku on see käinud märterluse hinnaga, kuna osa bändi liikmeid viibib siiamaani vahi all, kusjuures neid ähvardab kuni 7-aastane vanglakaristus.

Tasub meenutada mõningaid asjaolusid: etteaste kirikus kestis 10-20 sekundit, tüdrukute riietus ei rikkunud mingeid norme, nad ei lõhkunud midagi ega vigastanud kedagi. Nad tantsisid altari ees ja ilmselt ka laulsid (ehkki youtoube’is levitatud videol pole originaalheli, vaid stuudios salvestatud muusika). Nende tantsu ei saa lugeda oluliselt väljakutsuvamaks kui sealsamas kirikus või kirikukompleksis toimunud etendus (Vt. REN-TV reportaaži http://www.youtube.com/watch?v=oVVKK8tUeJo vt. alates 1:54). Kellelegi pole saladus, et probleem peitus nende laulu sõnades (nagu öeldud, pole selge kas või kui palju nad seda kirikus koheapeal laulsid), kus nad paluvad Jumalaema, et see Putini minema saadaks, ning kus vihjatakse kiriku koostööle võimudega. Ainsad “vulgaarsed” sõnad, mida nad kasutavad, on “sitt” ja “lits”. 

Esiteks tuleb üle korrata, et tüdrukute vahistamine pole põhjendatud ei kiriku ega riigi õiguse seisukohalt. Esiteks on pentsik kedagi palve eest kiriklikult taunida, eriti kuna selles ei õhutata viha ega vaenu, vaid hoopis kutsutakse üles viha ja vaenu vastu (kaitstakse homode ja naiste õigusi, millega Venemaal on tõsiseid probleeme). Teoloogilist analüüsi PR etteastele vt. Alar Laatsi artiklit “Kirik ja kassid”[2] http://kjt.ee/2012/04/patriarh-ja-kassid/ . Ja kui kiriklikult taunitaksegi, ei tohiks selle eest vangi panna. Teiseks pole nende vangistamine õigustatud riigiõiguslikult: vahistamise aluseks on Venemaa kriminaalkoodeksi paragrahv 213/2, süüdistus huligaansuses. Ometi, nagu öeldud, aktsiooni käigus ei lõhutud midagi, ei soditud, ei vigastatud kedagi ega suunatud solvanguid kellegi kohalviibija isiku pihta.[3] Jällegi on kõigile selge, et asi pole huligaansuses, vaid selles, et aktsiooni käigus protesteeriti Putini võimu vastu, kes on sisuliselt Venemaa diktaator.

Mitmed Pussy Rioti kriitikud on küll nõus kõige eelöelduga ja sellega, et karistus on ebaõiglaselt ränk, aga ometi toovad nad välja, et protestimiseks oleks pidanud valima teised vahendid ja et kirikus ei tohi sellist protestiaktsiooni korraldada. Tasub muidugi kohe mainida seda, et kirik ongi poliitikaga seotud – ja Venemaal veel eriti tihedalt. Eriti ambivalentne on eespool viidatud REN-TV reporaaži lõik, kus sealsamas kirikus tähistatakse kirikuesindajate juhtimisel Venemaa tuumakompleksi 60. aastapäeva... Kirik on aegade jooksul õnnistanud relvi ja sõjavägesid, aga kui õnnistatakse juba massihävitusrelvi, siis on minu meelest midagi väga viltu. Minu meelest on juba ebaeetiline see, kuidas Venemaa patriarhaat Putini diktatuurile kaasa aitab, nii et see muudab küsitavaks nende etteheited Pussy Riotile, et nood toovat poliitikat kirikusse. Kui Venemaa kirik poleks riigivõimuga nii tihedalt seotud, siis poleks PR esinemine ka sellist poleemikat tekitanud.

II

Kuid PR aktsioon on ka selles mõttes oluline, et see toob välja ka religiooni sügavamaid struktuure, PR piiririkkumine toob piirid paremini välja. Kui eelnev jutt on tihedalt seotud antud ajaloolis-poliitilise kontekstiga, siis järgnev jutt kehtib enam-vähem igal ajal ja igas kohas.

Religioonis võiks eristada kaht aspekti. Üks hõlmab mingit teatavat atribuutikat, rituaale, pühakirju, käitumisnorme, mõistetekooslusi, narratiive jne. Seda võiks nimetada usundiks. Teine aga osutab millelegi, mis jääb teispoole kõiki neid vorme, pühadusele enesele. Seda võiks nimetada usuks. Usk ja usund oleksid siis aspektid, mis on igas religioonis, mis seda nime väärib. Selline mõistevalik lähtub küll euroopa traditsioonist ja kristlusest, kus “usk” on üks keskseid mõisteid; mõne teise usundi pinnalt võiksime kasutusele võtta mõne teise mõistepaari, mis keskenduks mõnele teisele religioonifenomenoloogilisele aspektile, kuid mis väljendaks sedasama eristust. Seda võiks isegi püüda teha, kuna niimoodi tuleks ehk selgemini välja, mis see eristus ikkagi on, aga siinkohal ei hakka ma seda ette võtma[4], vaid ajame läbi eristusega usk-usund.

Kõigepealt paar sõna sellest, mis on sellises tähenduses usk. See on viide avavale, tervendavale ja loovale instantsile. Usuks võib nimetada seda, mille kaudu lahustuvad meie psühhofüüsilised klombid ja kompleksid, mis elamist takistavad, nii et meie hingejõud kasvab ja me muutume kehalt ja vaimult tugevamaks, loovamaks. See aga pole pelgalt “isiklik” asi. Eeskätt või isegi kõige olulisemal moel on see seotud avamise, tervendamise ja loomisega, mis käivad minu kui indiviidi ja isiku terviku kohta – usk märgib seda, mille kaudu saab võimalikuks sügavam “käiguvahetus” isiksuse enda toimimises. Selles mõttes pole usk pelgalt “isiksuse arendamine”, vaid see on sõna otseses mõttes kosmiline sündmus, just nimelt lagundades piiratud, suletud, haiglaslikke, sumbuvaid, monotoonseid kalduvusi, millesse isik on kinni jäänud – avades ja tervendades neid, luues inimese uueks niimoodi, et tema läbikäimine enda ja maailmaga on järgu võrra mitmekesisem ja paindlikum. Mitte lihtsalt isiku elujärje parandamine, vaid see, kui isik avastab uue elu.

Kui teadmine põhineb alati teadjal, subjektil, siis usk liigub selles mõttes teadmatuses, et ehitab pidevalt ümber “teadjat” kui teadmise alust. Kui me usus ikkagi räägime teadmisest, siis on see hoopis teises tähenduses: just nimelt teadmine sellisest ümberehitamisest, olemise aluse enese lakkamatust uuendamisest. Teadmine sellest, kuidas püsida teadmatuses. Mitte ignorantsuse ega harimatuse mõttes, vaid just nimelt selles mõttes, et “teadja” on pidevalt küsimuse all ja lakkamatult muundub, võimaldamata ehitada talle mingit “teadmishoonet”. Et hoida metafoore segamini minemast: just see muunduv alus on “kalju”, millele rajatakse usk.

Tuleme aga tagasi usu ja usundi juurde. Antud teema puhul on oluline see, et usk ja usund on lahutamatult seotud: ilma usuta puuduks usundil igasugune tähendus, rituaalid oleks pelgalt teater, moraalinormid õõnes õpetajalikkus, narratiivid pelk ilukirjandus jne. Aga teisipidi vajab usk jällegi mingit kehastust usundi näol; usk ei saa eksisteerida kuidagi abstraktselt “puhta usuna” – nii mõnedki inimesed näivad seda meie new-age’i ajal võimalikuks pidavat, aga minu meelest tähendab see enamasti veelgi primitiivsemate uskumuste juurde tagasilangust kui need, mida mõnest usundist enamasti leida võib. Usul on alati pidepunktid, ta vajab sõrme, mis osutaks endast kaugemale. Põhimõtteliselt võib möönda, et usundina võivad toimida ka mingid muud nähtused peale nende, mida harilikult religiooni alla liigitatakse, aga igatahes on usundid prototüüpseteks usu vahendajateks, ning pole võimatu seegi, et juhul kui kitsas mõttes religioonid kaoksid, siis ka nood muud nähtused ei suudaks toimida usundina (selle mõiste tehnilises tähenduses).

Nüüd see paratamatu seos usu ja usundi vahel annab alust nende etteheiteks Pussy Riotile, kes on muidu punkarite poliitilise sõnumiga nõus. Nad ütlevadki, et isegi kui usundiline atribuutika on eeskätt vahend usule osutamiseks ja usuni viimiseks, siis ometi on meil vaja mingit sellist atribuutikat ja ilma selleta me ei jõuaks kuhugi. Või vähemasti kahaneks “kuhugi jõudmise” võimaluste hulk – ütleme näiteks, kui elavate usundite nimistust kaoks õigeusk – siis oleks ka kogu inimkond vaesem. See on paljude reaktsioon PR aktsioonile: õige poliitiline taotlus, aga lubamatute vahenditega.

Ei saa aga silmist lasta mainitud teist poolt: usundil on mõte ainult usu kaudu. Kui see kaob, siis on usund kõige mõttetum ja isegi kõige ohtlikum asi. Seda võiks nimetada sektantluseks: sekt on see, mis avab ja tervendab inimest mingil määral, ent sulgeb ta järgmisel tasandil ja teeb ta veel kõrgemas mõttes haigeks. Sekt erineb lihtsalt orjanduslikust või muust taolisest abusiivsest korrast sellega, et vähemasti algselt tugineb ta inimeste vabatahtlikule liitumisele ja poolehoiule. See võrsub asjaolust, et inimesed alguses tõesti avanevad, saavad tervemaks ja loovamaks. Aga sektis haaratakse need järgmise tasandi sulgumise, haiguse ja loovusetuse sisse ning allutatakse kolmele põhilisele ihale: võim, raha, seks. Igasugune fanatism kuulub siia alla. Paljude kodanike jaoks on kogu religioonil halb märk küljes just sellepärast, et seda samastatakse sektiga: et küll vabastatakse mingid jõud, aga seda perverssemalt inimene orjastatakse. Sekt on usund, kust on kadunud usk, ent mis opereerib sarnase atribuutikaga. Nüüd aga on need atribuudid saanud asjadeks iseeneses (kolme põhilise iha teenistuses). Seda võiks jällegi tehnilise terminiga nimetada puuslikekummardamiseks (andku mulle andeks puuslike kummardajad, mis võis kunagi olla religioon kogu oma kahetises struktuuris). St. see, mis peaks olema nagu uks või pikksilm, on saanud ise kummardamisobjektiks, ikoon on saanud iidoliks, preester-vahendaja Suureks Juhiks.

Antud juhul, kus altari ees tantsimise eest on noored inimesed ja emad juba kuu aega vangis istunud ja pole välistatud, et istuvad veel seitse aastat[5], võib just nimelt küsida, kas siin pole tegemist sektantluse ja puuslikekummardamisega? Kui esmatähtsad on institutsioonid, tavad, kombed, ja kui kaob viide sellele, mille jaoks need mõeldud on. Ehk antud juhul: kui esmatähtsaks saab kirik institutsiooniga ja selles praktiseeritavad kombed, ning unustatakse ideed, printsiibid, eluviis, mille ümber kirik oma kommetega üldse loodi: ligimesearmastus, andestus jne. Kuidas saab kirikupea ütelda: “Neile pole andestust”? Andestus on võimatu ainult siis, kui inimene ise selle ära tõukab, sellest keeldub, aga antud juhul see nii ei ole, loetagu kasvõi PR ühe vangistatud liikme, Nadežda Tolokonnikova kirja 29. märtsist: http://freepussyriot.org/content/29032012-letter-nadezhda-tolokonnikova-one-arrested-women . Minu meelest on see isegi väga sügavalt kristlik kirjutis.

III

Veel üks teema, mis on samuti seotud õiguse ja õigustamisega, puudutab protestijate isiklikku tasandit. Nimelt on neile ette heidetud seda, et väikese lapse ema ei tohiks nii ohtliku asjaga tegeleda.[6] Me teame, milline on Venemaa. Selliste asjade eest võib ilma jääda vabadusest, tervisest, isegi elust. Et millise õigusega nad ohverdavad oma lapse õnne ja võib-olla psüühilise tervise mingi poliitilise aktsiooni nimel.

Minu meelest on sellise etteheitega midagi väga sügavalt valesti. Esiteks tundub, et see taandab ära usu ja eetika pelgalt “selle maailma” kalkulatsioonidele, õigustamani kollaboratsionismi-kvislinglust, konformismi-mugandumist. Sellele diktatuurid tuginevadki. Meil on kalduvus omistada diktatuuride olemus üksikute perverssete, paheliste ja koletuslike inimeste türanniale. Samas aga ei suudaks see käputäis perverte iial valitseda terve ühiskonna üle, kui nad ei saavutaks enamiku, täiesti korralike ja normaalsete inimeste koostööd. See koostöö saavutatakse reeglina ühiskonna horisontaalsete sidemete, inimestevahelise võrdse anarhilise koostöö lõhkumisega. Mitmesuguste kudedega tihedalt seotud ühiskonnast jäävad järgi ainult üksteisest eraldatud lõimelõngad. Põhimehhanismiks on hirm. Diktatuur püsib seni, kuni inimene kardab oma ligimest ega usalda teda; ja diktatuur kukub sel päeval, mil see hirm kaob ja usaldus taastub. Diktatuuri ei hävita mitte relvad, füüsiline jõud, vaid inimestevaheliste horisontaalsete anarhiliste suhete taastumine, moraalne jõud.

Etteheide PR-le, et nad peaksid oma lastele mõtlema, paigutub suurepäraselt sellisesse diktatuuriloogikasse. Ma kardan, mis saab minust ja mu lähedastest, kui ma teen seda või toda. Ja kuna kõik niimoodi mõtlevad, kuna kõigil on lähedasi, siis keegi ei võtagi midagi ette ja kõik muganduvad ühel või teisel moel. Sellise perversse hirmu ja usaldamatuse udu hajutab märterlus. See on usu tunnistamine. St viide millelegi, mis väljub usunditest ja ühiskondlikust. Viide tollele avavale, tervendavale ja loovale instantsile. Kui keegi teeb midagi, mida ei saa kuidagi põhjendada ega õigustada, aga millest on näha, et see esindab kõrgemat loogikat, mis on vaba ühiskondlikest sulgumistest, haigustest ja monotoonsustest. Ja kui diktatuur tugineb sellele, et ühiskond on atomiseeritud eraldiolevateks inimesteks, kes sulavad ühtlaseks massiks, siis diktatuuri purustav märterlus tugineb isiklikule algatusele, üksikisiku ainulisele teole. 2011. aasta pöördelised sündmused, mis raputasid suurt osa maailmast, said alguse sellest, et üks Tuneesia kaupmees pani ennast põlema. See vallandas Araabia kevade, Hispaania indignado’de, New Yorki Occupy! liikumise jne. Üksikisiku märtrisurm. Või meenutagem Martin Luther Kingi. Või Jeesust Naatsaretlast...

Seda teemat edasi arendades võiks öelda isegi nii, et iga märter tõuseb surnuist üles – ja et Kristus lihtsalt “teostab metafoori”. Märter tunnistab usku, mis on avav, tervendav, loov ning ulatub kaugemale ajaloolistest ja ühiskondlikest sulgumistest ja haigustest – kaugemale surmast kui kõigi sulgumiste ja haiguste võrdkujust. Märtrid tunnistavad Elu, mis ulatub teispoole elu ja surma vastandust. Märtrid annavad meile elu, annavad meile hingamist. Tänu neile me saame tugevas mõttes elada – avaneda, terveneda, luua. Nad kinnitavad meie meelt, et on olemas teine loogika kui “selle maailma isandate” oma.

Pussy Riot, kes on toonud kokku poliitilised ja religioossed valupunktid, on saanud märtriks ja isegi kui nende aktsioonil oli algselt ainult poliitiline ja kunstiline mõõde, siis see on nüüdseks omandanud ka religioosse mõõtme.

Nadežda Tolokonnikova, Maria Aljohhina ja Jekaterina Samutsevitš vabaks!

---

[1] Juba ainuüksi seda asjaolu saaks pikalt tõlgendada, näiteks nii, et erksad värvid osutaksid individualiseerumispüüdlusele, aga maskid selle lämmatamisele väliste tegurite poolt

[2] Tuleb siiski mainida, et Alar Laats, nagu nii mõnigi teine, on PR teravust mahendanud, tõlkides bändi nime “kassiks” või “kiisuks”. Pussy esimene tähendus antud kontekstis peaks siiski olema “tussu”.

[3] Nii et Arne Hiobi väide “Vabariigi kodanikes” 10.04.2012, justkui Venemaa seadused näeksid PR laadi esinemise eest kuni seitsmeaastase karistuse, on väär (ja pealegi küüniline), vt. http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=126755 (AH sõnavõtt alates 49:51).

[4] Näiteks taoistliku mõtleja Zhuangzi kontekstis võiks selleks eristuseks olla lihtsalt “taevas” (mis esindaks “usku”) ja “inimene” (mis esindaks “usundit”).

[5] (Nagu me nüüd teame, olid nad pool aastat eeluurimisvangistuses ning neile määrati kaheaastane reaalne vanglakaristus.)

[6] Vahistatud on väitnud, et nemad selles konkreetses ürituses ei osalenud. Olgu sellega kuidas on, üldine probleem jääb samaks. Ja ikkagi võiks neile ju samadel alustel ette heita seda, et nad üldse sellise rühmitusega seotud on, kui neil väike laps on. Või kui ise ei ole seotud, siis et nad käivad läbi inimestega, kes on seotud, jne.

Miks õigeusu kirik ei luba tuhastamist?

Mäletan, et kui juhtusime kord seda keeldu omavahel koos teiste mitteteoloogidest õigeusklikega arutama, ei meenunud meile esiotsa ühtki teist olulist põhjust peale vajaduse märgata, kui keegi on aastakümnete möödudes endiselt kõdunemata – mis on üks pühaku tunnuseid. Kuna keegi meist ei teadnud end olevat seda sorti armu jaoks kõlbulik, jäime endiselt üsna õlgukehitavale seisukohale selles osas, mis meie enda kunagi toimuvat matust puudutab. 

Selgub, et tuhastamise kohta polegi tõepoolest olemas üht ja ainsat üldkiriklikku otsust, kuid põletusmatus pole kooskõlas kiriku traditsiooniga. Iga kord õigeusu kiriku ajaloo vältel, kui kremeerimise küsimus teoloogilise vaatluse alla tõuseb, on lõppjäreldus tehtud põletusmatuse vastu, tuues põhjenduseks mitmed reeglid ja õpetuslikud seisukohad, millega tuhastamine vastuollu läheb.

Kiriku peamised põhjendused on järgmised.

1. Traditsiooniliseks kristlikuks matuseks on hauamatus, nagu see võeti omaks varakristlaste poolt esimestel sajanditel.

2. Õigeusu kiriku matusetekstidest ja talituskorrast selgub, et neis peetakse silmas just hauamatust ühes kõigi surmaga kaasnevate šokeerivate üksikasjadega nagu kõdunemine. Matusetekstides ärgitatakse elavaid tähele panema lagunemist ja surma inetust, mis ka neid tulevikus ootab:

Ma nutan ja ohkan/ kui surma peale mõtlen/ ja näen kirstus meie näo ilu,/ mis Jumala näo järele loodud,/ inetu, auta ja näotu olevat./ Oh seda imet!/ Mis saladus on meiega sündinud?/ Kuidas oleme kõdunema mõistetud?/ Kuidas saime surmaikke alla?/ See on tõesti Jumala käsu järele,/ nagu kirjutatud on./ Küll Tema annab rahu ka sellele oma uinunule.
***
Oh, missugune lahkumine, vennad! Milline nutmine ja kaebamine on praegusel tunnil. Tulge siis, jätkem jumalaga sellega, kes oli üürikese aja eest ühes meiega, sest ta pannakse nüüd hauda, kaetakse kinni mullaga, saadetakse pimedusse, maetakse surnute hulka ja lahutatakse ära kõigist sugulastest ja sõpradest. Palugem siis Issandat, et Ta annaks temale puhkamist.
***
Selle surnu peale vaadates mõtelgem selle üle, et samane on ka meie eneste viimne tund. See siin läheb ära maa pealt nagu suits; ta on ära õitsenud nagu lilleke, maha niidetud nagu rohi; ta mähitakse linadesse ja kaetakse mullaga. Teda siit maailmast ära saates palugem Kristust, et ta annaks temale igavest hingamist.

Teisalt mõtestatakse õigeusu matusetalitust Suure Reede sündmuste valguses. Leinajad kogunevad uinunud õigeuskliku matusetalitusele, nagu kogunesid Jumalaema, Nikodeemus, jünger Johannes ja vagad naised koos Arimaatia Joosepiga Kristuse ihu matmiseks ette valmistama.

3. Kristus sai tõeliseks inimeseks tõelise inimliku ihuga, suri tõeliselt ja kehalikult nagu kõik inimesed, ta maeti kehalikult hauda, ning tema surnust ülestõusmine hõlmas ka tema keha. Nagu Kristus surnust üles tõusis, nii ootavad ka kristlased aegade lõpus ihulikku, kehalist ülestõusmist. Lunastus ja igavene elu on valmistatud inimesele kui tervikule, nii hingele kui ka ihule. Kogu inimene on Kristuse taevaminemise läbi tõstetud Jumala paremale käele.

Kremeerimine tooks, või ongi juba toonud endaga kaasa antiikfilosoofiale omase keskendumise ainult hingele. Tuhastamine vabastab meid keha ebamugavast kohalolekust, kuid õigeusu kirik rõhutab, et austust ja hoolt vajab uinunud inimene tervikuna. Tuhk seevastu on isikujärgne, steriilne ja eristamatu mõne teise isiku tuhast.

4. Jumal lõi inimese oma näo järgi. Ristimises saab Püha Vaimu templiks nii hing kui ka keha. Armulaual võtame oma kehasse vastu Kristuse vere ja ihu. Salvimises ja haigete võidmises on see just meie keha, mida õliga võitakse. Paljude uinunud pühakute kehades säilib Püha Vaimu ligioleku tervendav vägi ja on teada rohkesti juhtumeid, kus pühakusäilmetega õnnistamine toob haigele tervenemise. Pühakute seas on neid, kelle ihu ei kõdune või voolab sellest koguni healõhnalist mürri.
Hing, mis on tunnistatud Jumala armust osasaamist väärt olema, sest ta on olnud pühitsetud, pühitseb ilmtingimata ka kogu ihu, sest hing hoiab tervikuna koos kõiki selle ihu liikmeid. Sel põhjusel Püha Vaimu arm, tehes enda omaks hinge, teeb enese omaks ka ihu. (Siimeon Uusteoloog) Pühakuks kuulutamise ametlik protsess on aeganõudev, seetõttu peavad säilmed olema veel aastakümneid hiljem kättesaadavad. Keha hauda mattes usaldame Jumala tahte alla, mis sellest edasi saab - kas keha kõduneb või hoitakse imelisel viisil rikkumatuna. Meil endil pole voli seda mingil viisil kahjustada.

5. Paljud eelistavad tuhastamist võimaluse tõttu puistata tuhk mõnda eluajal armsakssaanud paika. Kahtlemata on Jumalale jõukohane koguda ülestõusmise ihu kokku ka lugematutest tuhapudemetest, pole ju ka keha mõne osa puudumine takistuseks uuendatud ihu ülestõusmisele, kuid õigeusu kirik eeldab kristlaselt soovi puhata esimeste kristlaste kombel pühitsetud mullas võimalikult lähedal teistele kristlastele ja märtritele, ning oodata koos nendega tulevast ihu ülestõusmist. Soov laotada tuhk maiste eelistuste ja hobide tõttu armsatesse paikadesse näitab ilmalike asjade eelistamist eshatoloogilisele lootusele.

Neil põhjustel võib õigeuskliku tuhastamine toimuda ainult erakordsete looduskatastroofide või suurõnnetuste korral piiskopi loal, juhul kui ilmalik võim seda sanitaarsetel kaalutlustel nõuab. Kuigi põletusmatust loetakse igal juhul erandiks, võidakse piirkonna piiskopi loal praktikas ka selles vallas toimida nii, nagu on  armumajapidamise seisukohalt igas konkreetses olukorras ja iga konkreetse inimese puhul kõige otstarbekam. Matusetalitust ei viida põletusmatuse korral üldjuhul läbi kirikus.

Peamised ülevaate tegemiseks kasutatud autorid:

Kathryn Wehr http://www.orthodoxytoday.org/view/wehr-the-orthodox-bioethics-of-cremation 

Ülempreester George Grabbe http://orthodoxinfo.com/death/cremation.aspx 

Isa John Touloumes http://www.annunciationmuskegon.mi.goarch.org/

Tauno Tederi "Idakiriku lood" ajalehes KesKus

Ajalehe KesKus veebilehelt on võimalik lugeda luteri teoloogi Tauno Tederi sarja "Idakiriku lood". Artiklid peaksid avanema ka siis, kui siinses loetelus pealkirjadele klõpsata.

Ikoonid – nähes nähtamatut / Tauno Teder 3/2012

IDAKIRIKU LOOD: Teoloog Tauno Teder tutvustab pühapiltide kui nähtuse põnevat ajalugu.

---

Liturgia ja maailm / Tauno Teder 12/2011

IDAKIRIKU LOOD: Teoloog Tauno Teder kirjeldab, kuidas kiriklik liturgia püüab endas hõlmata kõike loodut.

---

Liturgia ja usklik / Tauno Teder 11/2011

IDAKIRIKU LOOD: Teoloog Tauno Teder räägib oma idakiriku lugudesarjas liturgiast kui usu edasiandjast.

---

Kloostrid ja rahvas / Tauno Teder 10/2011

IDAKIRIKU LOOD: Teoloog Tauno Tederi sari idakirikust. Miks on kloosterlik eluviis tähtis?

---

Askeedid ja anahoreedid – ida munklus / Tauno Teder 9/2011

ORTODOKSIMAAILMA LOOD: Ortodoksi vaimulik Tauno Tederi lugudesari värvikirevast idakirikust ja selle ajaloost. Alljärgnevalt tuleb juttu munkliku liikumise fenomenist.

---

Patriarhid, metropoliidid ja teised / Tauno Teder 7/2011

ORTODOKSIMAAILMA LOOD: Eesti Kirikute Nõukogu sekretäri Tauno Tederi lugudesari värvikirevast idakirikust ja selle ajaloost. Alljärgnevalt tuleb juttu varase idakristluse juhtimismudelitest ning vaimulikkonnast.

---

Kirikukogud ja kaanonid – õigus ilma kohtuta? / Tauno Teder 12/2010

ORTODOKSIMAAILMA LOOD: Eesti Kirikute Nõukogu sekretäri Tauno Tederi lugudesari värvikirevast idakirikust ja selle ajaloost. Järgnevalt tuleb juttu kolmainsuse dogmast ning sellest, kuidas jumalik ja inimlik Jeesuses kokku või lahku käivad.

---

Nikaiast Nikaiani – kirikukogud ja kaanonid / Tauno Teder 10/2010

ORTODOKSIMAAILMA LOOD: Eesti Kirikute Nõukogu sekretäri Tauno Tederi lugudesari värvikirevast idakirikust ja selle ajaloost. Alljärgnevalt tuleb juttu kahest esimesest kirikukogust.

---

Muutumatu ja siiski elav idakirik / Tauno Teder 7/2010

ORTODOKSIMAAILMA LOOD: Eesti Kirikute Nõukogu sekretäri Tauno Tederi lugudesari idakirikust. Olles eelneva aasta jooksul tutvustanud erinevaid idakirikuid, juhatab KesKus selle numbriga sisse uue sarja kirikukogudest, kaanonitest ja liturgiatest.

---

India usklikud skeptikud / Tauno Teder 5/2010

KIRIK KUI DŽUNGEL: Eesti Kirikute Nõukogu sekretär Tauno Teder lõpetab oma aasta kestnud lugudesarja idakristlusest. India kirik on saanud alguse apostel Kahtlejast Toomasest. Armeenia taevasest valgusest rõõmustajad / Tauno Teder 2/2010 KAUKAASIA KÕRGETE MÄGEDE RISTIRAHVAS: Eesti Kirikute Nõukogu sekretär Tauno Teder jätkab oma lugudesarja idakristlusest ning tutvustab üht maailma vanimat rahvuskirikut – Armeenia Apostlikku Kirikut. Süüria ja Eesti kokkupuutepunktid / Tauno Teder 10/2009 KRISTLUSE ALGUSAJAST: Eesti Kirikute Nõukogu sekretär Tauno Teder jätkab lugudesarja idakirikutest ning tutvustab Süüria kiriku minevikku ja tänapäeva. Patriarhaadi hiilgus ja viletsus / Tauno Teder 6/2009 IDAKIRIKUTE LOOD: Eesti Kirikute Nõukogu sekretär Tauno Teder teeb ekskursiooni Moskva patriarhaadi kujunemisaastatesse ning seletab lahti võimu ja kiriku ajaloolised suhted. Antiookia käib Damaskusest Austraaliani / Tauno Teder 5/2009 IDAKIRIKUTE LOOD: Eesti Kirikute Nõukogu sekretär Tauno Teder kirjutab tänasest ja eilsest Antiookiast ning selle pika ajalooga kiriku enesemõistmisest ja kohast ühiskonnas. Kreekat on Aafrikas ja pühal maal / Tauno Teder 4/2009 PILK IDA KIRIKU LUGUDESSE: Tauno Teder Eesti Kirikute Nõukogust räägib varasest “pisikristlusest” Aleksandrias, Egiptuses, Kreekas ja Jeruusalemmas. Vene teoloogia eripärast XX sajandil / Tauno Teder 2/2009 TUNDMATUD TUNTUD FIGUURID: Tauno Teder Eesti Kirikute Nõukogust usub, et kuigi Eestis võidakse pidada mullu detsembris surnud patriarh Aleksiust tuntuimaks Baltikumis sündinud vene teoloogiks ja kirikutegelaseks, ei tarvitse see nõnda olla üleilmses ajalooplaanis.

Mikael Sundkvist kirikuisade pärandist õigeusu kirikus

Mikael Sundkvisti artikli on tõlkinud Illimar Toomet. Originaal ilmus väljaandes Gladiolus ja tõlge Augsburgi Usutunnistuse Seltsi veebiväljaandes Meie Kirik.

Mikael Sundkvist: Kirikuisade pärand õigeusu kirikus

Autor: Mikael Sundkvist

reede, 27 aprill 2012

Kui “ortodoksi kiriku” all peetakse silmas seda idakirikut, mis erinevalt orientaalsetest ortodoksidest tunnustas 451. aastal Chalkedoni kirikukogu, siis selle kiriku jaoks tähistab sõna “kirikuisad” eelkõige esimesel aastatuhandel kreeka keeles kirjutanud teolooge. Siiski ei soovi ortodoksi teoloogid piirata kirikuisasid mingi kindla, ajaloos juba möödunud perioodiga. Ortodoksi kirik on mitmes mõttes kirikuisade kirik. Ortodoksid ise peavad isade pärandit pigem jätkuvalt endi keskel elavaks. Nende kirik on kirikuisade kirik, mitte lääne skolastilise ladina või usupuhastuse kirikliku traditsiooni kirik. Palju keerulisem on aga hinnata, mil määral see ka tegelikult nii on. Igatahes annab jumalateenistuslik elu omalt poolt tunnistust isade olulisusest. Suur osa ortodoksi kiriku jumalateenistuslikest tekstidest, millest piisab, et aastaringselt iga päev mitu tundi palvetada, on kirjutatud kreeka keeles ning olulises osas esimesel aastatuhandel kirikuisade ajastul. Pühapäeviti ja teistel pühadel kannab levinuim armulauaga jumalateenistus Johannes Kuldsuu nime. Täiesti võimalik, et 3.–4. sajandi vahetusel elanud kirikuisa on sellesse veel praegugi kasutusel olevasse teksti jätnud oma jälje. Mõnel korral aastas kasutatav Basileios Suure (srn 379) liturgia arvatakse üldiselt pärinevat tema enda sulest. Ainuüksi jumalateenistusliku traditsiooni tõttu on kreeka keel kõige olulisem teoloogiline keel. Jumalateenistusellu kuulub ka mitmeid pühasid, mille liturgilise meenutamise teemaks on patristilisse ajajärku asetuv sündmus või isik. Mõningaid oikumeeniliste kirikukogude isasid meenutatakse ühiselt teatud pühapäevadel, üksikuid pühasid isasid ja emasid teistel jne. Sageli kajastavad jumalateenistuslikud tekstid esimestel sajanditel toimunud dogmaatilisi vaidlusi. Tollased õpetuslikud definitsioonid ei sisaldu mitte üksnes õpikutes; õpetusi kuulutatakse kiriku jumalateenistusel igaveste tõdedena, elavdades neid tunnistavaid palvetajaid. Kes ei kiidaks õndsaks Sind, oh kõigepüham Neitsi? Kes ei laulaks Su kõigepuhtamast sünnitamisest? Sest enne kõiki aegu Isast ilmunud ainusündinud Poeg sündis ka Sinust, oh Puhas, ja sai seletamatul viisil lihaks, Jumal olles ja meie pärast inimeseks saades. Teda peab tunnistama mitte kaheks isikuks jagatult, vaid kahes segunematus loomuses olevana. Palu Teda, puhas ja kõigist kiidetud Neitsi, et Ta oleks armuline meie hingedele. (Laupäeva õhtuteenistusest) Nõnda on laupäeva õhtuti võimalik isegi kõige väiksemates Soome külatsässonates isade viisil imetleda Kristuse saladust: üks isik kahes segunematus loomuses (vrd Chalkedon 451). Kirikuisade pärand elab. “Edasi – isade juurde!” Tee edasi läheb kirikuisade kaudu. See hüüdlause pärineb 20. sajandist, kui ortodoksi kiriku teoloogid püüdsid oma kiriku iseloomulikku teoloogilist traditsiooni tugevdada ja elavdada. Selleks tunti ka vajadust, kuna idakirik oli pikka aega sõltunud lääne teoloogiast. 20. sajandi silmapaistvamate ortodoksi teoloogide hulka kuulunud, Lääne-Euroopas ja Ameerika Ühendriikides tegutsenud Georgi Florovski (srn 1979) iseloomustas Vene kiriku teoloogiat “kultuurilise pseudomorfismina”. Florovski laenas mõiste Oswald Spenglerilt, kes kasutas seda sama sajandi alguses oma teoses Der Untergang des Abendlandes (“Õhtumaa allakäik”, ilmus hiljuti ka eesti keeles – tlk). Sellega peeti silmas noorema kultuuri  sõltumist domineerivast vanemast kultuurist. Nooremal kultuuril olid oma kogemused, kuid ta pidi nende väljendamiseks kasutama vanema kultuuri väljendusvorme. Sellega kaasnes pinge oma kogemuse ja väljendusviisi vahel. Florovski hinnangul oli Venemaa taolises olukorras juba alates 17. sajandist. Riigi kultuurielus domineeris lääs ning ka teoloogiat praktiseeriti ladinakeelsena. Samas andis kiriku vaimulik elu tunnistust teistsugusest kultuurist, kirikuisade idapärasest kreeka kultuurist. Ka Kreeka kirik koges oma teoloogilise pärandi säilitamisel sarnaseid raskusi, seda küll teisel põhjusel. Pikaaegne Türgi okupatsioon tegi võimatuks iseseisva teoloogilise tegevuse. Kõrgemat teoloogiaharidust saadi Lääne-Euroopa katoliiklikest ja protestantlikest õppeasutustest. Seega oli tekkinud olukord, kus teoloogilised struktuurid rääkisid kirikuelust erinevas keeles. Nii palju kui kirikuisade traditsiooni teoloogilises loomes väärtustati, toimus see lääne teoloogia tingimustel. Idakiriku teoloogiale oli olukord vaesestav, kuna ta pääses oma allikate juurde üksnes võõra teoloogilise pärandi kaudu. See tingis edasiliikumisel suunamuutuse, kuid üksnes naasmisena otse isade juurde. Uuspatristiline süntees Georgi Florovski ei olnud ainuke ortodoksi teoloog, kellele naasmine kirikuisade juurde tähendas edasiliikumist. Sarnaselt oli vene emigrantlike mõtlejate hulka kuulunud Vladimir Losskil (srn 1958) oluline ja püsiv mõju 20. sajandi katses sünteesida kaasaja väljakutseid ja oma, kirikuisade teoloogilist pärandit. Teistest nimedest võib tuua esile Aleksander Schmemanni (Prantsusmaa, Ameerika Ühendriigid, srn 1983,), John Meyendorffi (Prantsusmaa, Ameerika Ühendriigid, srn 1992,) ning Dmitru Staniloed (Rumeenia, srn 1993). Neile mõtlejatele osutusid vanad kirikuisad nagu näiteks Maksimos Tunnistaja (7. saj) ja Pseudo-Dionysios Areopagita (6. saj?) täiesti uuel viisil aktuaalseks. Ka 14. sajandil tegutsenud Gregorios Palamasest sai uurimisobjekt ja inspiratsiooniallikas. Siiski ei tähendanud naasmine isade juurde 20. sajandi ortodoksi teoloogidele oma keskkonnast põgenemist. Peaaegu kõik olid aktiivselt kaasatud oikumeenilisse liikumisse. Kirikuisade tekstide uute kriitiliste väljaannete toimetamisel ja uurimisel olid aktiivsed eelkõige katoliku kiriku uurijad, kelle tööst oli ortodoksidel palju kasu. Rääkides neopatristilisest sünteesist – seda mõistet ei ole kunagi täpselt määratletud – pidasid ortodoksi teoloogid ilmselt silmas kaasaegsete küsimuste viljakat dialoogi oma ida traditsiooni teoloogiliste allikatega. Püüti õppida kirikuisade teoloogilisest visioonist, millega võiks vaadelda ümbritsevat maailma oma, ida silmadega. Eesmärgiks ei olnud piirdumine pelgalt isade ütluste kordamisega. Esines ka lääne teoloogia vastast poleemikat. Näiteks mõistetega “skolastiline” ja “skolastika” viidati oma traditsiooni jaoks võõrale teoloogilisele mõtteviisile. Vastandumise tänuväärseks uurimisallikaks oli 14. sajandil elanud Gregorios Palamas. Palamase oponenti, Kalaabria õpetlasmunka Barlaami peeti lääne skolastilise teoloogia esindajaks, kellele oli täiesti võõras Palamase kaitstud hesühhastiline palvemeetod. Uurimistöös kirjeldatakse Palamast idakiriku teoloogilise traditsiooni truu kaitsja ja edendajana, Barlaami aga lääne teoloogia esindajana. Siin on uurimistöö ja usu tunnistamine mõneti segunenud, kuid vististi on see teoloogilisele uurimisele omane. Siiski esindasid uued neopatristilised isad idakiriku teoloogilise traditsiooni uudset uurimist ja käsitlust, mis annab alust rääkida teatud renessansist, millele on tänu võlgu ka praegused ortodoksi teoloogid. Kirikuisa kui ajatu mõiste 20. sajandi ortodoksi teoloogide töö kirikusade pärandiga ei sündinud tühjale kohale. Naasmine kirikuisade juurde oli alanud juba paljude 19. sajandi Venemaa teoloogide juures. Kirikuisade tekste tõlgiti ulatuslikult vene keelde. Enne seda, alates 18. sajandist, oli teatud kloostriärkamist toetanud mõnede kesksete askeetlike isade tekstide avaldamine Filokalia-nimelises antoloogias. See toimus Athose mäel Kreekas muuhulgas tänu Nikodemos Hagioritesele (srn 1809). Peagi tõlgiti kogumik Filokaliaslaavi keelde, seejuures on võimalik näha seoseid isade tekstide taasavaldamise ja Venemaal 19. sajandil toimunud kloostrielu elavnemise vahel (nt Optina klooster). Neile nähtustele on ühine kirikuisade pärimuse seadmine kaasaja teoloogilise mõtlemise ja praktika keskmesse. Tegelikult ei ole teoloogilise mõtlemise ja kloostrite elu vahel erinevust, sest tunnustatud mõtlejad nagu näiteks Maksimos Tunnistaja või Gregorios Palamas esindavad sama askeetlikku praktikat. Nagu nimetatud, tegutses Palamas 14. sajandil. Ometigi suhtutakse temasse samamoodi nagu varasematesse kirikuisadesse. “Kirikuisa” või lihtsalt “isa” tähistab ortodoksidele kiriku teatud ajatu teoloogia tõeks elamist ja sõnastamist. See pole lihtsalt viide teatud perioodi teoloogidele. Idas ei mõelda, et kirikuisade aeg sai läbi ja pärast seda algas mingi muu periood (nagu keskaegne skolastika läänes). Varaste kirikuisade pärand moodustab püsiva raamistuse, paradigma, milles erinevate ajastute ortodoksid püüavad mõelda ja edasi püüelda. Neid, kes teevad seda eeskujulikult, nimetatakse isadeks. Kirikuisade paradigma püsivast tähendusest tunnistavad ka tänapäevased tuntud sissejuhatused ortodoksi kiriku usku, nagu näiteks Inglismaal elava metropoliit Kallistos Ware’i “Õigeusu tee” või Volokolamski metropoliidi ning Vene kiriku välissuhete osakonna juhataja Illarion Alfejevi “Usu müsteerium”. Mõlemad raamatud sisaldavad arvukaid viiteid ning pikki tsitaate isade tekstidest, kellest inspireerituna püüavad need tänapäevased teoloogid vahendada teoloogilist mõtlemist kaasaja inimesele. Püüd läheneda kõikidele küsimustele kirikuisade pärandi seatud raamidest lähtudes iseloomustab ortodoksi teoloogiat tervikuna. Kirikuisade ühine nägemus Jumalast ja inimesest on ka tänapäeva ortodoksi kiriku elu ja mõtlemise allikas. Kirikuisade paradigma Loomulikult on ida traditsiooni isadel erinevad rõhuasetused. Siiski on võimalik eristada teatud ühisjooni. Söandan neist esile tuua ühe, koos sellega kaasnevate järeldustega. Teoloogilise mõtlemise keskmes on Jumala inkarnatsiooni müsteerium. Kristuses, Jumal-inimeses, saavad kokku loodu ja mitte-loodu. Inimese kutsumus on saada Jumala sarnaseks, saada armu läbi selleks, kes Jumal on oma loomu poolest. Jumala sõna “sai inimeseks, et inimene võiks saada jumalaks,” tõdes Athanasios Suur 4. sajandil (De inc. 54.3) ning seda tunnistab kogu ida traditsioon. Pääste tähendab seega inimese järk-järgulist muutumist sarnasemaks Jumalaga. Jumala Poja inkarnatsioon, kannatus ja ülestõusmine on selle tee avanud. Rõhuasetus ei ole Jeesuse ohvrisurma pärast antud Jumala õigeksmõistval kohtuotsusel. Päästet ei kirjeldata juriidiliste terminitega. Pääste alus ja võimalikkus pärinevad Kristuselt. Pääsemisel tegutseb aga inimene ise. Taolise sünergistliku arusaama põhjusi on vähemalt kaks. Esiteks peetakse inimest vabaks olendiks, keda Jumal ei sunni isegi päästeks. Teiseks ei peeta inimese pääsemist üksiksündmuseks – olgugi, et aluseks olev Jumala päästetegu Kristuses on ainulaadne – vaid järk-järguliseks protsessiks, milles inimene väljendab oma tahet elada üha rohkem nõnda, nagu inimeseks saanud Jumal Kristus elas maa peal. Kirikus püsib inimene kogu aeg pääste mõjuväljas, ta on selle osaline. Siiski on tema pääsemine, muutumine suunas, kuhu Jumal teda pidevalt kutsub, protsess, mis edeneb kooskõlas inimese tahtega. Selles protsessis on kesksel kohal palve. Teoloogias on esikohal palves ja elus saadud kogemuslik teave Jumalast. Sellest aspektist vaadeldes ei ole ortodoksi kiriku teoloog mitte eelkõige akadeemiliselt teenekas, vaid see, kellel on tõelist kogemust selle kohta, kellest ta räägib – Jumalast. “Kui sa oled teoloog, palvetad tõeliselt, ja kui sa tõeliselt palvetad, oled teoloog.” (Evagrios Pontosest, 4. saj) “Mis kasu on arutlemisest armu üle, kui ei tajuta iseendas selle mõju? Mis kasu on rääkida keerukalt Taabori valgusest, kui sellest ei ole isiklikku kogemust?” (Sofroni Sahharov [srn 1993]; Saharov 2005: 178) Arvatakse, et kirikuisade pärand teeb sellise tõelise teadmise hankimise võimalikuks. Isade õpetuse õppimist ja analüüsimist õppeasutustes väärtustatakse ning ajaloolist uurimist tunnustatakse, kuid seda peetakse sekundaarseks võrreldes nende inimeste tunnistusega, kes on ise käinud isade teed. Ühe näitena võib nimetada eespool nimetatud Sofroni Sahharovi, keda peetakse ortodoksi kirikus üheks eelmise sajandi olulisemaks tunnistuseks kirikuisade pärandi elavusest. Nõukogude Liidust esmalt Prantsusmaale põgenenud Sofroni elas Kreekas Athose mäel kloostrielu, kust ta 1940. aastatel tuli tagasi Lääne-Euroopasse. Prantsusmaal koostas ta raamatu oma vaimulikust teejuhist, vene mungast Siluanist (surn 1938). Praegu on Sofronil ja Siluanil suur mõju enamuses ortodoksi maailmast. Põhjus on lihtne – nad räägivad sellest, mida nad on näinud. Talupoegliku taustaga vene munga Siluani juttu kuulavad ka akadeemilise koolitusega ortodoksi teoloogid. Siluan elas kirikuisade loodud keskkonnas Athose mäel, kus näiteks 14. sajandil tegutses Gregorios Palamas. Siluani juhatasid Jumala tundmiseni kirikuisade kirjutised, jumalateenistuslikud tekstid ja askeetlik traditsioon. Tema puhul peab paika see, mida üks vene mõtleja, Ivan Kirejevski, märkis 19. sajandil: “Pühad isad räägivad maast, kus nad on ise käinud.” Oma kirjutistes räägivad nad oma silmaga nähtust (Louth 2008: 191). Ühtäkki näeb hing Issandat ja tunneb Teda. Kes suudaks kirjeldada seda ilu ja rõõmu? Issandat õpitakse tundma Pühas Vaimus ja Püha Vaim on kogu inimeses: nii hinges, mõistuses kui ihus. Nõnda tuntakse Jumalat nii taevas kui maa peal. Issand andis oma lõpmatust heldusest mulle, patusele, selle armu, et inimesed õpiksid tundma Jumalat ja pöörduksid Tema poole. Ma kirjutan Jumala helduses. Tema on tõde. Issand ise on mu tunnistaja. (Athose vaga Siluan; Saharov 2005: 319) Allikaid: Alfejev, Pappismunkki Ilarion, Uskon mysteeri: Johdatus ortodoksiseen dogmaattiseen teologiaan (Ortodoksisen Kirjallisuuden Julkaisuneuvosto, 2002) Athanasios Aleksandriast, De incarnatione verbi (C. Kannengiesser, Sur l'incarnation du verbe. Sources chrétiennes 199. Paris: Éditions du Cerf, 1973) Casiday, Augustine, “Church Fathers and the shaping of Orthodoxy”, teoses: Mary B. Cunningham ja Elisabeth Theokritoff, toim, The Cambridge Companion to Orthodox Christian Theology(Cambridge: University Press, 2008), 167–87 Evagrius Ponticus, De oratione, 60  (PG 79.1180; Paris: Migne, 1857–1866) Louth, Andrew, “The patristic revival and its protagonists”, teoses: Mary B. Cunningham ja Elisabeth Theokritoff, toim, The Cambridge Companion to Orthodox Christian Theology (Cambridge: University Press, 2008), 188–202 Saharov, Arkkimandriitta Sofroni, Pyhittäjä Siluan Athosvuorelainen(Valamon Luostarin julkaisuja 100; Jyväskylä, 2005) Ware, Kallistos, Ortodoksinen tie (Ortodoksinen Veljestö, 1985)

 

Teised meist

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kodulehe küsimuste ja vastuste rubriigis on keegi küsinud, mis eristab õigeusu kirikut teistest kristlikest kirikutest. Järgneb praeguse Pärnu praosti Pärnu Eliisabeti kiriku õpetaja Enn Auksmanni vastus. Siia riputatud seetõttu, et sama küsimust küsitakse sageli ka õigeusu kiriku liikmetelt.

Sooviksin selgitust, mis eristab nn õigeusu kirikut teistest kristlikest kirikutest? Tegemist on niivõrd laiaulatusliku küsimusega, et siinkohal tuleb piirduda vaid võimalikult lühida vastusega. Kõigepealt nimetusest. Sõna "õigeusk" on tõenäoliselt vene keelel põhinev tõlge kreekakeelsest mõistest "orthodoxia", mis tähendab eeskätt Jumala õiget austamist või kummardamist (vrd Jeesuse sõnu Jh 4, 23-24: "Tuleb tund ja see ongi juba käes, et tõelised kummardajad kummardavad Isa vaimus ja tões, sest Isa otsib neid, kes teda nõnda kummardavad. Jumal on Vaim ja kes Teda kummardavad, peavad Teda vaimus ja tões kummardama.") Vene keeles on see "pravoslavie" ja kahtlemata tähendab see ka õigesti uskumist, sest eriti idakiriku arusaama järgi on Jumala teenimist ja Temasse uskumist võimalik teineteisest lahutada sama vähe kui inimese hinge ja ihu. Õigeusu kirik ei ole mitte ühtne tervik, vaid koosneb paljudest iseseisvatest kirikutest, mis kõik kokku moodustavad ühe (ja õigeusu arusaama järgi ainsa) Kiriku kui Kristuse Ihu (sest ei saa olla olemas mitut Kristuse Ihu). Nimetada võib näiteks Kreeka Õigeusu Kirikut, Gruusia Õigeusu Kirikut, Süüria Õigeusu Kirikut või meile kõige tuntumat Vene Õigeusu Kirikut. Peale nimetatute on olemas teisigi õigeusu kirikuid, mis kõik üksteist tunnustavad. Samas näiteks Rooma Katoliku Kirikut või erinevaid protestantlikke kirikuid õigeusu kirikud tõeliste kirikute hulka ei loe. Peamise erinevusena lääne (katoliku) ja ida (õigeusu) kirikute vahel tuleb nimetada lõhet Kolmainsuse küsimuses, mis väljendub erinevas arusaamas Jumala kolmanda isiku - Püha Vaimu - lähtumisest. Nimelt õpetavad idakirikud, et Püha Vaim lähtub Isast, läänekirikud aga, et Isast ja Pojast. Tänapäeval ollakse küll suurel määral kokku leppinud vormelis "Isast Poja kaudu". Suureks erinevuseks katoliku kirikuga on Rooma piiskopi rolli küsimus: katoliiklased näevad temas kogu maapealse kiriku pead, õigeusklikud teda aga sellena ei tunnista. Protestantidest eristab õigeusu kirikut erinev sakramendimõiste ning ka sakramentide arv, kuigi õigeusu kirik ei ole kunagi eriti meelsasti sakramente ega muid Jumala saladusi defineerinud ega nende arvu kindlaks määrata üritanud. Väliseid erinevusi on mitmeid - alates näiteks sellest, et idakirikud ei kasuta jumalateenistustel orelit või et armulaual tarvitatakse erinevalt läänest mitte hapnemata, vaid hapendatud leiba. Olulisemaid erinevusi tuleb siiski otsida sügavamalt ja nimelt sellest, et õigeusk määratleb inimese teadliku tegevuse ja tunnetuse keskkohana südame, mitte pea või mõistuse nagu lääne traditsioon. Sellest järeldub ka, et usku, religiooni ja jumalasuhet ei mõisteta mitte tõekspidamisena, vaid südame tunnetusena, mis on tihtipeale sõnades väljendamatu. Kirikut mõistetakse sõna otseses mõttes Kristuse maapealse Ihuna ja inimese õndsakssaamiseks hädavajaliku asutusena, mis toimib oma saladuste kaudu inimeste mõistmisest sõltumatult. Näiteks mõistetakse liturgiat objetiivselt toimiva müsteeriumina, milles reaalselt teostub see, mida kuulutatakse või teatud toimingutega tähistatakse. See tähendab, et pealiskaudse lähenemise puhul võib õigeusu kirik tunduda äärmiselt formaalse ja rituaalsena, asjasse tõsiselt süvenemise korral aga saab seda olulisemaks eespool nimetatud südametunnetus ja endasse kui Jumala näo järgi loodusse süüvimise kaudu Jumala üha täiuslikum tajumine ning viimaks Temaga ühinemine. P. Gregorios Palamas (14. saj) on öelnud: "Sunni oma mõistus koos sissehingatava hingeõhuga minema südamesse." Jumala tajumine ja tundmaõppimine sünnib õigeusu arusaama järgi vastavalt inimese ja Jumala Kolmainsuse analoogiale, kus Isale vastab mõistus/tundmine, Pojale arusaamine/tundmaõppimine ja Pühale Vaimule süda ehk tajumise keskpunkt. Nii õpib inimene Isa tundma Pühas Vaimus Poja kaudu, nagu Isagi ilmutab end inimesele Pühas Vaimus Poja kaudu. Niisiis iseendasse süüvides, oma südames õpib inimene temasse valatud ja palves sissehingatava Püha Vaimu kaudu tundma Poega ja Tema kui Isast Ainusündinu ja Isa täiusliku ilmutuse kaudu Isa, s.t. Jumalat kogu Tema täiuses. Kahtlemata on sarnased mõttekäigud võimalikud ka lääne traditsioonis, kuid õigeusu erinevus ja ehk ka eelis lääne traditsiooni ees seisneb selles, et kui viimane on Jumalat mõistusega tajuda katsudes valinud paratamatult ummiktee, sest piiratud inimene ei ole oma piiratud mõistusega võimalik tajuma lõpmatut Jumalat, siis esimene on kogu aeg tunnistanud, et Jumalat on võimalik tunnetada vaid sõnulseletamatult ja Temaga sisemiselt ühendusse astudes või koguni üheks saades. Muidugi on ka õigeusu mõtteviisil omad ohud, kuna see võib viimaks välja jõuda kasvõi näiteks panteismi. Enn Auksmann Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduse õpetaja 20.12.2002

Jumalaema uinumise püha

Esitusloendis Jumalaema uinumise püha tropar ja kondak ning laule õhtu- ja hommikuteenistusest.

Lintula kloostris talgulisena (väljavõte ühest Soome blogist)

Link sellele blogipostitusele tema tegelikus asukohas. Sinna tasub klõpsata, sest blogis on rohkesti ka fotosid Lintula elanikest ja talgulistest. Teksti liidan siiski otse siia, sest kardan, et ühel hetkel võib kirjutaja oma blogi võrgust ära võtta või mis iganes. Siis läheks huvitav jutt kaduma ja see oleks traagiline.

Luostarin talkoolaisena 3

21.07.2008 - 04:16

Kasvimaa on pukannut uutta rikkaa ja tartun toimeen, luostarin puutarhassa kuuluu klik klik ja surrur kun vierailijat kuvaavat meitä. Monet hymyilevät ja tahtoisivat varmasti jutella, kysyä jotain, mutta painan pääni ja keskityn työhön. En oikein osaa nyt suhtautua. Vaikutan varmaan ujolta nunnalta (melkein kuulen heidän ajatuksensa).
Iltapäivällä jaloittelen pari kertaa, teen asiaa keljaan liikunnan merkeissä, haen lisää juotavaa. Jotain tulee juteltuakin harvakseltaan toisen kitkijän kanssa. Hyvä ja levollinen olo jatkuu, mietin omia asioitani, kerran pesen käteni ja käyn viemässä tuohuksen kirkkoon iltaa varten - sinne voi mennä kun paikalla ei ole ketään, jos on oikeasti asiaa. Luen Jeesuksen rukousta työskennellessäni, juttelen sammakolle, joka majoittuu juomapulloni viileälle kyljelle, puhuttelen perhosta joka ei lennä pois kädeltäni millään ennen kuin on saanut siipensä kuiviksi, neljältä menen saunaan virittämään tulta padan alle ja samalla haastelen pikku myyrän kanssa. Se juoksee taas saman lenkin ja kurkkii kiiltävillä pikkusilmillään.

Sisaret ovat kerrassaan ihania. Täällä aistii rukouksellisuuden ja pyhyyden, vaikka luostarielämä ei helppoa olekaan, ei varmasti. Se on silti hyvä osa - "hyvän osan valineet" nämä Mariat, minä marttapoloinen maailmassa koetan kilvoitella minkä jaksan. Kun sairastuttuani huomasin saaneeni väärät lääkkeet, sisaret hakivat minulle uudet Heinävedeltä saakka vaikka se on kaukana - hyvä niin, sillä vyöruusu ehti jo silmän ylle niillä tehottomilla lääkkeillä jotka olin mukaani saanut kotiapteekista. Muutaman tunnin katselin maailmaa silmäpuolena ja ajattelin, että voihan toki näinkin elää. Olin asennoitunut siihen, että teen työtä ja rukoilen, sillä tämän sairauden kanssa eläminen on opettanut kärsivällisyyttä kahdeksan vuoden ajan. Uusien lääkkeiden avulla tauti tokeni ja hidastui. Minulla oli jonkin aikaa spitaalinen olo, kun jotkut selvästi epäilivät minun kantavan tarttuvaa tautia. Se oli harmillisempaa kuin itse tauti. Minun oma pikku ruusuniko tarttuisi muihin - ehei. Päinvastoin minä saan ruusun kun lapsilla on yskänrokko huulessa. Näin se toimii.

***

Ruoka-aikaa kohden tahti alkaa hidastua jo luonnostaan. Puoli kuudeksi olen vaihtanut siistit vaatteet, pessyt käpälät ja hankkiutunut trapesan eteiseen. Kello soi, ristinmerkki, ruokarukous ja tuttuun tapaan hyvää ruokaa ja ruokarauha. Juttelemme hiljakseen niitä näitä. Loppurukouksen jälkeen pöydän tyhjennettyämme menen suoraan kirkkoon, jossa tuohukseni on jo sytytetty, asetun paikalleni ovensuuhun ja hiljennän mieleni. Olen huolehtinut saunan padasta ja kiukaankin olen viritellyt, arvioni mukaan ehtoopalveluksen jälkeen ehtii lisätä puita niin saa peräti löylyt, jonkinmoiset. Joskus olen laittanut saunan alulle palveluksen alussa, mutta kiiruhtanut kirkkoon kuulemaan luomispsalmia, sitä kauneinta.

Palveluksen jälkeen haen siunauksen igumenialta ja jään vielä istumaan kunnes kirkko on tyhjä, toimitan omia asioitani hiukan ja keventynein mielin käyn saunalle, joka on tietysti hiipunut minun hajamielisen takia. Uutta tulta ja kapulaa pesään, kyllä se siitä. Kiireisimmät saavat tyytyä hienoisiin henkosiin, lisäävät puita vielä jos tahtovat. Peseydyn itse ilman löylyä. Keljassa odottaa kahvi ja keksi. En ota iltaruualta mitään mukaani kuten saisi tai pitäisi, minulla on omat eväät - täällä ei ole iltapalaa erikseen joten siihen on hyvä varautua tavalla tai toisella. Talkooaikanani en muista kuitenkaan syödä jääkaapista sinne hankkimaani juustoa ja riisikakutkin menevät vieraille - juon vain kahvia, puputan keksiä ja olen kylläinen. Varsinainen iltapalani koostuu kuivatuista mansikoista ja taateleista. Päälle vielä fenkolinsiemeniä, niin ei ala massussa kiertää kovin paljoa.

Menen ulos tassuttelemaan hetkeksi, juttelen isä Hermanin kanssa, näen rannasta palaavia talkoolaisia, joitakin turisteja kulkee hiljakseen koivukujaa. Haen käsityön ja istun katoksen alle virkkaamaan tyttären häähuivia. Kirjoitan postikortin ja päiväkirjaa, haistelen kesän tuoksuja, kuuntelen hiljaisuutta.
Kello yhdeksältä pihaan ajaa suuri moottoripyörä selässään venäläinen pariskunta, joka osaa englantia vain "thank you" ja "no worry" - joudun soittamaan kansliaan äiti igumenialle mitä näille tehdään - miehellä on papinpitkä parta enkä ole varma onko heitä odotettu tänne vai ovatko tavallisia turisteja. Majoitustilaa ei löydy, puhun heille suomea ja levittelen käsiäni, piirrät vihkooni nopean luonnoksen ristisaatosta ja viittilöin portille, he jatkavat matkaa kansainvälisillä käsimerkeillä höystettynä. Sen verran ymmärrän venäjää, että tunnistan miehen puheesta sanat kirkko, pyhä, Herra ja muuta sellaista- tästä syystä epäilin häntä tovin pappisvieraaksi - mutta kai pappi osaisi englantia?



Uniaika lähestyy, keljassa luen iltarukoukset ja otan iltarohdot, painan pään tyynyyn ja tarkistan viestit kännykästä. "Hyvää yötä rakas" lukee siellä - hyvää yötä rakkaat siellä kotona myös.

KATEGORIA: LUOSTARIN RAUHASSA 1 KOMMENTTI KOMMENTOI

Luostarin talkoolaisena 2

18.07.2008 - 06:21

Ruokailun päätyttyä nousemme seisomaan ja laitamme tuolit paikoilleen, odotamme hetken ja keittiöstä tulee tuolien kolinan kuullut sisar lukemaan loppurukoukset. Ruokia ja astioita lähdetään keräämään kukin puoleltaan kohti keittiön luukkua - hiukan tungosta syntyy ja onnistun taas astumaan jonkun varpaille ja melkein pudottamaan hilloastiat. Tavaroitten löydettyä paikkansa poistumme trapesasta, tehtyämme ensin ristinmerkin ikonien edessä kuten sisään tullessammekin. Kiitos onkin paikallaan. Olo on hyvä, ravittu ja kevyt. Ruokarukoukset, pöytien raivaus, vuoron odottaminen, muiden palveleminen ja hiljaisuus yhdessä - kaikki tämä on kuin lomaa kotielämään tottuneelle. Jaa, paitsi tuo muiden palveleminen pelaa kotonakin...

Mitäs nyt tekisin? Laituri houkuttaa, olen uinut vasta muutaman kerran, hiiri kun olen. Ensin on saatava vahvistusta ja ostettava kahviosta päivittäinen jäätelöni. Kuvittelen varmaan sen valmistavan minua kylmyyteen. Jään istumaan herkkuineni pihamaalle, jossa saan juttuseuraa, muutama turisti kyselee talon tavoista, puhuttelevat kunnioittavasti ja ovat kovin kohteliaita. Vaikka sanon olevani vain talkoolainen, saan jonkinlaisen nunnan statuksen ja se on joskus hämmentävää. Ei hätää, saan sentään kerrottua jotain ja ihmiset ovat kyllä mukavia (pieninä annoksina), mutta tällä kertaa en muista kartanon nimeä. Pariskunta joka sitä kysyy kulkee kepeillä ja sauvoilla ja jäätelön jälkeen juoksen pyyhettä hakemaan siepaten samalla oman luostariesitteeni josta lunttaan: Koskijärven hovi tietysti! Palaan pihalle ja ojennan esitteen heille, kun huonojalkaisena näyttävät kovin kehnoilta kiipeämään portaita kahvioon tai myymälään omaa hakemaan. Sinne he jäävät sitä lukemaan puun varjoon, minä otan suunnan kohti laituria.

Rantapolulla kököttää valkoinen kanisteri, ei siis ole asiaa uimaan vielä. Joku sisarista on mennyt rantaan ja laittanut merkin polulle. Odotellessani muistan, että pyykkini on unohtunut saunaan valumaan ja käyn ripustamassa ne ulos narulle. Pääskyset yhä narskuttavat,  niiden tähystyspaikkana toimiva antenni voimistaa äänen merkillisesti. Pesä on meidän ikkunamme - ja pyykkinarujen - yläpuolella ja siellä käy melkoinen vilske. Haen vielä puita saunalle, pata on laitettava tulelle neljän maissa että talkoolaiset saavat kylpeä tai ainakin huuhtoa päivän pölyt pois. Saunan lämmitän jos väki sitä toivoo. Tällä kertaa paikalla on vain uusia tai kiireisiä talkoolaisia, saunan lämmitys on mukavasti tullut minun osakseni ja nautin siitä kovasti kun ensin äkkäsin kuinka se kannattaa tehdä.



Saunalla olisi jonkinlainen pulsaattoripesukonekin, mutta minä olen pessyt pyykkini käsin, en ole jaksanut perehtyä koneen saloihin. Pukuhuoneessa on vielä eiliset pyyhkeeni tallella, huomaan olevani kolmen pyyhkeen loukussa ja päätän olla huolellisempi jatkossa. Kanisteri on kaikonnut polulta ja pääsen rantaan. Unohdan leikisti uimapukuni ja solahdan veteen juuri niin kuin on parasta, täällä ei kukaan katsele. Jos katselee niin omat silmänsähän vain siinä pilaa. Toisaalta on se vaara, että niemen takaa soutaa joku; kerran kävi niin mutta mies kääntyi kohteliaasti muuanne ja odotteli selkä uimareihin päin kunnes reitti oli selvä. Kaunista. Ja voihan aina joku sisarista tehdä asiaa rantaan ja silloin on  viittilöitävä itsensä ulos vedestä vaivihkaa, sisaretkin kääntävät selkänsä ja odottavat. Heillä on etuajo-oikeus rannassa ja uimasta on tultava pois reippaasti jos tulijalla on selvät uima-aikeet. Ensikertalaisena istuin myös laiturilla huolettomana kun äiti Kristoduli tuli sinne ja sanoi kauniisti, että nyt pitäisi poistua. Ups. Paras uintiaika on silloin kun sisaret ovat itse syömässä.

Uinnin  jälkeen on toimelias olo, kumma kyllä. Harhailen hetken kasvimaan liepeillä, mutta ketään ei näy, en halua käydä siunauksetta käsiksi tillipenkkiin. Täällä joskus toppuutellaan liiasta työnteosta ja se on hyvä. Uutta jäätelöäkään en voi hakea. Menen siis keljaani ja istun sängylle hetkeksi. Alakerrasta kuuluu ompelukoneen hurinaa, muuten on aivan hiljaista. Tarkistan tekstiviestit - ei mitään, onneksi. Puhelin on äänettömällä mutta tällä kertaa en pidä sitä kokonaan kiinni, kotona on melkoinen säpinä meneillään enkä osaa olla huolehtimatta kuten pitäisi. Laitankin kännykän kiinni nyt, otollinen hetki irrottautua kaikista murheista.

Päiväuni yllätti sittenkin, herään hetkeä ennen kahviaikaa ja ehdin lammen rannalle hyvin alkurukouksiin (joita ei päiväkahvilla kai aina lueta, riippuen siitä ketä on paikalla) ja jonotan itselleni kahvin sekä ihanan rahkapullan. Vaikka se on vehnää mutta elekää kertoko kelleen. Se on niin hyvää. Minusta on tullut rohkea tai hölmö: menen istumaan igumenian pöydän lähelle ja pian huomaan lörpötteleväni melko joutavia. Herra, pane suulleni vartija... Asiaakin tulee puhuttua, kiitos igumenia Marinan joka kyllä pitää talkoolaisen aisoissa. Kahvihetki on epämuodollinen ja leppoisa, kukin istuu missä tykkää, ulkona kun ollaan. Täällä tulee muistettua ristinmerkkikin aina, kahvin lopuksi kiitän ja laitan astiat paikoilleen.
Menen vaihtamaan saappaat jalkaan ja lähden kasvimaalle.

*** jatkuu***

KATEGORIA: LUOSTARIN RAUHASSA 0 KOMMENTTIA KOMMENTOI

Luostarin talkoolaisena

16.07.2008 - 04:57

Joku kyseli onko Lintulassa ankaraa ja kuinka sinne oikein uskaltaa edes mennä talkoolaiseksi. Ajattelin kirjoittaa akustista päiväkirjaa siellä ollessani, mutta sain aikaan vain painokelvottomia ajatuksia - lähinnä liian henkilökohtaisia. Täytynee sorvata jonkinlaista opastusta lonkalta tähän blogiin, vaikkapa kertomalla yhden päivän kulun talkoolaisena.

Herään pehmeään sateeseen ja pääskysen narskutukseen klo 5.30, ehdin vielä venytellä tovin, luen lyhyen aamurukouksen ja hyppään vaatteisiini. Huivin kanssa ei tänään ole ongelmia; laitan virolaisen pikkuhilkan päähäni ja sillä siisti. Pitkä mekko ja trikoohousut alle lepattamaan (pysyvät itikat loitolla ja housutkaan eivät kinnaa kuten sukkahousut tai leggingsit), aamulääkkeet nassuun ja menoksi. Ulkona on ihanaa, tuoksuvaa ja kasteista. Isä Herman astuu juuri omasta ovestaan ulos ja pyydän siunauksen.

Kirkossa on hiljaisuus, sisaret istuvat kukin paikoillaan, kaikki eivät vielä ole saapuneet. Sisarilla on omat tuolinsa, mutta jos joku muu sattuu istumaan juuri siihen ei siitä ole suurta haittaa. Varsinkin kesäkaudella vieraat käyttävät kirkkosalin takaosan tuoleja. Etuosaan ei juuri ole tunkua, sen verran kainostuttaa vakituistakin kävijää. Olen maksanut ja laittanut paikoilleen tuohukseni jo edellisenä iltana, omista syistäni (ne sytytetään palveluksen alkaessa, niistä vastaava huolehtii kaikesta), nyt menen vain igumenia Marinan luo pyytämään siunauksen. Jokainen aamu alkaa tällä, ilman igumenian siunausta ei hommat lähde käyntiin oikein, se on tärkeää. Palaan paikalleni ovensuuhun, siitä on helppo mennä istumaan eteiseen jos/kun astmakohtaus tulee. Yleensä tulee vaikka otan lääkettä etukäteen.

Palvelus on hyvä tapa aloittaa aamu, oikeastaan paras tapa mitä tiedän. Kuuntelen tekstejä ja opin uutta joka kerta. Syvimmistä hengen liikahduksista en tässä pukahda.

Aamukirkon jälkeen odotellaan tovi, puoli kahdeksalta aulan kello ilmoittaa aamiaisajan. Trapesan eteisessä on hyvä olla ajoissa, myöhästyä ei saa koska muut joutuvat silloin odottamaan. Pöytä on katettu ja jokainen asettuu oman tuolinsa kohdalle, jos on maksavia vieraita heidän paikkansa on lähimpänä tarjoiluluukkua ja lautasilla lautasliinat. Aluksi palveluvuorossa oleva sisar lukee rukoukset, joskus paikalla on kanttori, pappi tai igumenia. Rukouksen jälkeen istutaan ja aamiainen sujuu rauhallisesti toinen toisensa huomioiden. Kahvit löytyvät keittiön puoleisesta päästä pöytää, teeihmiset istuvat pannuineen kauempana. Joskus tee tarjoillaan vapaasti noutopöydästä jos on jokin kiire tai erityisaamu. Aamiaisen aikana äiti Mikaela tulee jakamaan töitä. Saan tänään siivota myymälän ja sen jälkeen menen kasvimaalle.

Kahdeksalta menen myymälään ja otan esille tutun imurin ja lattianpesuvehkeet. Myymälä on helppo siivota, ei kotoa tuttuja rojukasoja pöytien alla ja nurkissa. Lattian pesu sujuu hauskasti kaistoittain, olen kehittänyt oman Menetelmän. Lopuksi katselen hieman ympärilleni ja aprikoin mihin laitan olemattomat tuliaisrahani (joita sitten olikin enemmän kuin luulin) - kirjoja tietysti on saatava...

Menen keljaan vaihtamaan kasvimaavaatteet, tässä tapauksessa vedän ylleni vain lisäkoltun ja sidon suuremman huivin hilkan päälle - olen saanut hyttysistä enemmän kuin tarpeekseni. Haen pikkupenkin, haran ja ämpärin navetasta ja käyn käsiksi valloittavaan riviin sipuleita tai salaattia - mikä ilo, mitkä rivit! Muistin jopa ottaa juomapullon mukaan, ei tarvitse lähteä tankkaamaan välillä. Hyttysmyrkkyjä käytän kohtalaisesti, sellaista hajutonta. Ja uudet kiinalaiset kumisaappaat ovat sittenkin hyvät, hassuista koroistaan huolimatta. Saappaita löytyy kyllä navetasta, mutta ne ovat melkein kaikki liian suuria. Yhden päivän tallustin erään munkin hölskyvissä saappaissa, se tuntui seuraavana aamuna aika vekkulilta, jalat olivat kuin puuta.

Kellon lähestyessä yhtätoista maha alkaa kurnia lupaavasti. Pellolla ei juurikaan tarvita kelloa, joskin sitä tulee kyseltyä kanssakitkijöiltä muun puheen lomassa. Luostarissa muuten tutustuu nopeasti ja jutut syvenevät joutuisasti tärkeisiin asioihin.



Ruokailuun mennään taas hyvissä ajoin, kädet pestynä voi istahtaa vaikka sohvalle lepäämään hetkeksi ennen syömistä. Ovi avataan kellon soidessa ja kun on arki, sisaret ovat jo syöneet ja paikalla ovat vain talkooväki ja mahdolliset vieraat. Ruokarukous ja hiljaisuus, joskus tulee kyllä juteltua niitänäitä hiljaisella äänellä (joskus vähän äänekkäämminkin...) mutta pääosin keskitytään vain syömiseen ja tarjoiluun. Ruokalajeja on usein monta, kannattaa ottaa aina vähän kerrallaan koska pian tulee uusi astia... ja lisää voi aina ottaa ettei jää hiukomaan. Sisar kantaa astiat pöydän päähän josta niitä kierrätetään kunnes kaikki ovat saaneet, myös ruokailun aikana on hyvä katsella josko joku tarvitsisi salaattikulhoa tai muuta. Kun jokainen on lopettanut, kerätään lautaset pinoon pöydän päähän ja sisar jakaa jälkiruokalautaset. Lusikat on syytä jättää, sillä usein on jälkiruokana kiisseliä ja puuroa/maissihiutaleita. Pääruoka-astiatkin laitetaan keittiöön päin kulkemaan tässä vaiheessa.



Jälkiruoka kulkee samoja latuja ja on aina hyvää. En ole ilmoittanut keittiöön dieetistäni, koska se toisi vain ylimääräistä hankaluutta. Välttelen vaan leipää. Mutta jos on jokin selkeä allergia, on siitä syytä mainita - selleriä tai kalaa ei ole pakko syödä... Itse ajattelen, että täällä syömäni ruoka ei voi vahingoittaa minua, enemmän haittaa olisi siitä, että minulle laitetaan jotain joka ei tule syödyksi - olen usein ollut pulassa gluteenittoman leivän vuoksi, minä kun en syö leipää ruuan kanssa ja aina sitä tarjotaan. Ensin joku näkee vaivan leipoessaan tai sulattaessaan varta vasten, sitten minä nurjake en syö! En jaksa aamuisinkaan muuta kuin kupillisen kahvia, se riittää.

Ruuan jälkeen saa pitää taukoa jos haluaa - tai se on suositus ellei ole jotain tähdellistä tehtävää. Ja kohtahan on päiväkahvit!

***jatkuu*** (Luostarin päivä on pitkä :-D )

Agni Parthene - Ole rõõmus, oo abielutundmata pruut

Kuna elame parajasti Jumalaema viieteistkümnes päevas, teisisõnu, kuna kestab Jumalaema uinumise paast, siis ei saa mööda minna Aegina püha Nektariuse (1846-1920) hümnist Agni Parthene. Laul kuulub Theotokarioni, Nektariuse kirjutatud Jumalaema-hümnide kogumikku. Viis pärineb ühelt Athose mungalt ning Nektariuse teksti laiem tuntus algaski Simonopetra munkade 1990. aastal tehtud salvestusega.



Tegemist ei ole liturgilise tekstiga ja seda ei peaks seega teenistuse sees laulma, Kreekas ei lauldavat seda kunagi kirikus, ütleb OrthoWiki. Paar rida eespool võib aga samast lugeda, et Agni Parthenet on lauldud suisa armulaua jagamise ajal. Võib-olla siis pigem nn kontsertlauluna, ajal enne armulaua jagamist kogudusele? Üks võimalik lahendus olevat laulda Agni Parthenet õhtuteenistuse alguses, või täpsemalt - enne õhtuteenistuse tegelikku algust. Muu hulgas olen kuskilt lugenud - aga kus kohast, ei leia - et seda lauldakse eelkõige Jumalaema uinumise paastu ajal.

Esitusloendis on inglise, kreeka, vene, araabia, rumeenia, serbia, korea ja hispaania variant. Erinevad tempod, erinevad oskused, erinev tõlgendus, kiriklikumad ja rahvalikumad, üks variant ka instrumentaalsaatega. Lauljateks kas ainult mehed või ainult naised, või koor ja eeslaulja või hoopis segakoor, või lapsed. Loendisse kuulub ka Simonopetra munkade esitus.

Küllap on paljud meist seda ka eesti keeles laulnud. Tean, et liigub vähemalt kaks eestikeelset tõlget, aga mul pole praegu ainsatki käepärast. Link ingliskeelsesse Wikipediasse, kus on kirikuslaavi, inglise, kreeka, tšehhi ja araabia tõlked. Ja siin link pdf-formaadis saksakeelsele tõlkele O reine Jungfrau Herrin du.

Pärast teksti lugemist on aga võib-olla kasulik libistada pilk üle Matrona ülevaate selle kohta, mida õpetab õigeusu kirik Jumalaemast.

Ikoonid oikumeenilise patriarhaadi kodulehelt

Ja samal põhjusel ka Athose ikoonid oikumeenilise patriarhaadi lehelt, st nende jaoks, kes vihkavad internetis  tuuseldamist.