Märkus: vabandust, minu käes oleval paljundusel puudub tõlkija nimi. Tundub küll, et mäletan, kes tõlkija oli, kuid lisan selle alles siis, kui kindlalt tean.
***
Lihast loobumise pühapäeva teemaks on jälle armastus. Päeva evangeeliumiks on Kristuse tähendamissõna viimsest kohtust (Matt 25: 31-46).
Kui Kristus tuleb meie üle kohut mõistma, mis on siis tema kohtumõistmise mõõdupuu? Tähendamissõna vastab: armastus -- mitte lihtsalt inimsõbralik kiindumus abstraktsesse õiglusesse ja nimetutesse "vaestesse", vaid konkreetne ja isiklik armastus inimeste vastu, keda ma Jumala tahtel elus kohtan. See vahe on oluline, sest üha enam kristlasi tänapäeval püüavad samastada kristlikku armastust poliitiliste, majanduslike ja ühiskondlike asjadega, teiste sõnadega, vahetavad ainukordse isiksuse ja tema ainukordse isikliku saatuse nimetute suuruste, nagu klass või rass jne vastu. Mitte et need asjad oleks valed. On selge, et kristlased oma eluviisi järele, kui vastutustundlikud kodanikud, töötajad jne peavad oma võimete ja arusaamise järgi looma õiglast, võrdsusel rajanevat ja läbini inimlikku ühiskonda. Kuid kristlik armastus kui selline on midagi erilist, ja sellest erilisusest peab aru saama ja kinni pidama, kui Kirik tahab oma ainulaadset ülesannet täita, ega kavatse muutuda vaid ühiskondlikuks asjaajamiseks, mida ta sugugi pole.
Kristlik armastus on võimatu võimalus näha Kristust kelles tahes teises inimeses, keda Jumal oma igavese ja varjatud kava kohaselt on otsustanud mu ellu tuua kas või mõneks hetkeks, mitte võimalusena heategu teha või inimsõbralikkust harjutada, vaid alustusena igavesele sõprusele Jumala endaga. Sest tõepoolest: mis on armastus, kui ta ei anna salapärast jõudu, mis viib teisele tasandile teise inimese tavalised ja välispidised omadused -- tema füüsilise väljanägemise, intellektuaalsed võimed -- ja tabab tema hinge, inimolendi ainukordse ja ainulaadse isikliku juure, mis on tõesti osa Jumalast tema sees? Kui Jumal armastab iga inimest, siis on see seepärast nõnda, et tema üksi tunneb seda kallist ja täiesti ainukordset aaret, seda hinge ehk isiksust, mille ta on andnud igale inimesele. Kristlik armastus on järelikult osavõtmine jumalikust teadmisest ja jumaliku armastuse annist. Pole olemas ebaisikulist armastust, kuivõrd armastus ongi imelise isiksuse leidmine inimeses, isikliku ja ainulaadse leidmine ühise ja üldise keskel. Armastus on kellestahes inimeses selle armastatava leidmine, mis on tal Jumalalt pärit.
Ses suhtes on kristlik armastus otsekui selle ühiskondliku aktiivsuse vastand, millega kristlust tänapäeval nii sageli samastatakse. Ühiskondlik aktiivsus on oma positsioonilt pidevalt tulevikku suunatud. Ta tegutseb ikka õiguse, korra ja tulevase õnne nimel. Ristiusk hoolib vähe sellest kahtlasest tulevikust, pannes kogu rõhu praegusele hetkele, armastusele sel ainsal otsustaval silmapilgul. Need kaks positsiooni ei välista teinetest, kuid neid ei saa ka teineteisega ära segada, On ju kristlastel kohustused selle maailma vastu ja nad peavad neid täitma. See on ühiskondliku aktiivsuse tööpõld ja kuulub täielikult siia maailma. Kristlik armastus pürib aga sinnapoole. Ta on ise kiir ja sõnum Jumalariigist. Ta ületab ja võidab kõik selle maailma piirangud, kõik tingimused, kuna tema põhjused, eesmärgid ja kordaminekudki on Jumalas. Ja me teame, et koguni siin maailmas, mis on kurjuse võimu all, on ainsad kestvad ja kasulikud võidud armastuse võidud. Inimesele seda isiksusekohast armastust ja kutsumust meelde tuletada ning patust maailma selle armastusega täita ongi Kiriku tõeline ülesanne.
Tähendamissõna viimsest kohtust on sõnum kristlikust armastusest. Meid kõiki ei kutsuta tööle nn inimkonna heaks, ometi on igaüks meist saanud Kristuse anni ja armu. Me teame, et lõppude lõpuks on kõigil inimestel vaja seda isiklikku armastust -- nende ainukordse hinge tähelepanemist ja tunnistamist; selle hinge, kuhu peegeldub kummalisel viisil kogu loodu ilu. Me teame ka, et inimesed on vangis ja on haiged ja janus ja näljas, kuivõrd nemad on sellest isiklikust armastusest ilma jäänud. Ja lõpuks teame veel, et kui kitsad ja piiratud meie isikulise olemasolu raamid ka poleks, just see Kristuse armastuse and on pannud igaühe peale meist vastutuse väikese Jumalariigi osa eest. Nõnda mõistetakse meie üle kohut selle järgi, kas me oleme seda vastutust kanda võtnud või ei, kas me oleme armastanud või armastust keelanud, sest "mis teie iial olete teinud ühele nendesinaste minu vähemate vendade seast, seda olete teie mulle teinud ..."
***
Lihast loobumise pühapäeva teemaks on jälle armastus. Päeva evangeeliumiks on Kristuse tähendamissõna viimsest kohtust (Matt 25: 31-46).
Kui Kristus tuleb meie üle kohut mõistma, mis on siis tema kohtumõistmise mõõdupuu? Tähendamissõna vastab: armastus -- mitte lihtsalt inimsõbralik kiindumus abstraktsesse õiglusesse ja nimetutesse "vaestesse", vaid konkreetne ja isiklik armastus inimeste vastu, keda ma Jumala tahtel elus kohtan. See vahe on oluline, sest üha enam kristlasi tänapäeval püüavad samastada kristlikku armastust poliitiliste, majanduslike ja ühiskondlike asjadega, teiste sõnadega, vahetavad ainukordse isiksuse ja tema ainukordse isikliku saatuse nimetute suuruste, nagu klass või rass jne vastu. Mitte et need asjad oleks valed. On selge, et kristlased oma eluviisi järele, kui vastutustundlikud kodanikud, töötajad jne peavad oma võimete ja arusaamise järgi looma õiglast, võrdsusel rajanevat ja läbini inimlikku ühiskonda. Kuid kristlik armastus kui selline on midagi erilist, ja sellest erilisusest peab aru saama ja kinni pidama, kui Kirik tahab oma ainulaadset ülesannet täita, ega kavatse muutuda vaid ühiskondlikuks asjaajamiseks, mida ta sugugi pole.
Kristlik armastus on võimatu võimalus näha Kristust kelles tahes teises inimeses, keda Jumal oma igavese ja varjatud kava kohaselt on otsustanud mu ellu tuua kas või mõneks hetkeks, mitte võimalusena heategu teha või inimsõbralikkust harjutada, vaid alustusena igavesele sõprusele Jumala endaga. Sest tõepoolest: mis on armastus, kui ta ei anna salapärast jõudu, mis viib teisele tasandile teise inimese tavalised ja välispidised omadused -- tema füüsilise väljanägemise, intellektuaalsed võimed -- ja tabab tema hinge, inimolendi ainukordse ja ainulaadse isikliku juure, mis on tõesti osa Jumalast tema sees? Kui Jumal armastab iga inimest, siis on see seepärast nõnda, et tema üksi tunneb seda kallist ja täiesti ainukordset aaret, seda hinge ehk isiksust, mille ta on andnud igale inimesele. Kristlik armastus on järelikult osavõtmine jumalikust teadmisest ja jumaliku armastuse annist. Pole olemas ebaisikulist armastust, kuivõrd armastus ongi imelise isiksuse leidmine inimeses, isikliku ja ainulaadse leidmine ühise ja üldise keskel. Armastus on kellestahes inimeses selle armastatava leidmine, mis on tal Jumalalt pärit.
Ses suhtes on kristlik armastus otsekui selle ühiskondliku aktiivsuse vastand, millega kristlust tänapäeval nii sageli samastatakse. Ühiskondlik aktiivsus on oma positsioonilt pidevalt tulevikku suunatud. Ta tegutseb ikka õiguse, korra ja tulevase õnne nimel. Ristiusk hoolib vähe sellest kahtlasest tulevikust, pannes kogu rõhu praegusele hetkele, armastusele sel ainsal otsustaval silmapilgul. Need kaks positsiooni ei välista teinetest, kuid neid ei saa ka teineteisega ära segada, On ju kristlastel kohustused selle maailma vastu ja nad peavad neid täitma. See on ühiskondliku aktiivsuse tööpõld ja kuulub täielikult siia maailma. Kristlik armastus pürib aga sinnapoole. Ta on ise kiir ja sõnum Jumalariigist. Ta ületab ja võidab kõik selle maailma piirangud, kõik tingimused, kuna tema põhjused, eesmärgid ja kordaminekudki on Jumalas. Ja me teame, et koguni siin maailmas, mis on kurjuse võimu all, on ainsad kestvad ja kasulikud võidud armastuse võidud. Inimesele seda isiksusekohast armastust ja kutsumust meelde tuletada ning patust maailma selle armastusega täita ongi Kiriku tõeline ülesanne.
Tähendamissõna viimsest kohtust on sõnum kristlikust armastusest. Meid kõiki ei kutsuta tööle nn inimkonna heaks, ometi on igaüks meist saanud Kristuse anni ja armu. Me teame, et lõppude lõpuks on kõigil inimestel vaja seda isiklikku armastust -- nende ainukordse hinge tähelepanemist ja tunnistamist; selle hinge, kuhu peegeldub kummalisel viisil kogu loodu ilu. Me teame ka, et inimesed on vangis ja on haiged ja janus ja näljas, kuivõrd nemad on sellest isiklikust armastusest ilma jäänud. Ja lõpuks teame veel, et kui kitsad ja piiratud meie isikulise olemasolu raamid ka poleks, just see Kristuse armastuse and on pannud igaühe peale meist vastutuse väikese Jumalariigi osa eest. Nõnda mõistetakse meie üle kohut selle järgi, kas me oleme seda vastutust kanda võtnud või ei, kas me oleme armastanud või armastust keelanud, sest "mis teie iial olete teinud ühele nendesinaste minu vähemate vendade seast, seda olete teie mulle teinud ..."
