Viisil: Insener Garini hüperboloid
Püha on öö,
see on õnnistud öö.
Karjased tööl,
nad on välja peal tööl.
Äkki on inglid seal, halleluuja!
Rahu on maa peal, halleluuja!
Jumalal meel on hea, halleluu-halleluuja!
Targad on teel,
tähe järel on teel.
Ülev on meel,
nende alandlik meel.
Kulda me kingime kuningale,
viirukit vägede Jumalale,
mürri on maailma patu eest surevale.
Laudas on soe,
veidi rõske ja soe.
Sõimes on poeg,
see on Jumala Poeg.
See on ju taevase Jumala Poeg.
Neitsi ees sõimes on Jumala Poeg.
Lojuste keskel on Jumala enese Poeg.
Pimestav kiir.
Silmipimestav kiir.
Lahti on piir,
maa ja taevaste piir.
See on ju lunastus, inkarnatsioon.
Headuse kehastus, inkarnatsioon.
Pattude puhastus, inkarna-inkarnatsioon.
Tavatu arm,
Sinu jumalik sarm.
Jeesus, mu arm.
Magus Jeesus, mu arm.
See on ju igatsus, inkarnatsioon.
Taevase igatsus, inkarnatsioon.
Maailma igatsus, inkarna-inkarnatsioon.
Uinub Petlemm.
Siis kui uinub Petlemm,
loodu on tumm,
Looja esitleb end.
See on ju armastus, inkarnatsioon.
Jumala armastus, inkarnatsioon.
Vastatud armastus, inkarna-inkarnatsioon.
Mõistlike meel,
nende jahmunud meel.
Tarkade keel,
tummaks tardunud keel.
See on ju ilmutus, inkarnatsioon.
Jumala isiku inkarnatsioon.
Jumal on meiega, inkarna-inkarnatsioon.
Õnnis on see,
kes end viimaseks teeb.
Ahtake tee
läbi tule ja vee.
See on ju saladus, inkarnatsioon.
Jumala alandus, inkarnatsioon.
Ülendav alandus, inkarna-inkarnatsioon.
Võidukas lipp,
meie võidukas lipp.
Püüdluste tipp,
meie püüdluste tipp.
See on ju vabadus, inkarnatsioon.
Vagade vabadus, inkarnatsioon.
Jumala lubadus, inkarna-inkarnatsioon.
Mässavad veed,
vaikseks jäänud on need.
Taevapaleed,
sinna lahti on teed.
See on ju paradiis, inkarnatsioon.
Tõotatud paradiis, inkarnatsioon.
Taastatud paradiis, inkarna-inkarnatsioon.
Elu või surm.
Nüüd on elu või surm.
Taevalik hurm
või siis täielik turm.
See on ju igavik, inkarnatsioon.
Vaimulik-lihalik inkarnatsioon.
Jumala inimlik inkarna-inkarnatsioon.
Lumi on maas.
Siis kui lumi on maas,
pühad on taas.
Siis me kohtume taas.
See on ju unistus, inkarnatsioon.
Kohtume kirikus, inkarnatsioon.
Kristuse kogudus, inkarna-inkarnatsioon.
(Tõnu Trubetsky loal)
31/12/2016
05/10/2016
Apostel Jaakobuse liturgia 23. oktoobril 2016 Siimeoni ja Hanna kirikus
i Mattias Palli: Metropoliit Stefanuse õnnistusel toimetame 23. oktoobril Issanda venna (s.o. Kristuse kasuvenna) apostel Jaakobuse jumaliku liturgia. See erineb mitmel moel meil harjunud Johannes Kuldsuu ja ka Vassiili Suure liturgiakorrast. Olemuselt on muidugi tegu sama asja, Jumala sõna lugemise, palve ja vereta ohvri toomisega ning armulauast osavõtmisega. Ärgem aga imestagem selle üle, et mitmed kombed sel teenistusel on teistviisi!
Sellelt lingilt avaneb Jaakobuse liturgiakorda tutvustav tekst eelmisest korrast, kui seda Siimeoni ja Hanna koguduses peeti.
Sellelt lingilt avaneb Jaakobuse liturgiakorda tutvustav tekst eelmisest korrast, kui seda Siimeoni ja Hanna koguduses peeti.
i Mattias Palli kommentaar Postimehes ilmunud artiklitele Eestis tegutsevate õigeusukirikute ühinemise kohta
Aulised!
Metropoliit õnnistas mind enne nädalaks Kreekasse sõitmist kommenteerima vajadusel läinud reedest Postimehe artiklit, milles juttu siinsete õigesusu kirikute võimalikust ühinemisest. Mitmete inimeste pöördumise järel kirjutangi teemast.
Armsad koguduserahvas ja sõbrad!
Reedeses (30.09) Postimehes ilmus artikkel, milles oli usutletud ka kõrgestipühitsetud metropoliit Stefanust. Teemaks oli peamiselt võimalik ühtne apostlik-õigeusu kirik Eestis. Pärast artikli ilmumist on olnud kuulda palju vastukaja inimeste poolt, kes on segaduses ja kardavad meie kiriku sõltumatuse kadumist, meie allaneelamist või üleujutamist praegu mitte nii sõbraliku kirikustruktuuri poolt.
Kõigepealt peab meeles pidama, et igasugune jutt moondub edasiandmisel. Lisaks on isegi auväärsete väljaannete ajakirjanikel ikka kombeks sõnumeid huvitavamaks ja "müüvamaks" muuta. Ka asjaolu, et paljud on artiklit lugenud kas pealiskaudselt või hoopiski lühendatult, ei aita kaasa selle sisu paremale mõistmisele.
Artikli taustaks ei ole meie esikarjase või kellegi muu pidulik avaldus meie peatsest ühinemisest siinse Moskva Patriarhaadi struktuuriga. Ajakirjanik tuli ise selle küsimusega metropoliidi juurde ja sai ka vastuse, kuid asja väljapakkumine sellise pommuudisena on täielikult ajalehe või seda juba enne kirikupea intervjuud mõjutanud inimeste teene. Laiemalt on teema taustaks hoopis mõnede kirikuvalitsuse liikmete vastuolud metropoliidiga, millele siis on teadlikult või alateadlikult juurde poogitud ühtse kiriku küsimus ja muudki.
Asja sisusse minnes peab esiteks tähendama, et üksainus õigeusu kirik ühel maal on meie õpetuse ja pärimuse valguses ainus õige lahendus. Nii oli see meil ju ka esimesel iseseisvusajal ning 1980-ndate lõpus alanud autonoomialiikumine lähtus samuti eeldusest, et Konstantinoopoli Patriarhaadi ühenduses olevasse autonoomsesse kirikusse tulevad kõik Eesti kogudused ja kloostrid. Nii ei juhtunud ning sündis erandlik ja kirikupärimuse sisule võõras kaksikstruktuur, seda tänu paljude koguduste soovile alluda Moskva Patriarhaadile. Kuid ideaaliks on alati jäänud üksainus kirikuorganisatsioon meie kodumaal. Seda möönavad põhimõtteliselt kõik õigeusu kirikud ja see leidis taaskord kinnituse Kreetal toimunud suure kirikukogu otsustes. Praegu ongi metropoliit – olles ka üks sellest kirikukogust osavõtja – seda põhimõtet meil taaskord meelde tuletanud, sh. 26. septembril toimunud vaimulike koosolekul.
Kuid põhimõtte ja ideaali väljaütlemine ei tähenda veel asja peatset teostumist. Kõigepealt pole Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik sellele veel reageerinud ja kuna, nagu öeldud, oli ühe kiriku põhimõte ühes riigis jõus ka enne Kreeta kirikukogu, siis ei pruugi nende suhtumises midagi muutunud olla. Teiseks, kui imekombel olekski Moskva pool asjaga kohe päri, peaks järgnema pikk lähenemisprotsess, nii et ilmselt alles aastate pärast jõuaks ühtse kirikustruktuuri moodustamisele. Alata võiks kasvõi ülemkarjaste ühistest jumalateenistustest, millele metropoliit Stefanus on korduvalt üles kutsunud, kuid mis pole seni teoks saanud.
Tulevane võimalik ühinemine ei toimuks kummagi poole arvelt. Nagu meie kirikupea on rõhutanud, nõuaks see väga targa põhikirja koostamist, mis arvestaks eri kogukondade huvisid. Teisisõnu säilitaksid eesti- ja venekeelsed kogudused oma keele ning harjunud jumalateenistustavad, hingehoidlikud lähenemised, sõprussuhted jms. Ka segakogudustele saab leida eeskirjad, mis ei jäta eri rahvusrühmi kõrvaletõrjutu seisundisse.
Ühtne kirik oleks oluliseks lõimumisteguriks ja julgeolekuriskide maandajaks meie riigis. Nagu esikarjane ütles, on paljud vene inimesed, eriti noored, valmis olema kohaliku kiriku liikmed. Samas võib siiski arvata, et tegelikult eeldab ühise kiriku sündimine muukeelsete suuremat eelnevat lõimumist Eesti ühiskonnaga.
Metropoliit on lisanud, et võimalik ühine kirik oleks esialgu autonoomne Konstantinoopoli patriarhaadi ühenduses (s.t. praeguses staatuses). Alles kaugemas tulevikus võiks mõelda autokefaalse (täisiseseisva, oma kirikupead sõltumatult valiva) kiriku peale, seda ehk isegi laiemas maateaduslikus mõõtmes, nt. koos Soome ja Skandinaavia õigeusu kirikutega. Kuid see viimane on ainult üks võimalik ja kauge väljavaade.
Nagu Postimehe artiklistki võib lugeda, ei ole mingit kavatsust kaotada meie kiriku harjunud organeid nagu kiriku täiskogu jt. Arutelusid kirikuelu paremaks korraldamiseks ja põhikirjale lisaks täpsustavate sisejuhiste vastuvõtmiseks on küll kavas süvendada. Kuid meie õigeusu kiriku tavadesse kuulub kirikurahva ja kõigi vaimulike aktiivne osalemine kirikuelu oluliste, eriti ühiskondlik-praktilist külge puudutavate otsuste vastuvõtmisel ja teostamisel. Meie väiksus ja eestlasele omane osalemistahe ning talupojamõistus tingivad paratamatult, et kõik oluline arutatakse üldsusega läbi ja tähtsamaid otsuseid ei tehta vaid kuski tagatubades. Loodame südamest, et meie kiriku headesse tavadesse kuuluv kontsiliaarne (kogu kirikutervikut hõlmav) juhtimisviis kestab ja süveneb. Ülemkarjastel ja ennekõike kirikupeal on selles muidugi juhtiv ja koondav roll.
Palvetagem meie armsa metropoliidi ja kogu meie kiriku eest, et Issand meid hoiaks ja juhtaks ning et segadus ja arusaamatused kaoksid!
Kokkuvõtteks:
· 30. septembri Postimehe artikkel sündis ajakirjanike algatusel
· Ühtne kirik Eestis on alati olnud ja on jätkuvalt ideaal
· Kiriku ühtsuse teostumine jääb tõenäoliselt kaugemasse tulevikku
· Ühtses kirikus saaksid arvestatud eri keeleliste kogukondade huvid
· Meie kiriku praegust ülesehitust ja juhtimisviisi pole kavas kaotada
Metropoliit õnnistas mind enne nädalaks Kreekasse sõitmist kommenteerima vajadusel läinud reedest Postimehe artiklit, milles juttu siinsete õigesusu kirikute võimalikust ühinemisest. Mitmete inimeste pöördumise järel kirjutangi teemast.
Armsad koguduserahvas ja sõbrad!
Reedeses (30.09) Postimehes ilmus artikkel, milles oli usutletud ka kõrgestipühitsetud metropoliit Stefanust. Teemaks oli peamiselt võimalik ühtne apostlik-õigeusu kirik Eestis. Pärast artikli ilmumist on olnud kuulda palju vastukaja inimeste poolt, kes on segaduses ja kardavad meie kiriku sõltumatuse kadumist, meie allaneelamist või üleujutamist praegu mitte nii sõbraliku kirikustruktuuri poolt.
Kõigepealt peab meeles pidama, et igasugune jutt moondub edasiandmisel. Lisaks on isegi auväärsete väljaannete ajakirjanikel ikka kombeks sõnumeid huvitavamaks ja "müüvamaks" muuta. Ka asjaolu, et paljud on artiklit lugenud kas pealiskaudselt või hoopiski lühendatult, ei aita kaasa selle sisu paremale mõistmisele.
Artikli taustaks ei ole meie esikarjase või kellegi muu pidulik avaldus meie peatsest ühinemisest siinse Moskva Patriarhaadi struktuuriga. Ajakirjanik tuli ise selle küsimusega metropoliidi juurde ja sai ka vastuse, kuid asja väljapakkumine sellise pommuudisena on täielikult ajalehe või seda juba enne kirikupea intervjuud mõjutanud inimeste teene. Laiemalt on teema taustaks hoopis mõnede kirikuvalitsuse liikmete vastuolud metropoliidiga, millele siis on teadlikult või alateadlikult juurde poogitud ühtse kiriku küsimus ja muudki.
Asja sisusse minnes peab esiteks tähendama, et üksainus õigeusu kirik ühel maal on meie õpetuse ja pärimuse valguses ainus õige lahendus. Nii oli see meil ju ka esimesel iseseisvusajal ning 1980-ndate lõpus alanud autonoomialiikumine lähtus samuti eeldusest, et Konstantinoopoli Patriarhaadi ühenduses olevasse autonoomsesse kirikusse tulevad kõik Eesti kogudused ja kloostrid. Nii ei juhtunud ning sündis erandlik ja kirikupärimuse sisule võõras kaksikstruktuur, seda tänu paljude koguduste soovile alluda Moskva Patriarhaadile. Kuid ideaaliks on alati jäänud üksainus kirikuorganisatsioon meie kodumaal. Seda möönavad põhimõtteliselt kõik õigeusu kirikud ja see leidis taaskord kinnituse Kreetal toimunud suure kirikukogu otsustes. Praegu ongi metropoliit – olles ka üks sellest kirikukogust osavõtja – seda põhimõtet meil taaskord meelde tuletanud, sh. 26. septembril toimunud vaimulike koosolekul.
Kuid põhimõtte ja ideaali väljaütlemine ei tähenda veel asja peatset teostumist. Kõigepealt pole Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik sellele veel reageerinud ja kuna, nagu öeldud, oli ühe kiriku põhimõte ühes riigis jõus ka enne Kreeta kirikukogu, siis ei pruugi nende suhtumises midagi muutunud olla. Teiseks, kui imekombel olekski Moskva pool asjaga kohe päri, peaks järgnema pikk lähenemisprotsess, nii et ilmselt alles aastate pärast jõuaks ühtse kirikustruktuuri moodustamisele. Alata võiks kasvõi ülemkarjaste ühistest jumalateenistustest, millele metropoliit Stefanus on korduvalt üles kutsunud, kuid mis pole seni teoks saanud.
Tulevane võimalik ühinemine ei toimuks kummagi poole arvelt. Nagu meie kirikupea on rõhutanud, nõuaks see väga targa põhikirja koostamist, mis arvestaks eri kogukondade huvisid. Teisisõnu säilitaksid eesti- ja venekeelsed kogudused oma keele ning harjunud jumalateenistustavad, hingehoidlikud lähenemised, sõprussuhted jms. Ka segakogudustele saab leida eeskirjad, mis ei jäta eri rahvusrühmi kõrvaletõrjutu seisundisse.
Ühtne kirik oleks oluliseks lõimumisteguriks ja julgeolekuriskide maandajaks meie riigis. Nagu esikarjane ütles, on paljud vene inimesed, eriti noored, valmis olema kohaliku kiriku liikmed. Samas võib siiski arvata, et tegelikult eeldab ühise kiriku sündimine muukeelsete suuremat eelnevat lõimumist Eesti ühiskonnaga.
Metropoliit on lisanud, et võimalik ühine kirik oleks esialgu autonoomne Konstantinoopoli patriarhaadi ühenduses (s.t. praeguses staatuses). Alles kaugemas tulevikus võiks mõelda autokefaalse (täisiseseisva, oma kirikupead sõltumatult valiva) kiriku peale, seda ehk isegi laiemas maateaduslikus mõõtmes, nt. koos Soome ja Skandinaavia õigeusu kirikutega. Kuid see viimane on ainult üks võimalik ja kauge väljavaade.
Nagu Postimehe artiklistki võib lugeda, ei ole mingit kavatsust kaotada meie kiriku harjunud organeid nagu kiriku täiskogu jt. Arutelusid kirikuelu paremaks korraldamiseks ja põhikirjale lisaks täpsustavate sisejuhiste vastuvõtmiseks on küll kavas süvendada. Kuid meie õigeusu kiriku tavadesse kuulub kirikurahva ja kõigi vaimulike aktiivne osalemine kirikuelu oluliste, eriti ühiskondlik-praktilist külge puudutavate otsuste vastuvõtmisel ja teostamisel. Meie väiksus ja eestlasele omane osalemistahe ning talupojamõistus tingivad paratamatult, et kõik oluline arutatakse üldsusega läbi ja tähtsamaid otsuseid ei tehta vaid kuski tagatubades. Loodame südamest, et meie kiriku headesse tavadesse kuuluv kontsiliaarne (kogu kirikutervikut hõlmav) juhtimisviis kestab ja süveneb. Ülemkarjastel ja ennekõike kirikupeal on selles muidugi juhtiv ja koondav roll.
Palvetagem meie armsa metropoliidi ja kogu meie kiriku eest, et Issand meid hoiaks ja juhtaks ning et segadus ja arusaamatused kaoksid!
Kokkuvõtteks:
· 30. septembri Postimehe artikkel sündis ajakirjanike algatusel
· Ühtne kirik Eestis on alati olnud ja on jätkuvalt ideaal
· Kiriku ühtsuse teostumine jääb tõenäoliselt kaugemasse tulevikku
· Ühtses kirikus saaksid arvestatud eri keeleliste kogukondade huvid
· Meie kiriku praegust ülesehitust ja juhtimisviisi pole kavas kaotada
10/07/2016
Hommikul ja õhtul
HOMMIKUL
Tänu Sulle,
Issand,
et ma
ärkasin,
Sinu peale
mõelda
jälle
märkasin.
Ole hea, mu
Jumal,
õnnista mu
päeva,
juhata mind
täna
oma leebe
käega.
Anna mulle selget,
rahulikku
meelt,
anna mulle
tarkust
talitseda
keelt.
Aita, et mu
tunded
üle pea ei
keeks,
et ma
eksikombel
pahandust ei
teeks.
Hoia minust
eemal
igasugust
kurja,
et kui tahan
head ma,
see ei
läheks nurja.
Ära Sa mu
ümbert
täna enam
lahku,
püsi minu
meeles,
kuni jõuab
õhtu.
Tänu Sulle,
Isa,
Poeg ja Püha
Vaim,
et ma selle
palve
Sulle öelda
sain.
Aamen.
ÕHTUL
Tänu Sulle, Jumal,
selle päeva
eest.
Aita mul
nüüd olla
jälle Sinu
ees.
Palun anna
andeks,
kui ma olin
paha,
puhasta mu
hinge,
et ta oleks
püha.
Anna mulle puhkust
päeva
tegudest,
päästa rahututest
unenägudest.
Kingi mulle vaikset,
õnnelikku und,
seni kuni
kestab
pimeduse
tund.
Las Su peale
mõtleb
öösel minu
süda
ja ka unes olles
meenutab Sind üha.
Kui see öö saab läbi,
ärata mind
üles,
aga
hommikuni
hoia oma
süles.
Tänu Sulle,
Isa,
Poeg ja Püha
Vaim,
et ma selle
palve
Sulle öelda
sain.
Aamen.
02/04/2016
Suure paastu lõpp ja suur nädal 2016 WANA KALENDRI JÄRELE
Ristikummardamise pühapäev
Laupäev 2.04 kl 17.00 – vigiilia
Pühapäev 3.04 kl 10.00 liturgia
Kolmapäev 6.04 kl 17.30 – ennepühitsetud andide liturgia
Neljapäev 7.04 kl 18.00 – pärastõhtuteenistus
Vaga Johannes Redelikirjutaja pühapäev
Laupäev 9.04 kl 17.00 – vigiilia
Pühapäev 10.04 kl 10.00 – liturgia
Kolmapäev 13.04 kl 17.30 – ennepühitsetud andide liturgia
Neljapäev 14.03 kl 18.00 – suure kaanoni lugemine
Vaga Egiptuse Maarja pühapäev
Laupäev 16.04 kl 17.00 – vigiilia
Pühapäev 17.04 kl 10.00 – liturgia
(Kolmapäev 20.04 kl 17.30 – ennepühitsetud andide liturgiat tõenäoliselt ei teenita)
Neljapäev 21.04 kl 18.00 – pärastõhtuteenistus
Issanda Jeruusalemma minemine – palmipuudepüha
Laupäev 23.04 kl 17.00 – vigiilia
Pühapäev 24.04 kl 10.00 – liturgia
Suur nädal
Esmaspäev 25.04
kl 17.30 – suure teisipäeva hommikuteenistus
Teisipäev 26.04
kl 17.30 – suure kolmapäeva hommikuteenistus
Kolmapäev 27.04
kl 17.30 – õlitamissalasus
Neljapäev 28.04
kl 10.00 – suure neljapäeva õhtuteenistus ja liturgia
kl 17.30 – 12 kannatusevangeeliumi teenistus
Reede 29.04
kl 10.00 – suure reede kuninglikud tunnid ja õhtuteenistus
kl 17.00 – Kristuse matmisteenistus (hommikuteenistus)
Laupäev 30.04 kl 10.00 – suure laupäeva õhtuteenistus ja liturgia
PAASA, Kristuse ülestõusmise püha
Laupäev 30.04 kl 23.00 – paasa ööteenistus ja liturgia
*
P. Platoni kabelis (Wismari tn. 32) akafisti lugemine reedeti (8.04 ja 15.04) kl 17.30
Laupäev 2.04 kl 17.00 – vigiilia
Pühapäev 3.04 kl 10.00 liturgia
Kolmapäev 6.04 kl 17.30 – ennepühitsetud andide liturgia
Neljapäev 7.04 kl 18.00 – pärastõhtuteenistus
Vaga Johannes Redelikirjutaja pühapäev
Laupäev 9.04 kl 17.00 – vigiilia
Pühapäev 10.04 kl 10.00 – liturgia
Kolmapäev 13.04 kl 17.30 – ennepühitsetud andide liturgia
Neljapäev 14.03 kl 18.00 – suure kaanoni lugemine
Vaga Egiptuse Maarja pühapäev
Laupäev 16.04 kl 17.00 – vigiilia
Pühapäev 17.04 kl 10.00 – liturgia
(Kolmapäev 20.04 kl 17.30 – ennepühitsetud andide liturgiat tõenäoliselt ei teenita)
Neljapäev 21.04 kl 18.00 – pärastõhtuteenistus
Issanda Jeruusalemma minemine – palmipuudepüha
Laupäev 23.04 kl 17.00 – vigiilia
Pühapäev 24.04 kl 10.00 – liturgia
Suur nädal
Esmaspäev 25.04
kl 17.30 – suure teisipäeva hommikuteenistus
Teisipäev 26.04
kl 17.30 – suure kolmapäeva hommikuteenistus
Kolmapäev 27.04
kl 17.30 – õlitamissalasus
Neljapäev 28.04
kl 10.00 – suure neljapäeva õhtuteenistus ja liturgia
kl 17.30 – 12 kannatusevangeeliumi teenistus
Reede 29.04
kl 10.00 – suure reede kuninglikud tunnid ja õhtuteenistus
kl 17.00 – Kristuse matmisteenistus (hommikuteenistus)
Laupäev 30.04 kl 10.00 – suure laupäeva õhtuteenistus ja liturgia
PAASA, Kristuse ülestõusmise püha
Laupäev 30.04 kl 23.00 – paasa ööteenistus ja liturgia
*
P. Platoni kabelis (Wismari tn. 32) akafisti lugemine reedeti (8.04 ja 15.04) kl 17.30
Subscribe to:
Posts (Atom)