Ehk küll tuhanded mu ümber langevad,
see ei pidanud mu külge puutuma.
Kui Su sõnad tõesti kõige kangemad,
siis ei tohiks nad ju tühjaks muutuda.
Võiks ju mõtelda: las rahvad mässata,
kui ei peaks ma selle pärast põdema.
Küll need sõjakolded võivad tossata!
Südametes on nad pandud küdema.
Sulgen silmad, pööran pilgu endasse –
on seal kohta, kuhu võiksin poetuda?
On seal usku millessegi kindlasse?
Kahtlustele ma ei tihka toetuda.
Tahtsid kord, et rõõmustaksin vabana,
aga uskmatuna tegin oma teod.
Rahu leiaksin, kui jääksin magama.
Kui vaid õnnelikud oleks unenäod.
Lasku vaimuna mu laintevahule,
kes Sa sõitled torme oma nimega.
Ütle laintele, et jäägu rahule,
pühi vetepeegel jälle siledaks.
Sealt ma näen, kes vaatab vastu ülevalt,
kui Su kutsel julgen veele astuda.
Või näen seda, kes end peidab sügaval,
ja Su järel julgen sinna laskuda.
Paistab nii, et peegli taga salaja
keegi armusõnu mulle sosistab.
Surma sepp ja õli tulle valaja
püüab endale mind nõnda kosida.
Sa ju ütled, et Sul pole head meelt,
kui saab surma õel ja vana patune.
Pööra kõrvale mind põrgu peateelt,
kuub on ammu juba ropp ja hatune.
Suhtu suuremeelselt minu vaevasse,
kes Sa tõusid hauast nõnda hunnitult.
Aita mindki tõusta üles taevasse,
kes Sa tõstad oma sandi sõnnikult.
Juba kotkad kogunevad kaugemal.
Millal küll Su sammud siia jõuavad?
Ma ei jaksa kaarnatega kaubelda,
tükki südamest nad taga nõuavad.
Kui Sa korjad ära kord mu hinge siit,
selle ilma suure linna tänavalt,
kasi puhtaks mind ja sinna mingem siit,
kus Su kerjused Sind juba tänavad.
Aita läbi minna kitsast väravast,
kus ma komistan ja ennast ära löön.
Vii mind sinna, kus Su päev on säramas,
kus ei võimutse mu üle enam öö.
