Isa Mattias õigeusu kirikus käitumisest

MÕNINGATEST KOMMETEST EHK PRUUKIDEST, MIS ÕIGEUSU RISTIINIMESED PEAVAD, ISEÄRANIS PÜHAS KOJAS

ja muud, mis sinna juurde vajalikku on tähendada

Üldiselt õpitakse kiriklikke kombeid kas õigeusu perekonnas kasvades või koguduses vanematelt liikmetelt ja vaimulikelt. Et aga praegusel ajal on paljud kasvanud mittekristlikes, mitteõigeusklikes või väheaktiivsete kirikuliikmete peredes või liitunud kirikuga hilisemas eas, ning ka kogudustes on mõnikord vähe teadmisi ja põlvkodadevahelist sidet, leiame olevat tarviliku panna kirja väikese ülevaate põhilistest apostlik-õigeusu kiriklikest kommetest.

Kommetel ei ole iseenesest sellist tähendust nagu Koguduse põhiõpetustel, kõlblusel ja vagadusel. Siiski on mõned kombed seotud ka meie usu sisulise poolega ning teised jälle vajalikud korra ja kooskõla säilimiseks Koguduses. Inimene ei saa oma mõistusega alati otsustada, kus jookseb piir sisuliste asjade ja paljalt kokkuleppelise vahel. Seepärast on parem järgida võimalikult täpselt ettenähtud pruuke, laskumata seejuures pelgalt kombetäitmisse, rääkimata ligimese arvustamisest, kes mingil põhjusel kirikus meist erinevalt käitub. Kommete vallas on palju suhtelist ja kohati erinevat, mida mõnikord ka välja toome. Ikka tuleb meeles pidada õndsa Augustinuse väljaöeldud vanakiriklikku põhimõtet: Hädavajaliku suhtes valitsegu ühtsus, vaieldava suhtes vabadus, kõiges armastus.

1. Kirikus tuleks käia võimalikult tihti, nagu töö, tervis ja perekondlikud olud vähegi lubavad. Ainult korrapärane jumalateenistustest osavõtmine aitab meil õigesti süveneda kirikuaastasse ja loob eelduse õigeks „palvevaimuks” meie hinges.

2. Kirikus peab järgima üldisi häid ühiskondlikus ruumis viibimise kombeid. Näiteks on enesestmõistetav, et teenistuste ajaks (aga parem kogu kirikus viibimise ajaks, v.a. erijuhud) lülitatakse välja mobiiltelefonid. Kirikus ei kuulata kõrvaklappidega muusikat, sinna ei tulda rulluiskudel, koertega, jäätisega, purjus peaga jne.

3. Kirikus ollakse teenistuse ajal vaikselt, s.o. ei räägita ega käida ringi rohkem, kui hädapärast vaja. Ka väljaspool jumalateenistuste aega ei tohiks kirikus valjult rääkida, naeru lõkerdada, joosta jne. Samas ei pea tundma end pidevalt krampis, sest oleme ju oma Isa kojas. Kui keegi teine midagi selgelt sobimatut teeb, ei tule ärrituda, vaid vajadusel vaikselt ja viisakalt märkus teha. Parem aga, kui see jääb preestri või kirikuteenri hooleks. Laste suhtes peaks olema kannatlik – neile on vaja õpetada käitumist pühakojas, kuid mitte ahistada neid liigrangete reeglitega. Kirikus liikuv väikelaps pole mingi jumalateotus.

4. Kirikus peaks järgima ka teatud riietusreegleid: sobimatu on tulla pühakotta väga määrdunud või räbalate riietega. Samas peaks vältima ka toretsemist ja liigset ehtimist, kõiksuguseid neete jms. Kirikus peaksid olema õlad kaetud ja seelik, kleit või püksid ulatuma üle põlvede. Värvitud huultega ei tohiks kirikusse tulla; isegi huulerasva peaks maha pühkima, sest see jätab jälje suudeldavatele pühakujudele ja karikale.

Juhime tähelepanu, et mõnedes kirikutes (ja eriti kloostrites) on eeskirjad riiete suhtes veelgi rangemad: näiteks võidakse nõuda, et naistel on alati pea kaetud (soovitavalt rätikuga) ja pikem seelik seljas, samuti meestel ainult pikad püksid ja käised. Jalas peavad olema sokid või läbipaistmatud sukad. Kui kusagil tehakse selles suhtes märkus, peab seda võtma alandlikult. Kõige parem on ette järgi uurida, mida vastavas kohas või kloostris nõutakse.

5. Pühakotta on hea tulla 10-15 minutit enne teenistuse algust, et jääks aega panna küünlaid ja palvetada oma vajaduste eest. Tavaks on sisse astudes teha ristimärk (või kolm), siis kummardada pühakujusid oma valikul, pannes soovi korral küünla(d) põlema. Üldiselt kummardatakse keskikooni (ja/või kaht keskset ikooni – ühel on enamasti templipüha või –pühaku, teisel päeva (järelpüha vms.) ikoon.

Pühakujusid jm. pühi esemeid kummardama tulles tehakse tavaliselt enne kaks ristimärki vööni kummardusega, suudeldakse seda ja tehakse veel üks kummardus. Risti, kui see ristiülendamispühal ja ristikummardamise pühapäeval välja tuuakse, samuti Kristuse surikuju suurel reedel-laupäeval kummardatakse maani, aga muus osas sama korra järgi. Kui aga kummardama tulijaid on palju, on parem piirduda ühe kummardusega, et mitte liigselt aega veeta. Pühi asju tuldagu kummardama rahulikult ja mitte trügides. Ikoonil kujutatud figuure ei suudelda palgesse, vaid jalgadele või kätele. Kui ei ulata, võib suudelda ka ikooni serva. Kui suudelda üldse ei ulata, puudutatakse pühakuju käega ja suudeldakse siis oma sõrmi. Kui ühel pühakujul on mitu figuuri, suudeldakse ikooni siiski ainult korra.

Vana tava on, et kirikus seisavad mehed paremal, naised vasemal pool (vastavalt Kristuse ja Jumalaema pühakujudele ikonostaasil). Sellest ei peeta aga igal pool kinni, samuti on mehi kirikus tavaliselt tunduvalt vähem. Siimeoni kirikus pole selgeks tavaks kujunenud.

6. Millal ristimärki teha, selle kohta on eri tavasid. Üldiselt teeme seda, nagu öeldud, kirikusse tulles ja sealt minnes, samuti palvete lõpul, kui nimetatakse püha Kolmainut („Au olgu Isale, Pojale ja Pühale Vaimule nüüd, ikka ja igavesti. Aamen”; „Sest Sinu – Isa ja Poja ja Püha Vaimu…”; „…anname au Sulle – Isale, Pojale ja Pühale Vaimule…” jne.). Kolm korda kummardatakse ka psalmide lõpus lauldava/loetava lause ajal „Halleluuja, halleluuja, halleluuja, au Sulle, Jumal”, samuti laulu/palve „püha Jumal” (või seda asendavate laulude: „Kõik, kes teie olete Kristusesse ristitud”, „meie kummardame Sinu risti ette…”) ajal. Iga ekteeniapalve järel võib, aga ei pea ristitähte tegema, küll aga lõppõnnistuse ajal, kui meenutatakse püha Kolmainu isikuid. Ristimärki ei tehta, kui piiskop või preester õnnistab ega siis, kui meie poole suitsutatakse; küll aga kummardatakse mõlemal puhul. Ristimärki tehakse rahulikult ja süvenenult, puudutades parema käe kolme esimese kokkupandud sõrmega otsaesist, rinna alaosa, paremat ja pahemat õlga. Ristimärgi järel tavaliselt kummardatakse.

Piiskopilt või preestrilt võetakse õnnistus nõnda: parem käsi pannakse pahema peale pihud ülespoole ja öeldakse: “valitseja, õnnista!” või “ülemkarjane, õnnista!”, kui on tegu piiskopiga (sh. metropoliit, patriarh jne.); “õnnista!” või “õnnista, isa!” kui tegu preestriga. Piiskopilt õnnistuse võtmise eel kummardatakse ja puudutatakse käega maad. Õnnistust on tavaks võtta ikka, kui preestrit või piiskoppi kohatakse; kui on koos palju vaimulikke, ei võeta tavaliselt kõigilt õnnistust. Kui kohal on piiskop, ei võeta õnnistust enam preestrilt. Samuti võetakse õnnistus, vahel koos vastava palve lugemisega, erilistel puhkudel, nagu reisi eel või mingiks heaks ettevõtmiseks.

7. Armulauale tulles peab lisaks palvelikule ettevalmistusele (vastavad palved on palveraamatus) ja paastumisele panema tähele veel järgmist. Karikale tullakse rahulikult järjekorras seistes. Käed pannakse risti rinnale, ent karika juures ei tehta ristimärki, muidu võib sellele pihta lüüa. Tuleb vajadusel kummardada ja suu korralikult lahti teha, ning pühad annid alla neelata. Peab vältima pühade andide tilkumist maha või riietele; kui nii on aga juhtunud ja preester seda ei märka, tuleb anda sellest teada. Riideese, millele püha verd on tilkunud, tuleb põletada (vähemalt see koht, kuhu tilkus). Meil on tavaks suudelda karikat, kuigi mõnedes maailma õigeusu kirikutes seda pruuki pole. Viimane komme on iseenesest sujuvam ja kindlam, ent väljakujunenud tava ei peaks muutma oma algatusel, vaid selles, nagu paljus muuski, pidama preestriga nõu. Pärast armulauast osasaamist on meil tavaks võtta tükike kirikuleiba ja juua peale sooja veega lahjendatud veini (mõnel pool ka mahla või siirupit), et pühad annid paremini alla läheks ja kogemata midagi välja ei köhitaks.

Meilgi nõutakse paljudes kogudustes, et enne iga armulauda käidaks pihil. Kui me siis oleme minemas mõnda teise kohta, püüdkem järele uurida, kuidas seal tavaks on. Piht on sel juhul enamasti u. pool tundi enne liturgia algust. Ka meie koguduses peaks igaüks käima korrapäraselt pihil, olgu oma või mõne teise preestri juures.

8. Õigeusu kirikus on üldiselt tavaks palve ajal seista. Siiski on ajad, millal võib ja koguni peaks istuma: katismad (psalmide järjest lugemine, meil enamasti vaid ennepühitsetud andide liturgia ajal), paremiad (Vana Testamendi lugemised, enamasti õhtuteenistusel), jutlused. Pole ka midagi katki, kui istutakse stihhiirade ja kaanoni ajal – mõlemad põhinevad VT salmide lugemisel. Suitsutamise ajal aga seistakse ja vajadusel tehakse ruumi, et diakon (preester) mahuks suitsutama iga pühakuju. On aga selge, et vanemad ja haigemad seisavad oma võimaluste piires; parem on olla kirikus ja istuda, kui jääda koju sellepärast, et ei jaksa seista.

Järgnevalt juhis seismise kohta n-ö kolmes astmes:

a. Tavaline: Seistakse, v.a. jutluse, katisma ja paremiate ajal.

b. Istutakse ka stihhiirade, hommikuteenistuse kaanoni, liturgia antifonide (esimesed kaks psalmi liturgia alguses) ja, kui muidu ei jaksa, ka epistli ja ekteeniate ajal.

c. Üldiselt istutakse, kuid seistakse siiski vigiilial algusõnnistuse, sissekäikude, kuuspsalmiku ja evangeeliumilugemise ning suure austamislaulu ajal; liturgial aga kummagi sissekäigu, evangeeliumilugemise, ja anafoori ajal (s.o. sõnadest: „Seiskem hästi, seiskem vaga meelega…” kuni armulaua vastuvõtmiseni). Võib siiski istuda niikaua kui vaimulikud armulauda võtavad.

9. Pikem põlvitamine ei ole õigeusu kirikus üldiselt tavaks. Põlvitatakse ainult nelipühi põlvepalvete ajal, ennepühitsetud andide liturgial laulu ajal „Olgu mu palve…” ja laulu „Taevaväed teenivad…” ajal ning vaimulikuks pühitsemise puhul teatud palve lugemise ajal. Paastuteenistustel on veel mõned muud põlvitamiskohad. Koduses palves ja ka kirikus (aegadel, mil see pole keelatud) võib väljaspool teenistusi ka põlvitades palvetada.

Rohkem on tavaks maanikummardused (s.o. laskutakse põlvili ja puudutatakse otsaesisega maad ning tõustakse jälle püsti). Neid tehakse eriti paastu ajal, p. Efraimi palvega ja mõnel muul puhul. Argipäevastel ja pühadeliturgiatel, kui need ei satu olema jõulust jordanipühani või paasast nelipühini, võib ka maani kummardada, eriti pärast andide pühitsemist. Ent teise, sisuliselt õigema seisukoha järgi, on iga liturgia paasa ja tulevasse ilma astumine ega järelikult aeg maanikummarduste tegemiseks.

Ei põlvitata ega tehta maanikummardusi:

a. Pühapäeviti, s.o. laupäeva õhtuteenistusest k.a. kuni pühapäeva õhtu(teenistuse)ni;

b. paasa hommikuteenistusest nelipühi päeva õhtuse teenistuseni;

c. jõulupühast jordanipühani, v.a. kuninglikel tundidel jordanilaupäeval;

d. pärast armulaua võtmist õhtuni. Kui andeksandmise pühapäeval ja nelipühil peetakse õhtuteenistus pärast liturgiat ja oleme armulaual käinud, siis põlvitame, ent ei kummarda otsaesisega maani.

10. Paastumise üldreegel on, et paastupäevadel hoidume lihast, munadest ja piimatoodetest ning kärarikastest lõbustustest (tantsimine, kinoskäik jne.) hommikust õhtuni (s.o. u. kl. 12-st 12-ni). Täielik paast aga tähendab nii toidust kui joogist hoidumist. Täielikku paastu peetakse enne hommikust liturgiat (kui võetakse osa pühast armulauast), soovitavalt keskööst, aga vähemalt 6 tundi; enne õhtust liturgiat (ennepühitsetud andide liturgia, jõuluõhtu ja paastumaarjapäeva liturgia, kui on) hommikust või vähemalt 6 tundi; suurel reedel (vähemalt nn. surikuju-teenistuse lõpuni, s.t. õhtuni).

Põhjalikumad paastureeglid toome allpool. Tuleb arvestada, et need on välja kujunenud kloostrites ja Vahemere kliimas, näiteks süüakse paastupäevadel mereande. Meie pool seevastu on kala paastu ajal enamasti tarvitatud.

a. Range paast: loobutakse lihast, munadest, piimatoodetest, õlist ja veinist – suure paastu ja Jumalaema paastu argipäevad, enamik kolmapäevi ja reedeid. Kloostrireeglites on veel lisaks nn. kuivtoidu-päevad – ei sööda keedetut-praetut.

b. Vein ja õli lubatud – suure paastu pühapäevad, enamus peetri- ja osa jõulupaastu päevi, 14.09, 29.08.

c. Eelmistele lisaks ka kala lubatud – paastumaarjapäev, palmipuudepüha, peetripaastu ning jõulupaastu laupäevad ja pühapäevad.

Paastumise puhul peab vaatama ka tervisele, eriti mis puudutab täielikku paastu. Siiski on paastumine mõnel puhul tervisele kasulik ja tuleb leida kesktee liigse ranguse ja lõtvuse vahel. Raskemalt haigetel, väikestel lastel, raskejalgsetel ja imetajatel naistel pole vaja ega soovitavgi toidupaastust kinni pidada. On selge, et tänapäeval peab paastumise juures vaatama ka perekondlike ja muude olude peale. Kel pole objektiivsetel põhjustel võimalik paastuda, söögu kõike kaksipidi mõtlemata ja kiitku Jumalat; võimaluse tulles aga paastugu niipalju, kui saab.

11. Meenutusraamatud ja – sedelid on mõeldud selleks, et preester nende järgi meenutaks elavaid ja lahkunuid proskomiidial (liturgia ettevalmistamine), anafoori eestpalveosas, palvustel ja hingepalvetel. Meenutusraamat jääb üldjuhul altarisse püsivaks mälestamiseks, sedel on mõeldud ühekordseks kasutamiseks. Tellida võib ka eestpalveid teatud ajaks, levinud on 40-päevane mälestamine (ka elavate puhul!). Kogudustes võib ses suhtes olla eri kombeid.

Üldjuhul meenutatakse proskomiidial osakeste võtmisega ja anafooril ainult apostlik-õigeusulisi. Siiski on vaja palvetada ka teiste eest, ja seepärast on soovitav panna kirja, kes on apostlik-õigeusuline, kes muu kristlane ja kes ristimata. Meie koguduses palvetame kõikide eest, kuid osakesi võtame välja – see on seotud kiriku liikmeks olemisega – õigeusuliste eest.

Nimede meenutamine proskomiidial ja mujal toob need isikud Jumala ette ja osake kirikuleivast, mis pannakse Talle (Kristuse auks väljalõigatava leivaosa, mis läheb armulauaks) ümber koos Jumalaema ja pühakute osakestega kujutab Koguduse osadust ning on ka mõjuv eestpalveviis.

Ristiülendamise püha

Jumalaema sündimise ikoon

Detailid Jumalaema sündimise ikoonilt ikoonimaalija-restauraatori Maiu Varneri kodulehel  http://www.hot.ee/ikoonimaal/