Postitan siia mõned tekstikatked ortodoksikiriku kirja- ja palvevarast. Sel aastal langevad nii uue, vana kui ka segakalendri paastuaeg ja ülestõusmispühad kokku. Idakirik elab pärast eelmist nädalat, võinädalat, juba kolmandat päeva paastuajas. Küllap nii mõnelegi õigeusulisele Eesti kultuuriruumis on paastu esimesed päevad pisut skisofreenilised, sest suure paastu esmaspäevale järgneb rahvakalendri ja lääne kiriku vastlapäev. Tänase päevaga, mis lääne kirikus kannab tuhkapäeva nime, on aga tõesti kogu Eesti kristlaskond seekord paastukevades kokku saanud.
Paastukevad on alanud, meeleparanduse õis lahti löönud.
Puhastagem siis, vennad, endid igast roojusest,
laulgem Valguseandjale ja ütelgem:
Au olgu Sulle, ainus Inimesearmastaja!
(Suure paastu hommikuteenistusest)
***
Paast on Jumala hindamatu and. Ennemuiste seatud, on ta Isade
pärandina säilinud ning jõudnud meiegi päevini.
Võtke ta siis rõõmuga vastu.
Võtke vastu, vaesed, oma kaaslane.
Võtke vastu, teenijad, oma puhkus.
Võtke vastu, rikkad, see, mis päästab teid küllastumuse ohust ja teeb maitsvaks selle,
mille pidev nauding maitsetuks muudab.
(p Vassilius Suur)
***
Kes julgeks asetada väljapoole Kirikut nagu Jumal seda näeb, inimese, kes olemata kristlane või "praktiseeriv" kristlane, on andnud Kristusele, keda ta ei tunne, tunnistust tegusast armastusest Kristuse vendade vastu? Iga kord, kui üks inimene väljendab oma armastust teise inimese vastu, on ta Jumalast ja Jumal on temas. Armastus, mis ühendab ühe inimese teisega,lähtub Jumalast, kelle kohta püha Johannes meile ütleb, et Tema on Armastus. Iga tõeline amastus on inimese jaoks osadus Poja taevase sugupõlvega, osadus Jumala enese Eluga ehk teisisõnu Püha Vaimuga. Iga kord, kui tegemist on tõelise armastusega, asub see armastus seega sisemises (nähtavas? nähtamatus? oleneb olukorrast) Kirikus. Armastus tuleb Jumala juurest ja hakkab idanema ka uskmatu südames, kes väljendab seda ilma enese teadmata kingituse kaudu, mille ta läbi enese teeb teistele. Väljaspool seda armastust pole ka lunastust! See, kes väidab end kuuluvat Kirikusse oma suure paastu aegse askeesi läbi, ise samal ajal "vihates" oma venda (teda mitte armastades), on tegelikult väljaspool Kirikut. Uskmatu inimese amastus teise inimese vastu, kes on hädas, märgib Armastuse, Jumala enese varjatud kohalolekut selles uskmatus. Omakasupüüdmatu kink, mille üks inimene teeb endast teistele, teeb temast enda teadmata Kiriku liikme, kuna see kingitus saab alguse Isa kingitusest Pojale ja jätkab ise seda teadmata Poja elustavat kingitust, mida vahendab inimestele Püha Vaim, kes on "valla päästetud" Kristuse surnuist ülestõusmise läbi.
Kui Jumal on Armastus, siis uskmatu, kes on Jumala armastuses, on Jumalas ja see, kes paastub ilma armastuseta, on väljaspool Jumalat. Me peame suure paastu ajal paastuma, aga kindlatel tingimustel: selleks, et sureksime iseeneste jaoks ja armastaksime teisi.
(isa André Borrely, tlk Tiina Hellamaa-Niitvägi)
Isa André Borrely Marseille'st
***
Kui kõik paastu nõuandeid kuulda võtaksid, valitseks rahu lõpuks kogu inimkonnas. Ükski riik ei tõuseks enam teise vastu. Meil poleks sõjalisi kokkupõrkeid ega relvatootjaid. Poleks kohtuid ega vanglaid. Kõrbed ei varjaks enam kurjategijaid, linnad laimajaid ega mered mereröövleid.
Kui valitseks paast, poleks meie elu täis ohkamist. Sest ta õpetaks kõigile mitte ainult pillava elu piiramist, vaid ka loobumist paljust muust halvast.
Tema õpetusel pääsetaks ja võõrdutaks täielikult väiklusest ning ihnsusest, auahnusest ning himurusest.
Kui me neist vabaneme, elame rahus ja pühitsuses.
Kui see vooruste kuninganna meile selliseid hüvesid pakub,
võtkem ta siis vastu ilma igasuguse nukruseta, ilma ühegi nurinata.
Austagem kõik innukalt seda vaimulikku söömaaega, mille paast meile valmistab,
puhastades meid ning valmistades meid ette igaveseks jumalikuks rõõmuks paradiisis. Aamen.
