Jumala Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel.
Täna on meil aeg, kui peame veel ristiülendamise püha järelpüha, seetõttu tõime hommikul ka välja kalli ja elavakstegeva ristipuu meile kummardamiseks, nagu seda päris pühal tehakse. Ja ristiülendamise püha tuletab meile nüüd, umbes pool aastat pärast suurt reedet -- pärast seda päeva, mis on enam kui muud päevad pühendatud Kristuse ristilöömisele -- meelde, et rist on kogu ristiinimese elu keskpunktiks. Sellepärast meenutatakse seda kirikuaastas mitu korda.
Me teame, mis oli rist -- kohutav hukkamisvahend Rooma riigis ja ka teistel vanadel rahvastel, -- aga sellest on saanud märk, mis ehib meid ja meie kirikuid ja mis on meile tõelise pääsemise ja elu andmise meeldetuletus.
Pühakiri jutustab, et esimesed inimesed, kes loodi, pandi elama paradiisiaeda; ja neile anti kõik rõõmud, mida kujutavad need arvukad puuviljad, mis olid neile lubatud. Aga üks oli keelatud, hea ja kurja tundmise puu vili, seda nad ei tohtinud süüa enne kui Jumal tundis, et selleks on õige aeg, kui nad oleksid küllalt vaimulikult kasvanud ja Jumala ligidust otsinud. Ja mingil ajal pärast sellest puust söömist pidid nad sööma ka teisest puust, mida kutsuti elupuuks.
Kuid inimene on loodud vaba tahtega, ta ei ole nukk Jumala kätes, keda Jumal omatahtsi liigutab. Inimesel oli vabadus ja see vabadus tähendas ka seda, et oli võimalik valida halvasti, valida see tegutsemisviis, mis oli Jumala tahtmise vastu. Me teame, et esimesed inimesed nõnda tegidki, ja sellepärast aeti nad paradiisist välja, õigemini nad polnud enam võimelised paradiisis elama, sest -- nagu ka öeldud on, et inimene mitte ei sööks elupuust, (vt. Ja Issand Jumal ütles: "Vaata, inimene on saanud nagu üheks meie hulgast, tundes head ja kurja. Aga nüüd, et ta oma kätt ei sirutaks ega võtaks ka elupuust ega sööks ega elaks igavesti!" 1Ms 3:22) sest kui inimene oli oma enneaegse puuviljasöömisega patu sisse langenud, siis oleks elupuust süües, st igavest elu saades, muutunud igaveseks ühtpidi inimese kurjus ja teistpidi tema kannatus. Aga Jumal hoidis selle ära, ajades inimese paradiisist välja.
Kuid inimene on loodud vaba tahtega, ta ei ole nukk Jumala kätes, keda Jumal omatahtsi liigutab. Inimesel oli vabadus ja see vabadus tähendas ka seda, et oli võimalik valida halvasti, valida see tegutsemisviis, mis oli Jumala tahtmise vastu. Me teame, et esimesed inimesed nõnda tegidki, ja sellepärast aeti nad paradiisist välja, õigemini nad polnud enam võimelised paradiisis elama, sest -- nagu ka öeldud on, et inimene mitte ei sööks elupuust, (vt. Ja Issand Jumal ütles: "Vaata, inimene on saanud nagu üheks meie hulgast, tundes head ja kurja. Aga nüüd, et ta oma kätt ei sirutaks ega võtaks ka elupuust ega sööks ega elaks igavesti!" 1Ms 3:22) sest kui inimene oli oma enneaegse puuviljasöömisega patu sisse langenud, siis oleks elupuust süües, st igavest elu saades, muutunud igaveseks ühtpidi inimese kurjus ja teistpidi tema kannatus. Aga Jumal hoidis selle ära, ajades inimese paradiisist välja.
Inimene, kes oli võimeline saama surematuks, langes nüüd surma võimu alla ning rohkete kannatuste ja hädade ja segaduste alla, kuid tuleb meeles pidada, et Jumal ei jätnud inimsugu kunagi maha. Ja nende rohkete eksirännakute kaudu, kaudselt, palju pikemat ja raskemat teed mööda, tõi Jumal ikkagi inimsoo elupuu juurde, andis talle võimaluse saada igavese elu osaliseks, aga ta tegi seda väga kummalisel ja seletamatul ja isegi kardetaval moel.
Selleks uueks elupuuks ei olnud miski muu kui rist, rist, millel lihaks saanud Jumala Poeg, kes oli Jumal nagu Jumal-Isa, ja kes samal ajal oli inimene, nagu meie kõik, läks vabatahtlikusse surma süütuna, ehkki see oli kõige suuremate kurjategijate hukkamise koht. Ja selle kaudu, olles jumalinimene, võitis ta surma väe, tõusis kolmandal päeval üles ja nüüdsest pole see enam mitte surmapuu, vaid on tõesti saanud uueks elupuuks. Ja see vili, mis temas ripub, see murtud ja kannatav Kristuse ihu, ongi see elupuu vili, millest me osa võtame, millest me osa saame pühas armulauasalasuses.
Samas see pole mitte enam ainult surnud ja kannatav ihu, vaid see on ennekõike ihu, mis on läinud surma kaudu läbi põrguhaua, toonela, sügavuste ja tõusnud üles uuele, igavesele elule. Sellepärast see ihu, millest me armulauas ja kogu muu kristliku palve ja osaduse ja vaimuliku võitlusega osa saame, see on juba Issanda ülestõusnud ihu.
Sellepärast ongi ristil kaks poolt -- teame, et paljudel ristidel on teisel pool kujutatud ka Issanda ülestõusmine, -- sest rist ja ülestõusmine on osa ühest lahutamatust tervikust. Vana aja kirikuisad räägivadki risti paasast ja ülestõusmise paasast, kahest paasast. Ja sellepärast laulame ka nendel pühadel „Meie kummardame Sinu risti ette, oh Issand, ja austame Sinu püha surnust üles tõusmist”. Need on, nagu ka see kirikulaul näitab, ühe asja kaks külge.
Muidugi, sellest uuest elupuust söömine ei anna meile ühekordselt ja iseeneslikult kõiki neid headusi, selles mõttes on inimese teekond siin maailmas ikka vaevaline: ta ei ole veel uues, tulevases kuningriigis, ta peab kandma oma risti, käima Kristuse järel, võtma oma osa nendest vaevadest ja kannatustest, mida Jumal on tema osaks seadnud, kuigi võib ka palvetada alandlikult neist vabanemist ja kergendust.
Risti kandmine -- sellel ajal, kui Kristus seda ütles, ja lähematel aegadel -- tähendas ka häbi kannatamist Kristuse pärast, tagakiusamiste kannatamist, seepärast ta lisab sinna juurde „kes häbeneb mind selle suguvõsa ees, seda häbenen mina tulevases elus”. („Jah, kes iganes häbeneb mind ja minu sõnu selle abielurikkuja ja patuse sugupõlve ees, seda häbeneb ka Inimese Poeg, kui ta tuleb oma Isa kirkuses koos pühade inglitega." Mk 8:38).
Aga lõpuks ta ütleb: "Tõesti, ma ütlen teile, siin seisjatest on mõned, kes ei maitse surma enne, kui näevad Jumala riiki tulnud olevat väega." (Mk 9:1).
See aga ei tähenda Kristuse teist tulemist, mis pole ju veelgi kätte jõudnud, vaid see tähendab seda, et juba selles elus saame me -- kas või vähesel määral -- tunda otsekui ettemaitset taevariigi ilust ja rahust ja rõõmust.
See aga ei tähenda Kristuse teist tulemist, mis pole ju veelgi kätte jõudnud, vaid see tähendab seda, et juba selles elus saame me -- kas või vähesel määral -- tunda otsekui ettemaitset taevariigi ilust ja rahust ja rõõmust.
Seda ei saa me pidevalt ja alati, see on Jumala armust ja meie enda usinusest, kui seda meile vahel antakse; aga kes seda maitsevad, need teavad, mis neid ees ootab, need teavad, mis on tegelikult selle maailma tühisuse ja kannatuste ja kurjuse taga: et see on otsekui loor, mis ära rebitakse, ja selle taga on Jumala alguses loodud kaunis ja särav ja kannatusteta maailm. See teine maailm tähendab teisisõnu Jumala armust ja väest osavõtmine, kannatanud ja ülestõusnud Kristusest osavõtmine. Sellepärast on meil kõik see, mis Pühakiri meile õpetab ja Kogudus on meile seadnud, tihtipeale vaevaline, aga siiski rõõmutoov ja rõõmsa eesmärgi, tulevase elu valguse ja ilu poole minemine.
Andku siis Issand ise oma kalli ja elavakstegeva risti väel, et me seda teed käiksime tema jälgedes ja alati rõõmustaksime ja tunneksime lohutust, kui me näeme risti või mõtleme ristipuule; ja kui me ristimärki teeme või ristile suud anname. Aamen.
