Päeval ja öösel

 PÄEVAL

Tänu Sulle, Issand,

et ma leidsin mahti

teha oma süda

hetkeks Sulle lahti.

Palun astu sisse,

ära põlga seda,

pühi puhtaks oma

salajane koda.

Las me kohtumine

olla Sulle rõõmuks

ja mu hingejanu

kustutavaks sõõmuks.

Mis ma Sulle pakun?

Mida mul on anda?

Oma eksimused

jätan Sulle kanda.

Sina aga vastu

anna mulle andeks,

et mu jäigavõitu

kael ei kasvaks kangeks.

Et ma Sinu ette

painduks pajuna,

tõuseks, kui ma peaksin

mutta vajuma.

Tänu Sulle, Isa,

Poeg ja Püha Vaim,

et ma selle palve

Sulle öelda sain.

Aamen.

 

ÖÖSEL

Tänu Sulle, Issand,

et mul tuleb pähe

meenutada Sind,

kui uni ära läheb.

Kui pean unetuna

pikalt vaevlema,

ära üksinda mind

jäta kaeblema.

Anna mulle tahtmist

kasutada ära

vabaks jäävat aega,

kui ei ole kära.

Pühi minu meelest

pahalase mõtted,

mingu tühja tema

salajased võtted.

Avarda mu südant,

las ta hoiab kõiki,

kes on uinunud

või palvetavad öiti.

Loojumatu Valgus,

heida mulle armu,

et ma pimeduses

poleks nagu surnu.

Tänu Sulle, Isa,

Poeg ja Püha Vaim,

et ma selle palve

Sulle öelda sain.

Aamen.

Kuidas Katrin Siimeon-Hannas kogudusepraktikat tegi ehk noppeid praktikapäevikust 2. osa

Kuupäev: 6.07.2014

Tegevus: liturgial laulmine, kiriku valvamine.

Kirjeldus/eneseanalüüs: Kuidas ma ikka kirjeldan liturgiat? Seda peab kogema, kirjeldamine ei aita just palju kaasa. Laulmine läheb enam-vähem, kuigi soprani hääl tundub mulle ikka liig, mis liig. Üritan siiski kaasa kriiksuda. Mõnede liturgiliste laulude viisid on mu jaoks niivõrd keerulised, et ei oska küll praegu arvata, et kunagi suudaksin neid rahulikult laulda nõnda, et ei peaks noodis (mida ma ju ka tegelikult ikka ei mõista -ainult nii palju, et kas liigume üles või alla, mõnda vältust oskan ka aimata kui pingsalt meenutan keskkoolis õpitut) näpuga järge ajama. Ja sõnad ka muidugi, sõnad pole ka kaugeltki veel peas. Mõni laul on hästi aeglane (nt keerubitelaul). Mõtlen, kas inimesed, kes neid sõnu kunagi paberilt lugenud ei ole, ka aru saavad, mida me täpselt laulame. Aga see on ka väga kaunis, üks kauneimaid üldse. Ja sõnad on „Nüüd tähendame meie salaviisil keerubeid ja laulame ja laulame eluandjale Kolmainu Jumalale kõigepühamat laulu. Jätkem siis nüüd kõik elumured maha.“ Laul on osa usklike liturgiast, mis järgneb usuõppijate liturgiale. Viimane on siis n-ö sõnaliturgia, kus on epistli- ja evangeeliumilugemised ning jutlus; esimesena mainitu on armulaualiturgia. Vanasti saidki usuõppijad st need, kes ei olnud veel kristlased osa ainult liturgia esimesest poolest, mis on suurelt jaolt õpetuslik. Usklike liturgia oli mõeldud üksnes neile, kes olid juba ristitud ja salvitud ning Kiriku liikmed. Selleks saadeti usuõppijad pärast liturgia esimese poole lõppemist lihtsalt uksest välja.

Pärast liturgiat on meil koguduse kohvilaud nagu ikka. Katsun ka nõnda asine olla kui teised naisterahvad. Asju tuua-viia ja toite serveerida. Lauaga tegelejaid on küll alati nõnda palju, et mulle tundub, et pigem vaid segan teisi, kel asjad paremini sisse harjutatud. Liturgial laulmine ja üldse õigeusu kirikus laulmine on mu jaoks ka üsna pingutav töö (lisaks rõõmule ja ilule), nii et väga tahaks pärast liturgiat lihtsalt istuda ja kohvi juua. Teiste sagimist vaadates, aga tekivad enamasti süümepiinad, nii et end lauakatmisest täiesti kõrvale jätta ka ei tihka.

Olen kirikus kella kolmeni nagu mind juhendati. Pärast kohvilauda on veel üht-teist toimetamist. Meesterahvad viivad lauad-toolid ära. Pühin pisut põrandat. Laon nõud masinasse (ma olen nüüd teine inimene kirikus, kes oskab seda tööle panna). Kell kolm sulgen ukse ja olen varsti koduteel.

Aeg: 6 tundi.

Kuupäev: 9.07. 2014

Tegevus: kiriku valvamine, koristamine, vestlused.

Kirjeldus/eneseanalüüs: Üsna sündmustevaene päev. Palju aega mõtisklemiseks. Enne kirikuvalvamisega alustamist oli meil üsna põhjalik vestlus i. Mattiasega. Ta pani mulle südamele, et ma kunagi ära ei unustaks, kus ma viibin, kui kirikus olen. Väga asjakohane. See unustamine on kerge tulema kui veeta kirikus nõnda palju aega kui mina seda nüüd teen. Eks see on kahe otsaga asi, ühest küljest peakski end ju koduselt tundma, kus siis veel kui mitte oma kirikus. Teisalt, pühakoda on pühakoda. Aga on jah, lihtne unustada, kui joosta seal ringi ühes käes lapp ja teises õlipudel ning kõik oleks vaja kiiresti-kiiresti korda teha. (Nojah, kui juba õli peale jutt läks, siis see on täitsa eraldi üks hirmus asi. Nimelt kui lampidest õli otsa saab, siis tuleb teda juurde valada. Mis ei ole üldse raske kui õli on ilusti pudelites olemas. Aga, kui juhtub nii nagu varem või hiljem paratamatult juhtuma peab, et õli saab pudelitest otsa, siis tuleb see suurest kanistrist ise pudelitesse valada. Ja see on asi, millega ma hakkama ei saa. Minu katsetuse tulemuseks oli hoolimata kõikidest ettevaatusabinõudest üleni õline käärkambri põrand – ma usun, et rohkem sattus seda põrandale kui pudelisse. Ja siis põhjalik küürimine, suure hirmuga kujutasin ette, kuidas mõni vaene preester sel põrandal libiseb ja näiteks jalaluu murrab. Nii, et jah, küürisin hingest ja põhjalikult. Aga ma ei teagi, mis nüüd sellest õlist saab. Ehk palun i. Afratil valada kui ta järgmine kord kirikusse tuleb.)

Aeg: 8 tundi.

Kuupäev: 10.07.2014

Tegevus: kiriku valvamine (10.00-18.00), väike pärastõhtuteenistus (18.00-19.00), vestlusgrupp peale teenistust (19.00-20.30).

Kirjeldus/eneseanalüüs: Täna otsustasin põranda puhastamise ette võtta. St peamiselt küünlarasva eemaldamise. Leidsin ka mingisuguse peitli-laadse asja, millega seda teostada. Oh, kui palju seda küünlarasva on. Meil on ju iga ikooni ees õlilamp ja küünlajalg, kuhu inimesed saavad palveküünlaid asetada. Aga alati ei asetata neid otse ja küünlarasva tilgub üsna paratamatult igale poole. Tilgutan seda ilmselt palju ka ise kui hommikul küünal näpus lampe süütan. Kummargil olla nii kaua ei jaksa, põlvitan siis põrandale maha ja muudkui kraabin (ettevaatlikult, et värv maha ei tuleks) küünlarasva. Mingil hetkel märkan, et kiriku külastajad vaatavad mind kuidagi imelikult. Mina ei saa aru, mis siin imelikku on, aga ju siis pakun ebatavalist vaatepilti. Edaspidi katsun end iga uue inimese tulles siiski jalule ajada, mine tea, äkki kohutan muidu inimesed ära.

Teiseks peab puhastama ka neid küünlajalgu. Liiva seest on lihtne küünlajupid välja võtta, aga teiste küünlajalgade tarbeks peab sedasama peitlikest enne küünlaleegis kuumutama ja siis saab küünlate põlemata lõpud nagu kruvid välja keerata.

Küsitakse palju venekeelseid küsimusi. Kuna sõna „svetši“ on nüüd tuttav, saan õnneks enamiku inimestest rahulikult õigesse kohta juhatada.

Pärast õhtuteenistust toimub koguduseliikmete vestlusgrupp. Istume käärkambris ja külas on nooremapoolne mees, kelle vanaisa oli tuntud Vasknarva eksortsist, preester Vassili Borin. Räägimegi tema vanaisast. Jutuajamine on põnev hoolimata sellest, et väga pikk päev on juba selja taga. I. Marius halastab mu peale ja lubab ise kiriku kinni panna. Astun vaikselt kodu poole.

Aeg: 10,5 tundi.

Kuupäev: 11.07.2014

Tegevus: kiriku valvamine.

Kirjeldus/eneseanalüüs: Mõtlesin, et saan kirikut valvates hingehoiutööd praktiseerida, aga täna hoiti hoopis minu hinge või kuidas ma seda nimetaksingi...inspireerivaks kogemuseks ehk. Tuli üks mees, kes küsis, kas ta tohib kirikus pisut palvetada. Ma ütlesin, et muidugi tohib. Mees oligi natuke aega kirikusaalis palves ja siis tuli tagasi eeskotta. Rääkis natuke endast. Ta on kodutu, peavarju praktiliselt üldse pole, ööbib kus juhtub. Süüa napib samuti. Ei ole joodik, hoopis puudega inimene. Käib kirikutes palvetamas ja meie kirik on üks tema suur lemmik. Aga siis, mis ta edasi rääkis sellest, kuidas ta kogeb Jumalat ja Tema armastust ja kuidas ta ei ole üldse õnnetu, et ta elu on selline nagu on, sest tal on Jumala armastus! Ma ei oska seda juttu täpselt siia kirja panna, aga ma nägin kui siiras ta oli. Ja asjad, mida ta rääkis Jumala kohta, oli üsna hämmastavad. Nad meenutasid midagi, mida üksnes ehk müstikute teostest lugenud olen. Tõesti, ma tean, et sellised inimesed nagu see mees on kusagil olemas, aga kuulda ja näha oma silmaga. Imeline kogemus! Muidugi, mina ei ole mingi hindaja, aga see oli muljetavaldav kohtumine. Ja lootustandev – me ei ole kunagi üksi ja see, mis loeb on üksnes Jumala armastus. Isegi siis kui kõik inimesed meid hülgaks ja halvaks paneks. Teine asi, mis mulle sügavalt muljet avaldas oli see, kuidas mees palvetas. Ta läks kirikusse sisse, otse Kristuse ülestõusmise ikooni ette ja langes põlvili. Väga lihtsalt ja loomulikult. Soovin, et ka mina nõnda suudaksin. Ilma mõtlemata, et kui keegi mind näeb, siis mis ta arvab. Ehk vaatab, et olen imelik, või hoopis nagu eputaksin oma vagadusega. Kuidas ma küll tahaksin olla samal viisil lihtne ja teha asju ilma totrate kaalutlusteta. „Issand, loo mulle puhas süda ja uuenda mu sees siiras vaim!“ – seda me palume igal vigiilial ja muudel teenistustel ning oma isiklikku palvereeglit täites. Ei ole seda puhtust ja siirust minus. Vahel mulle tundub ka, et teoloogia õppimine ja tarkade raamatute lugemine viib (vähemalt esialgu) üha kaugemale igasugusest siirusest. Ja siis tuleb üks mees, peaaegu, et kirjaoskamatu (nagu ta ise rääkis) ja teab igasugustest kõrgetest vaimsetest asjades ilma raamatuid lugemata, omast kogemusest. Kui Kristus ütleb, et peaksime saama kui lapsukesed, siis mõtles Ta ilmselt midagi sarnast. Ka mina mäletan, kuidas ma lapsena uskusin ja kui palju enam oli selles ehedust. Usun, et selleni saab Jumala abiga ringiga tagasi jõuda ka siis kui raamatutarkused ületatud saavad, aga millal see sünnib...?

Aeg: 8 tundi.

Kuupäev: 12.07.2014

Tegevus: kiriku valvamine, ristmisel lugemine, lauluproov, vigiilial lugemine ja laulmine, kiriku koristamine.

Kirjeldus/eneseanalüüs: Täna sain proovida midagi täiesti uut. Hommikul toimus ristimine ja kuna tegu oli ukrainlastega (suguvõsa ja ristitav lapsuke), siis oli lugemisi-laulmisi ka kirikuslaavi keeles. Ega ma ju seda ei oska, nii et ainuke asi, millega ma enam-vähem hakkama sain oli „Gospodi pomiilui“ laulmine (või pigem hõikamine, sest närviga ei tabanud enam ühtegi viisi ära). Väike alaväärsuskompleks lõi välja. Natuke narr olukord, et oleks nagu mingi laulja kirikus ja nagu ei oleks ka. Aga see selleks. Peaasi, et poisike sai ristitud. Oli teine aravõitu ja preester pidi tükk aega julgustama ja pinnima, et ta julgeks usutunnistust lugeda koos oma ristivanematega (poiss oli u seitsme aastane ja vanemad kinnitasid, et oskab lugeda küll).

Lauluproov oli tore ja entusiastlik nagu ikka (mitte, et ma ise suudaksin alati väga entusiastlik olla kui õppimisel raskused tekivad, aga ma ei ole alla andnud. Ei kavatse ka.). Õppisin 4. viisi. Selle saab meelde jätta kui „Jumalaema Neitsi“ viisi, mida lauldakse igal vigiilial ja alati 4. viisil.

Aeg: 9 tundi.

Järgneb.

Kuidas Katrin Siimeon-Hannas UI kogudusepraktikat tegi ehk noppeid praktikapäevikust 1. osa

Kuupäev: 25.05.2014

Koht: Tallinna Püha Siimeoni ja Naisprohvet Hanna kirik

Tegevus: kirjavahetus ja praktikaülesannete selgitamine juhendajaga.

Kirjeldus/eneseanalüüs: Kirjutan meie koguduse esipreestrile oma soovist sooritada praktikat oma kodukoguduses, Tallinna Püha Siimeoni ja Hanna kirikus. Olen murelik, sest ei tea, milliseid ülesandeid mul naisterahvana üldse võimalik täita oleks. Isa Mattiase vastus on aga igati positiivne: ta kirjutab, et praktika sooritamine meil on kindlasti võimalik ja küllap leiame ka sobivad ülesanded. Ta on ka nõus juhendajaks hakkama. Teavitan UI praktikajuhendajat kirjalikult, et mul on praktikakoht ja juhendaja olemas.

Pühapäevase kohvilaua ajal räägime i. Mattiasega võimalikest ülesannetest ja ta arvab, et ma võiksin proovida õppida teenistustel lugema ja laulma. Seda õpetama on võimelised nii tema ise kui ka mitmed teised meie kogudusest, nt teine preester i. Afrat ja koorijuhataja Terje. Praktika põhieesmärk on niisiis püstitatud: vaja õppida lugema ja laulma teenistustel ja seda kohe ka praktiseerima hakata. Ootan suure huviga, kuigi ka teatava ärevusega. Ei tea ju, kuidas ma selle kõigega toime tulen. I. Mattias jõuab küsida ka õnnistuse meie metropoliidilt, kes selle ka annab. Kogudusepraktika võib alata!

Kuupäev: 14.06.2014

Tegevus: Lauluproov ja vigiilia, lugemine, laulmine.

Kirjeldus/eneseanalüüs: Õpin 8. viisi. See on igati tore viis, noodid jooksevad nagu redelit mööda üles ja siis jälle alla tagasi. Lihtsalt õpitav ja jääb kergesti meelde. Sellel viisil lauldakse ka õigeusu tuntud palvet: „On kohus tõesti õndsaks kiita Sind, Jumalasünnitaja, Sind ikka õnnistatut ja laitmatut ja meie Jumala Ema, kes Sa ülem oled kui keerubid ja palju ausam kui seeravid, kes Sa puhtaks neitsiks jäädes Jumal Sõna ilmale tõid. Sind, tõelist Jumalasünnitajat austame meie.“ Samuti enne sööki: „Kõikide silmad loodavad, Issand, Sinu peale ja Sina annad neile nende rooga omal ajal. Teed lahti oma rohke käe ja täidad kõik, mis elab, hea meelega.“

Vigiilial olen lugemistes jätkuvalt hädine. Vähemalt endale tundub nõnda. Teised muudkui kiidavad. Olen igal juhul väga tänulik selle julgustamise ja lahke juhatamise eest, mis mulle osaks saab. Terje muigab pärast teenistust ja soovitab mul iga vea korral kätega vehkimise heaga tegemata jätta. Kätega vehkima hakkan ma selleks, et oma ahastust väljendada, see kipub mul väga loomulikult tulema. Umbes, et „ma tegin vea, vaadake kõik, kui kahju mul selle pärast on!“. Kujutan ette kui koomiline see võib kõrvalseisjatele tunduda. Üritan meelde jätta: „Mitte kätega vehkida!“

Aeg: 2,5 tundi

Kuupäev: 2.07.2014

Tegevus: kiriku valvamine, vestlused külastajatega.

Kirjeldus: kiriku avatud hoidmine, vajaliku info jagamine külastajatele, õlilampide süütamine-kustutamine, vajadusel koristamine.

Eneseanalüüs: Minu esimene päev kirikuvalvurina. Ma kardan kogu aeg, et teen kohe-kohe midagi väga valesti, et lõhun või põletan midagi ära. Mõtlen, milline suur usaldus minu vastu, kes ma vaid mõned kuud olen koguduse liige olnud, aga nüüd on minu käes võtmed ja paroolid jms. Alguses oli juttu ka sellest, et peaksin müüma ka pisikes kirikupoes, aga see jäi siiski ära. Kuigi öeldi, et kui väga vaja, siis võin müüa ka. Jõudsin kirikusse kella kümneks, süütasin lambid ja avasin uksed. Kahju, et altariruumis jäävad lambid süütamata, sest sinna ilma õnnistuseta ükski kõrvaline isik siseneda ei tohi ja mul ei ole ka mingisugust otsest vajadust sinna minna. Pärast istun kiriku kööki maha (selle avatud uksest näeb kõiki kirikusse sisenejaid), keedan tassi kohvi ja jään inimesi ootama.

Inimesi ei käinud just väga palju, aga mõned siiski. Peamiselt turistid ja mõned koguduseliikmed. Turistide seas paistis olevat nii õigeusklikke kui ka muidu uudistajaid.

Lisaks muule, pean lihtsalt ka inimestel silma peal hoidma, et poleks ebasündsat käitumist (lärmamist, jooksmist jms) või näiteks varastamist. Jah, tõesti tullakse kirikusse ka varastama. Isegi lauluraamatuid on varastatud, mille üle küll mõni viskab nalja, et ju need ühed väga vagad vargad olid. Või vähemalt potentsiaalselt vagad.

Päeva lõpus olen murelik. Ikka samal põhjusel, millel päeva alguseski. Ega ma ometi midagi valesti ei tee, lampe põlema ei unusta. Siiski, ilmselt läks kõik õnnelikult ja kirik on hommegi alles kui ma tagasi tulen. Ma väga loodan.

Aeg: 8 tundi

Kuupäev: 3.07.2014

Tegevus: kiriku valvamine (10.00-18.00), vestlused, väike pärastõhtuteenistus (18.00-19.00).

Kirjeldus: samad ülesanded, mis eelmisel päeval ja teenistusel lugemine.

Eneseanalüüs: Hommik algas nagu eilegi. Täna paistab olevat eriti palju vene keelt kõnelevaid külastajaid. Minu kesise tolle keele oskusega saab muidugi palju nalja. Helistan oma hea vene keele oskusega emale, et küsida, mida tähendab „svetši“. Tuleb välja, et tegu on ühe kiriku valvamise puhul väga olulise sõnaga. Nimelt tähendavat see küünlaid (ma küll oletasin seda ka ise, aga kindel ei olnud). Noh, hea, et vähemalt üsna oma valvurikarjääri alguses selle teada sain. Vaene venelanna, kes ennist minult küünalde kohta küsis, pidi mulle terve pantomiimi maha mängima, et ma aru saaksin, mida ta tahab. Õnneks kasutas ta muuhulgas ka ühte sõna, mida ma hästi teadsin. Nimelt „ogon“ – „tuli“.

Kui keelelised viperused sinnapaika jätta, siis läks päev kenasti. Ja taas, ma loodan, et kirik on hommegi alles. Pärast õhtuteenistust lahkudes kontrollin kõik õlilambid vähemalt kaks korda üle.

Aeg: 9 tundi

Kuupäev 4.07.2014

Tegevus: kiriku valvamine, vestlused.

Kirjeldus: sama, mis eelnevail päevadel.

Eneseanalüüs: Kirik on alles! Päeva alguse rutiin on ikka samasugune nagu eelmistel päevadel. Lasen ennast kirikusse sisse, peatun lühidalt palveks, süütan lambikesed, avan ukse ja keedan kohvi. Muidu kulgeb kõik vaikselt, kuid päeva lõpus saan oma esimese teravamat sorti elamuse osaliseks. Kirikusse sisenevad u 20 minutit enne sulgemist kolm „kahtlase“ välimusega meesterahvast. Paljaste ülakehadega, üleni tätoveeritud, üsna lärmakad ja leebelt öeldes väga enesekindla hoiakuga. Lisaks söövad mehed kõik ühelt taldrikult makarone, selle tegevuse juures neid ka igale poole laiali pillates. Olukord võtab mu nõutuks. Lähen meestele küll saali järele ja palun neil kirikus sobilikumalt käituda, aga mehed ignoreerivad mind täielikult. Peast käivad igasugused mõtted läbi. Ma olen siin üksinda, mul on küll telefon käes, aga kui ma ka hakkaksin politseisse helistama, siis jõuaksid nad selle üsna kiiresti mul käest ära krahmata. Pealgi, antud hetkel poleks ju politseisse helistamine väga õigustatudki. Nad ei ole ju midagi väga hirmsat teinud. Äkitselt taipan, et ma olen kristlane ja seisan oma kodukirikus. Mida peaks kristlane sellises olukorras tegema? (WWJD – What Would Jesus Do? – on miski Ameerika kristlike noorte liikumine. Mulle on see küll alati väga väga väga liiga ambitsioonikas tundunud. Guess what, I’m not Jesus, I can never do what He did. Aga märksa adekvaatsem on selles olukorras küll küsimus, et mida üks korralik kristlane – mida ma ei ole, aga tahaks olla – sellisel puhul tegema peaks.). Ma tean ka vastust: palvetama peaks loomulikult. Teengi siis seda (mittekuuldavalt). Mehed hakkavad mulle rohkem tähelepanu pöörama. Üks alustab juttu, nii poolenisti ka minu poole suunatult. Ta räägib, et vend sai nädal tagasi tänaval nuga ja on nüüd surnud. Ja et kui tema nüüd juba on omadega kirikusse jõudnud, siis ei teeks ehk halba üks küünal süüdata, näiteks venna mälestamiseks. Aga kas me küünalde eest raha ka küsime. Mina ütlen, et muidu küll, aga kui raha ei ole, siis ühe küünla võin ma ka nendele välja teha. Mehed jäävad vaikseks, paistab, et mõtlevad asja üle järele. Lõpuks ütleb too, kellel vend surma sai: „Noh, poisid, teeme siis selle pulli ära“. Jutu toon on üleolev, aga ma saan aru, et tal on tõsi taga. Toon küünla ja juhatan mehed surnutemälestamislaua (ma loodan, et seda nimetatakse nõnda...) juurde. Nad panevad küünla põlema ja seisavad mõnda aega selle ees. Kaaslased patsutavad natuke ka meest, kes oma venda leinab. Siis seatakse end minekule. Muuseas räägivad nüüd juba üpris sõbralikuks muutunud mehed, et said just samal päeval vanglast välja. Kuhugi minna ei olnud ja astusid naljaviluks kirikust läbi. Leinav mees räägib, et tema ei ole mitte kunagi varem ühtegi kirikusse sisse astunud. Nad tänavad mind küünla eest ja ütlevad, et olen üks hea inimene. Kui nad on lahkunud, ootan umbes minuti ja siis lähen ust sulgema. Uksega on midagi tehtud, ma ei saagi aru, mis täpselt valesti on, aga igal juhul on seda raske kinni tõmmata. Alles pika kangutamise peale õnnestub. Arvan, et midagi sellega tehtud oli, ehk oli neil mingi kurjem plaan kui tulid, aga mõtlesid vahepeal ümber. Ei tea. Võib-olla olen lihtsalt mina paranoiline. Igal juhul, saan ukse viimaks kinni, lukustan ka sisemise ukse. Ja siis seisan ja värisen natuke. Oli hirmsavõitu küll. Mõtlen, et kristlane ei peaks ealeski inimesi kartma, aga ju ma ei ole nii hea kristlane. Mina kartsin küll ja kuidas veel kartsin. (Lisaks igasugused kujutlused sellest, kuidas oleksin võinud üritada nende meestega pikemalt usuasjadest rääkida ja mis siis kõik oleks võinud sündida. Ehk jäi minu arguse tõttu nüüd midagi väga head ära.) Aga kõik läks tegelikult hästi. Tänan Jumalat. Panen asjad kokku ja lähen pärast vajalikke sulgemistoiminguid koju.

Aeg: 8 tundi

Kuupäev: 5.07.2014

Tegevus: kiriku valvamine, lauluproov, vigiilial lugemine ja laulmine, kiriku koristamine.

Kirjeldus/eneseanalüüs: Hommikul mõtlen isegi väikese hirmuga, et tõotab tulla väga pikk päev. Ei ole juba ammust ajast sellisel töökohal olnud, mis nõuaks kuskil nõnda pikalt kohal viibimist. Täna siis peaks see aeg olema ennustatavalt umbes üheteistkümnest seitsmeni. Seejuures tuleb kõige enam pingutust nõudev osa ilmselt päeva lõpus, mil pean vigiilial lugema ja laulma. Mõtlen vähema pelgusega ka eilsete külastajate peale, et ehk tulevad tagasi. Selles mõttes on ühtaegu nii hirmu kui lootust. Tegelikult on hoopis väga vaikne päevake. Mõned turistid, ei mingeid erilisi elamusi.

Eksisin! Üks elamus siiski, kui seda nii võib nimetada. Keskpäeva paiku tuleb vene mees, kes üritab mu’ga agaralt juttu vesta. Kahjuks lisandub minu kehvale vene keele oskusele ka temapoolseid takistusi. Nimelt, ta on üsna korralikult alkoholi tarvitanud ja seeläbi oleks tema vene keel ilmselt ka emakeelena kõnelejatele raskesti mõistetav. Seda enam mulle. Tükk aega seisame kiriku tagaosas. Mees räägib ja räägib ning küsib aeg-ajalt, kas ma ikka saan aru, mis ta räägib. (Küsimusest „panimaaješ?“ ma ikkagi sain aru.) Mina üritan aus olla ja ütlen iga kord „net“ või „izvinite, net“ ohtrate pearaputustega. Mul on kohe kahju, et vaene mees näeb nii palju vaeva ja räägib tühja. Siis teeb too inimene mulle enam-vähem märkide abil selgeks, et ma süütaksin tema eest küünla ja palvetaksin. Teen seda. Mees läheb väga härdaks (ilmselt aitab sellele kõvasti kaasa ka joobeseisund, sellegipoolest on selles ka midagi täiesti ehtsat ja ilusat), poetab paar pisarat. Ja äkitselt – suudleb mu kätt, millest ma muidugi üksjagu kohkun. Ma ei ole küll see inimene, kelle kätt peaks kirikus suudlema. Aga, mis tehtud, see tehtud. Tundub, et see on vene inimestel üsna üldine veendumus, et kui keegi juba kirikus töötab – kas või üksnes kirikuvalvurina – siis on tegu juba peaaegu püha inimesega, keda tuleks ka vastavalt austada. Igal juhul, piinlikuvõitu lugu minu jaoks. Loodan, et selliseid juhtumeid enam ette ei tule.

Aeg: 9 tundi

Järgneb...

Jumala enese inkarnatsioon

Viisil: Insener Garini hüperboloid

Püha on öö,
see on õnnistud öö.
Karjased tööl,
nad on välja peal tööl.
Äkki on inglid seal, halleluuja!
Rahu on maa peal, halleluuja!
Jumalal meel on hea, halleluu-halleluuja!

Targad on teel,
tähe järel on teel.
Ülev on meel,
nende alandlik meel.
Kulda me kingime kuningale,
viirukit vägede Jumalale,
mürri on maailma patu eest surevale.

Laudas on soe,
veidi rõske ja soe.
Sõimes on poeg,
see on Jumala Poeg.
See on ju taevase Jumala Poeg.
Neitsi ees sõimes on Jumala Poeg.
Lojuste keskel on Jumala enese Poeg.

Pimestav kiir.
Silmipimestav kiir.
Lahti on piir,
maa ja taevaste piir.
See on ju lunastus, inkarnatsioon.
Headuse kehastus, inkarnatsioon.
Pattude puhastus, inkarna-inkarnatsioon.

Tavatu arm,
Sinu jumalik sarm.
Jeesus, mu arm.
Magus Jeesus, mu arm.
See on ju igatsus, inkarnatsioon.
Taevase igatsus, inkarnatsioon.
Maailma igatsus, inkarna-inkarnatsioon.

Uinub Petlemm.
Siis kui uinub Petlemm,
loodu on tumm,
Looja esitleb end.
See on ju armastus, inkarnatsioon.
Jumala armastus, inkarnatsioon.
Vastatud armastus, inkarna-inkarnatsioon.

Mõistlike meel,
nende jahmunud meel.
Tarkade keel,
tummaks tardunud keel.
See on ju ilmutus, inkarnatsioon.
Jumala isiku inkarnatsioon.
Jumal on meiega, inkarna-inkarnatsioon.

Õnnis on see,
kes end viimaseks teeb.
Ahtake tee
läbi tule ja vee.
See on ju saladus, inkarnatsioon.
Jumala alandus, inkarnatsioon.
Ülendav alandus, inkarna-inkarnatsioon.

Võidukas lipp,
meie võidukas lipp.
Püüdluste tipp,
meie püüdluste tipp.
See on ju vabadus, inkarnatsioon.
Vagade vabadus, inkarnatsioon.
Jumala lubadus, inkarna-inkarnatsioon.

Mässavad veed,
vaikseks jäänud on need.
Taevapaleed,
sinna lahti on teed.
See on ju paradiis, inkarnatsioon.
Tõotatud paradiis, inkarnatsioon.
Taastatud paradiis, inkarna-inkarnatsioon.

Elu või surm.
Nüüd on elu või surm.
Taevalik hurm
või siis täielik turm.
See on ju igavik, inkarnatsioon.
Vaimulik-lihalik inkarnatsioon.
Jumala inimlik inkarna-inkarnatsioon.

Lumi on maas.
Siis kui lumi on maas,
pühad on taas.
Siis me kohtume taas.
See on ju unistus, inkarnatsioon.
Kohtume kirikus, inkarnatsioon.
Kristuse kogudus, inkarna-inkarnatsioon.

(Tõnu Trubetsky loal)

Apostel Jaakobuse liturgia 23. oktoobril 2016 Siimeoni ja Hanna kirikus

i Mattias Palli: Metropoliit Stefanuse õnnistusel toimetame 23. oktoobril Issanda venna (s.o. Kristuse kasuvenna) apostel Jaakobuse jumaliku liturgia. See erineb mitmel moel meil harjunud Johannes Kuldsuu ja ka Vassiili Suure liturgiakorrast. Olemuselt on muidugi tegu sama asja, Jumala sõna lugemise, palve ja vereta ohvri toomisega ning armulauast osavõtmisega. Ärgem aga imestagem selle üle, et mitmed kombed sel teenistusel on teistviisi!
Sellelt lingilt avaneb Jaakobuse liturgiakorda tutvustav tekst eelmisest korrast, kui seda Siimeoni ja Hanna koguduses peeti.

APOSTEL JAAKOBUSE LITURGIA

i Mattias Palli kommentaar Postimehes ilmunud artiklitele Eestis tegutsevate õigeusukirikute ühinemise kohta

Aulised!

Metropoliit õnnistas mind enne nädalaks Kreekasse sõitmist kommenteerima vajadusel läinud reedest Postimehe artiklit, milles juttu siinsete õigesusu kirikute võimalikust ühinemisest. Mitmete inimeste pöördumise järel kirjutangi teemast.

Armsad koguduserahvas ja sõbrad!

Reedeses (30.09) Postimehes ilmus artikkel, milles oli usutletud ka kõrgestipühitsetud metropoliit Stefanust. Teemaks oli peamiselt võimalik ühtne apostlik-õigeusu kirik Eestis. Pärast artikli ilmumist on olnud kuulda palju vastukaja inimeste poolt, kes on segaduses ja kardavad meie kiriku sõltumatuse kadumist, meie allaneelamist või üleujutamist praegu mitte nii sõbraliku kirikustruktuuri poolt.

Kõigepealt peab meeles pidama, et igasugune jutt moondub edasiandmisel. Lisaks on isegi auväärsete väljaannete ajakirjanikel ikka kombeks sõnumeid huvitavamaks ja "müüvamaks" muuta. Ka asjaolu, et paljud on artiklit lugenud kas pealiskaudselt või hoopiski lühendatult, ei aita kaasa selle sisu paremale mõistmisele.

Artikli taustaks ei ole meie esikarjase või kellegi muu pidulik avaldus meie peatsest ühinemisest siinse Moskva Patriarhaadi struktuuriga. Ajakirjanik tuli ise selle küsimusega metropoliidi juurde ja sai ka vastuse, kuid asja väljapakkumine sellise pommuudisena on täielikult ajalehe või seda juba enne kirikupea intervjuud mõjutanud inimeste teene. Laiemalt on teema taustaks hoopis mõnede kirikuvalitsuse liikmete vastuolud metropoliidiga, millele siis on teadlikult või alateadlikult juurde poogitud ühtse kiriku küsimus ja muudki.

Asja sisusse minnes peab esiteks tähendama, et üksainus õigeusu kirik ühel maal on meie õpetuse ja pärimuse valguses ainus õige lahendus. Nii oli see meil ju ka esimesel iseseisvusajal ning 1980-ndate lõpus alanud autonoomialiikumine lähtus samuti eeldusest, et Konstantinoopoli Patriarhaadi ühenduses olevasse autonoomsesse kirikusse tulevad kõik Eesti kogudused ja kloostrid. Nii ei juhtunud ning sündis erandlik ja kirikupärimuse sisule võõras kaksikstruktuur, seda tänu paljude koguduste soovile alluda Moskva Patriarhaadile. Kuid ideaaliks on alati jäänud üksainus kirikuorganisatsioon meie kodumaal. Seda möönavad põhimõtteliselt kõik õigeusu kirikud ja see leidis taaskord kinnituse Kreetal toimunud suure kirikukogu otsustes. Praegu ongi metropoliit – olles ka üks sellest kirikukogust osavõtja – seda põhimõtet meil taaskord meelde tuletanud, sh. 26. septembril toimunud vaimulike koosolekul.

Kuid põhimõtte ja ideaali väljaütlemine ei tähenda veel asja peatset teostumist. Kõigepealt pole Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik sellele veel reageerinud ja kuna, nagu öeldud, oli ühe kiriku põhimõte ühes riigis jõus ka enne Kreeta kirikukogu, siis ei pruugi nende suhtumises midagi muutunud olla. Teiseks, kui imekombel olekski Moskva pool asjaga kohe päri, peaks järgnema pikk lähenemisprotsess, nii et ilmselt alles aastate pärast jõuaks ühtse kirikustruktuuri moodustamisele. Alata võiks kasvõi ülemkarjaste ühistest jumalateenistustest, millele metropoliit Stefanus on korduvalt üles kutsunud, kuid mis pole seni teoks saanud.

Tulevane võimalik ühinemine ei toimuks kummagi poole arvelt. Nagu meie kirikupea on rõhutanud, nõuaks see väga targa põhikirja koostamist, mis arvestaks eri kogukondade huvisid. Teisisõnu säilitaksid eesti- ja venekeelsed kogudused oma keele ning harjunud jumalateenistustavad, hingehoidlikud lähenemised, sõprussuhted jms. Ka segakogudustele saab leida eeskirjad, mis ei jäta eri rahvusrühmi kõrvaletõrjutu seisundisse.

Ühtne kirik oleks oluliseks lõimumisteguriks ja julgeolekuriskide maandajaks meie riigis. Nagu esikarjane ütles, on paljud vene inimesed, eriti noored, valmis olema kohaliku kiriku liikmed. Samas võib siiski arvata, et tegelikult eeldab ühise kiriku sündimine muukeelsete suuremat eelnevat lõimumist Eesti ühiskonnaga.

Metropoliit on lisanud, et võimalik ühine kirik oleks esialgu autonoomne Konstantinoopoli patriarhaadi ühenduses (s.t. praeguses staatuses). Alles kaugemas tulevikus võiks mõelda autokefaalse (täisiseseisva, oma kirikupead sõltumatult valiva) kiriku peale, seda ehk isegi laiemas maateaduslikus mõõtmes, nt. koos Soome ja Skandinaavia õigeusu kirikutega. Kuid see viimane on ainult üks võimalik ja kauge väljavaade.

Nagu Postimehe artiklistki võib lugeda, ei ole mingit kavatsust kaotada meie kiriku harjunud organeid nagu kiriku täiskogu jt. Arutelusid kirikuelu paremaks korraldamiseks ja põhikirjale lisaks täpsustavate sisejuhiste vastuvõtmiseks on küll kavas süvendada. Kuid meie õigeusu kiriku tavadesse kuulub kirikurahva ja kõigi vaimulike aktiivne osalemine kirikuelu oluliste, eriti ühiskondlik-praktilist külge puudutavate otsuste vastuvõtmisel ja teostamisel. Meie väiksus ja eestlasele omane osalemistahe ning talupojamõistus tingivad paratamatult, et kõik oluline arutatakse üldsusega läbi ja tähtsamaid otsuseid ei tehta vaid kuski tagatubades. Loodame südamest, et meie kiriku headesse tavadesse kuuluv kontsiliaarne (kogu kirikutervikut hõlmav) juhtimisviis kestab ja süveneb. Ülemkarjastel ja ennekõike kirikupeal on selles muidugi juhtiv ja koondav roll.

Palvetagem meie armsa metropoliidi ja kogu meie kiriku eest, et Issand meid hoiaks ja juhtaks ning et segadus ja arusaamatused kaoksid!

Kokkuvõtteks:
· 30. septembri Postimehe artikkel sündis ajakirjanike algatusel
· Ühtne kirik Eestis on alati olnud ja on jätkuvalt ideaal
· Kiriku ühtsuse teostumine jääb tõenäoliselt kaugemasse tulevikku
· Ühtses kirikus saaksid arvestatud eri keeleliste kogukondade huvid
· Meie kiriku praegust ülesehitust ja juhtimisviisi pole kavas kaotada

Hommikul ja õhtul

HOMMIKUL

Tänu Sulle, Issand,

et ma ärkasin,

Sinu peale mõelda

jälle märkasin.

Ole hea, mu Jumal,

õnnista mu päeva,

juhata mind täna

oma leebe käega.

Anna mulle selget,

rahulikku meelt,

anna mulle tarkust

talitseda keelt.

Aita, et mu tunded

üle pea ei keeks,

et ma eksikombel

pahandust ei teeks.

Hoia minust eemal

igasugust kurja,

et kui tahan head ma,

see ei läheks nurja.

Ära Sa mu ümbert

täna enam lahku,

püsi minu meeles,

kuni jõuab õhtu.

Tänu Sulle, Isa,

Poeg ja Püha Vaim,

et ma selle palve

Sulle öelda sain.

Aamen.

ÕHTUL

Tänu Sulle, Jumal,

selle päeva eest.

Aita mul nüüd olla

jälle Sinu ees.

Palun anna andeks,

kui ma olin paha,

puhasta mu hinge,

et ta oleks püha.

Anna mulle puhkust

päeva tegudest,

päästa rahututest

unenägudest.

Kingi mulle vaikset,

õnnelikku und,

seni kuni kestab

pimeduse tund.

Las Su peale mõtleb

öösel minu süda

ja ka unes olles

meenutab Sind üha.

Kui see öö saab läbi,

ärata mind üles,

aga hommikuni

hoia oma süles.

Tänu Sulle, Isa,

Poeg ja Püha Vaim,

et ma selle palve

Sulle öelda sain.

Aamen.

Suure paastu lõpp ja suur nädal 2016 WANA KALENDRI JÄRELE

Ristikummardamise pühapäev
Laupäev 2.04 kl 17.00 – vigiilia
Pühapäev 3.04 kl 10.00 liturgia

Kolmapäev 6.04 kl 17.30 – ennepühitsetud andide liturgia
Neljapäev 7.04 kl 18.00 – pärastõhtuteenistus

Vaga Johannes Redelikirjutaja pühapäev
Laupäev 9.04 kl 17.00 – vigiilia
Pühapäev 10.04 kl 10.00 – liturgia

Kolmapäev 13.04 kl 17.30 – ennepühitsetud andide liturgia
Neljapäev 14.03 kl 18.00 – suure kaanoni lugemine


Vaga Egiptuse Maarja pühapäev
Laupäev 16.04 kl 17.00 – vigiilia
Pühapäev 17.04 kl 10.00 – liturgia

(Kolmapäev 20.04 kl 17.30 – ennepühitsetud andide liturgiat tõenäoliselt ei teenita)
Neljapäev 21.04 kl 18.00 – pärastõhtuteenistus

Issanda Jeruusalemma minemine – palmipuudepüha
Laupäev 23.04 kl 17.00 – vigiilia
Pühapäev 24.04 kl 10.00 – liturgia

Suur nädal

Esmaspäev 25.04
kl 17.30 – suure teisipäeva hommikuteenistus

Teisipäev 26.04
kl 17.30 – suure kolmapäeva hommikuteenistus

Kolmapäev 27.04
kl 17.30 – õlitamissalasus

Neljapäev 28.04
 kl 10.00 – suure neljapäeva õhtuteenistus ja liturgia
 kl 17.30 – 12 kannatusevangeeliumi teenistus

Reede 29.04
kl 10.00 – suure reede kuninglikud tunnid ja õhtuteenistus
kl 17.00 – Kristuse matmisteenistus (hommikuteenistus)

Laupäev 30.04 kl 10.00 – suure laupäeva õhtuteenistus ja liturgia

PAASA, Kristuse ülestõusmise püha

Laupäev 30.04 kl 23.00 – paasa ööteenistus ja liturgia

*
P. Platoni kabelis (Wismari tn. 32) akafisti lugemine reedeti (8.04 ja 15.04) kl 17.30

Isa Jüri Ilves Haapsalust vastab ajalehe Lääne Elu küsimustele

... Vaadakem või õienuppu, ta ootab oma puhkemise aga. Kui hakkame seda nuppu vägisi lahti kiskuma, ei juhtu midagi head. Sama on ka koguduse ja inimesega: kui hakkame midagi peale suruma, tekib kohe vastureaktsioon. Pigem oodata aega, mil inimese hinges puhkeb arusaam ja ta tunneb, et on valmis.

Loe edasi Lääne Elust

Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Haapsalu koguduse koduleht

27.12 on tulemas APOSTEL JAAKOBUSE LITURGIA

Isa Mattiase tutvustav tekst:

Metropoliit Stefanuse õnnistusel toimetame jõulujärgsel pühapäeval, 27. detsembril, Issanda venna (s.o. Kristuse kasuvenna) apostel Jaakobuse jumaliku liturgia. See erineb mitmel moel meil harjunud Johannes Kuldsuu ja ka Vassiili Suure liturgiakorrast. Olemuselt on muidugi tegu sama asja, Jumala sõna lugemise, palve ja vereta ohvri toomisega ning armulauast osavõtmisega. Ärgem aga imestagem selle üle, et mitmed kombed sel teenistusel on teistviisi!

Jaakobuse liturgia pärineb Jeruusalemmast ja selle põhiosa on väga vana – sarnast armulauateenistuse korda tunneb juba püha peapiiskop Kirill (+386). Püha Jaakobus Jeruusalemma koguduse esimese eestseisjana ei ole kindlasti praeguse teksti koostaja, kuid liturgia korra algidu võib olla tema sõnastatud palvetes. Aegade jooksul on sellele lisandunud palju materjali, kuid teatud vanapärasus ja erisus võrreldes meil tuntud Konstantinoopoli tüüpi liturgiatega on nähtav ka praeguses variandis. Seda liturgiat on tavaks pidada apostel Jaakobuse mälestuspäeval 23. oktoobril ja jõulujärgsel pühapäeval (kui mälestame kuningas Taavetit, püha Joosepit ja ka apostel Jaakobust).

Kui nüüd toimetame Jaakobuse liturgia esimest korda eesti keeli, võime lisaks selles olemasolevatele eripäradele teha mõne asja teistmoodi kui tavaliselt. „Issand, heida armu“ võiksime laulda kõik üheskoos – kes arvab, et viisi ei pea, võib veidi vaiksemalt laulda. Samuti „aamen“ – see on ju rahva kinnitus vaimuliku palvele. Üheskoos katsume laulda ka „Meie Isa“ ja usutunnistuse, nagu on tavaks mitmetes õigeusu kirikutes.

Pühal armulaual saame Kristuse ihu ja verd eraldi. Selleks tuleme tavapäraselt amboniastmete ette ning preester annab meile osakese püha ihust avatud suhu, seejärel võtame diakoni käest lusikast püha verd (õigupoolest jagatakse Jaakobuse liturgial otse karikast, aga praktilistel põhjustel anname esialgu lusikaga).

Loodame siis rohket osavõttu, ehkki on tegemist jõulujärgse ajaga.