Isa Mattiase tutvustav tekst:
Metropoliit Stefanuse õnnistusel toimetame jõulujärgsel pühapäeval, 27. detsembril, Issanda venna (s.o. Kristuse kasuvenna) apostel Jaakobuse jumaliku liturgia. See erineb mitmel moel meil harjunud Johannes Kuldsuu ja ka Vassiili Suure liturgiakorrast. Olemuselt on muidugi tegu sama asja, Jumala sõna lugemise, palve ja vereta ohvri toomisega ning armulauast osavõtmisega. Ärgem aga imestagem selle üle, et mitmed kombed sel teenistusel on teistviisi!
Jaakobuse liturgia pärineb Jeruusalemmast ja selle põhiosa on väga vana – sarnast armulauateenistuse korda tunneb juba püha peapiiskop Kirill (+386). Püha Jaakobus Jeruusalemma koguduse esimese eestseisjana ei ole kindlasti praeguse teksti koostaja, kuid liturgia korra algidu võib olla tema sõnastatud palvetes. Aegade jooksul on sellele lisandunud palju materjali, kuid teatud vanapärasus ja erisus võrreldes meil tuntud Konstantinoopoli tüüpi liturgiatega on nähtav ka praeguses variandis. Seda liturgiat on tavaks pidada apostel Jaakobuse mälestuspäeval 23. oktoobril ja jõulujärgsel pühapäeval (kui mälestame kuningas Taavetit, püha Joosepit ja ka apostel Jaakobust).
Kui nüüd toimetame Jaakobuse liturgia esimest korda eesti keeli, võime lisaks selles olemasolevatele eripäradele teha mõne asja teistmoodi kui tavaliselt. „Issand, heida armu“ võiksime laulda kõik üheskoos – kes arvab, et viisi ei pea, võib veidi vaiksemalt laulda. Samuti „aamen“ – see on ju rahva kinnitus vaimuliku palvele. Üheskoos katsume laulda ka „Meie Isa“ ja usutunnistuse, nagu on tavaks mitmetes õigeusu kirikutes.
Pühal armulaual saame Kristuse ihu ja verd eraldi. Selleks tuleme tavapäraselt amboniastmete ette ning preester annab meile osakese püha ihust avatud suhu, seejärel võtame diakoni käest lusikast püha verd (õigupoolest jagatakse Jaakobuse liturgial otse karikast, aga praktilistel põhjustel anname esialgu lusikaga).
Loodame siis rohket osavõttu, ehkki on tegemist jõulujärgse ajaga.
No comments:
Post a Comment