Idakiriku liturgilised värvid

Õigeusu kirikus puudub liturgiliste värvide kasutamiseks üks, kindel ja üldine reegel, kindlaks on määratud vaid tumeda ja heleda rõivastuse kandmise ajad. Tume võib tähendada nii tumedat veinipunast, tumelillat, koguni tumesinist ja tumerohelist ja muidugi ka musta.

 

Koguduse tasandil sõltub palju rahalistest võimalustest või vanade teenistusrõivaste kasutuskõlblikkusest. Kõigi heledate päevade jaoks piisab kuldsest ja tumedate päevade jaoks tumedast veinipunasest või tumelillast. Internetis olen kohanud ka seisukohta, et pühade ajal võiks preester selga panna oma kõige ilusama ja rikkalikuma rüü, olgu selle värv mis tahes, ning "tavalise" liturgilise rüüna kanda mõnda tagasihoidlikumat, taas värvist sõltumata.

Selles mõttes, et kindla pühaga seostatakse kindlat värvi liturgiline rõivastus, on alati tegemist kohaliku kombega, kuigi seda kohalikku kommet võivad jagada mitmete eri riikide ja patriarhaatide kirikud. Komme omistada kirikuaasta pühadele ja perioodidele kindlad värvitoonid arenes kõige täpsemaks, rangemaks ja mitmekesisemaks Venemaal, mille traditsioonidest meiegi oleme osa saanud.

Nii näiteks on Eestis õigeusu kirikutes paasaliturgial vene mõjul traditsiooniliselt kasutatud erepunaseid tekstiile, kuigi nüüd on mõnel pool kreeka pruugi järgi üle mindud valgele nagu lääne kirikus. Vale pole loomulikult kumbki.

Mäletan paljusid paasaöid Tallinna Issandamuutmise Peakirikus, kus teenistus algas suure laupäeva keskööteenistusele kohaselt veel valgete altari- ja analogionikatetega ning ka preestrid ja diakonid pidanuks siis olema vist veel valgeis rõivais (kui viitsisid). Ristikäigult tagasi tulles ootas sisenejaid aga punasesse rõivastatud kirikuruum -- isegi tavapärast värvi kirikuküünalde asemel sai müügiletist nüüd punaseid. Metamorfoosi toimetasid nobedad prouad, kes viimastena kirikust ristikäigule väljusid.

Samad nobedad prouad vahetasid ka suure laupäeva teenistuse ajal suure reede tumedad katted valgete vastu, samal ajal kui altarirahvas valged rüüd selga pani. Kõik tahtsid sel hetkel kirikus olla, et kuulata, kuidas loetakse koos koori lauldud vahesalmidega Moosese võidulaulu (2Ms15), Kolme mehe kiidulaulu tulises ahjus (Tn3) ja 82. psalmi, aga ka selleks, et silmaga nähtavast muutusest osa saada ja sellest rõõmu tunda.

Valge on õigeusu kirikus ka jõulude värv nagu lääne kirikuski.

Lisaks on valge, nagu öeldud, õigeusu kiriklike matuste traditsiooniline liturgiline värvus.

Kõige sagedamini võib õigeusu liturgial vaimulikke teenimas näha nn kuldsetes rõivastes, mis võib tähendada nii merevaiguvärvi ja korallpunase segust metallniitidega läbi kootud brokaati kui ka kahvatut tibukollast siidi. Kuldseid rõivaid kantakse alati, kui pole tegemist püha või perioodiga, millega traditsioon on kokku sidunud mõne värvi kasutamise. Kuldne sümboliseerib jumalikkust, Kristust ja taevast Jeruusalemma.

Serbia vaimulikud pärast Jumalaema uinumise püha liturgiat

Helesinised, aga ka muud sinist tooni või hoopis valged teenistusrõivad ja katted on kasutusel kõikidel Jumalaema pühadel. Mõnd Jumalaema püha templipühana tähistavates kirikutes võidakse helesinist kasutada ka tavapärase kuldse teenistusrõiva asemel.

Tumepunased, tumelillad või mustad, aga ka teistes tumedates ja sügavates toonides teenistusrõivad kuuluvad paastuaegade juurde. Mõnel pool on kombeks suure paastu argipäevadel kasutada tumepunast või lillat, kuid laupäeviti-pühapäeviti tavapärast kuldset. Teisal kasutatakse suure paastu argipäevadel musti teenistusrõivaid ja laupäeviti-pühapäeviti tumepunast või lillat. Must värv on õigeusu liturgilises rõivastuses hiline nähtus, kuigi on halli kõrval laialdaselt kasutusel preestrite igapäevases ametirõivastuses. Ka õigeusu matuste traditsiooniliseks liturgiliseks värviks on just valge mitte must, isegi siis, kui matus toimub suurel nädalal.

Märterpiiskop Platoni mälestuspäev 

Märtrite ehk veretunnistajate mälestuspäevadel, ristiülendamispühal, Ristija Johannese pea maharaiumise pühal ja peeterpaulipäeval on liturgiliseks värviks erepunane, mõnel pool ka tumepunane või lilla. Erepunane on õigeusu kirikus ka üks ülestõusmispühadel kasutatavatest värvidest.

Erinevalt lääne kiriku punasest on õigeusu kirikus nii palmipuudepüha kui ka nelipühi ja Püha Vaimu päeva liturgiliseks värviks roheline. (Ammu) ärakaranud luterlasena hämmastas see mind alguses, sest kuidas ometi saab roheline sümboliseerida Püha Vaimu tuld? Mingi muu võimalik sümboolika ei tulnud mulle üldse pähe.

Stiilinäide nelipühast Vene õigeusu kirikus

Hämming või häiritus läks siiski nii ruttu mööda, et mul jäi selle kohta preestrilt küsimata ja raamatust uurimata. Kirikus oli ju nii palju rohelisi kaski, et mu silmad lihtsalt unustasid punase, justkui pidanuks liturgiline värv olema roheline kas või ainult selleks, et kaskedega sobida. Alles tänavu tuli sellest nelipühil juttu ja meile selgitati, et roheline sümboliseerib Püha Vaimu kui elu ülevalpidajat ning elu tärkamise ja kevade värvina ka kiriku sündi.

Lääne kirikus lahvatab kirik niisiis maailma kui tuleleek, ida kirikus kasvab nagu puud ja rohulibled. Võib-olla ongi õigeusu kirikus Püha Vaimu tuli roheline.