Kuupäev: 25.05.2014
Koht: Tallinna Püha
Siimeoni ja Naisprohvet Hanna kirik
Tegevus: kirjavahetus ja
praktikaülesannete selgitamine juhendajaga.
Kirjeldus/eneseanalüüs:
Kirjutan meie koguduse esipreestrile oma soovist sooritada praktikat
oma kodukoguduses, Tallinna Püha Siimeoni ja Hanna kirikus. Olen
murelik, sest ei tea, milliseid ülesandeid mul naisterahvana üldse
võimalik täita oleks. Isa Mattiase vastus on aga igati positiivne:
ta kirjutab, et praktika sooritamine meil on kindlasti võimalik ja
küllap leiame ka sobivad ülesanded. Ta on ka nõus juhendajaks
hakkama. Teavitan UI praktikajuhendajat kirjalikult, et mul on praktikakoht ja
juhendaja olemas.
Pühapäevase kohvilaua
ajal räägime i. Mattiasega võimalikest ülesannetest ja ta arvab,
et ma võiksin proovida õppida teenistustel lugema ja laulma. Seda
õpetama on võimelised nii tema ise kui ka mitmed teised meie
kogudusest, nt teine preester i. Afrat ja koorijuhataja Terje.
Praktika põhieesmärk on niisiis püstitatud: vaja õppida lugema ja
laulma teenistustel ja seda kohe ka praktiseerima hakata. Ootan suure
huviga, kuigi ka teatava ärevusega. Ei tea ju, kuidas ma selle
kõigega toime tulen. I. Mattias jõuab küsida ka õnnistuse meie
metropoliidilt, kes selle ka annab. Kogudusepraktika võib alata!
Kuupäev: 14.06.2014
Tegevus: Lauluproov
ja vigiilia, lugemine, laulmine.
Kirjeldus/eneseanalüüs:
Õpin 8. viisi. See on igati tore viis, noodid jooksevad nagu redelit
mööda üles ja siis jälle alla tagasi. Lihtsalt õpitav ja jääb
kergesti meelde. Sellel viisil lauldakse ka õigeusu tuntud palvet:
„On kohus tõesti õndsaks kiita Sind, Jumalasünnitaja, Sind ikka
õnnistatut ja laitmatut ja meie Jumala Ema, kes Sa ülem oled kui
keerubid ja palju ausam kui seeravid, kes Sa puhtaks neitsiks jäädes
Jumal Sõna ilmale tõid. Sind, tõelist Jumalasünnitajat austame
meie.“ Samuti enne sööki: „Kõikide silmad loodavad, Issand,
Sinu peale ja Sina annad neile nende rooga omal ajal. Teed lahti oma
rohke käe ja täidad kõik, mis elab, hea meelega.“
Vigiilial olen
lugemistes jätkuvalt hädine. Vähemalt endale tundub nõnda. Teised
muudkui kiidavad. Olen igal juhul väga tänulik selle julgustamise
ja lahke juhatamise eest, mis mulle osaks saab.
Terje muigab pärast teenistust ja soovitab mul iga vea korral kätega
vehkimise heaga tegemata jätta. Kätega vehkima hakkan ma selleks,
et oma ahastust väljendada, see kipub mul väga loomulikult tulema.
Umbes, et „ma tegin vea, vaadake kõik, kui kahju mul selle pärast
on!“. Kujutan ette kui koomiline see võib kõrvalseisjatele
tunduda. Üritan meelde jätta: „Mitte kätega vehkida!“
Aeg: 2,5 tundi
Kuupäev: 2.07.2014
Tegevus: kiriku
valvamine, vestlused külastajatega.
Kirjeldus: kiriku
avatud hoidmine, vajaliku info jagamine külastajatele, õlilampide
süütamine-kustutamine, vajadusel koristamine.
Eneseanalüüs: Minu
esimene päev kirikuvalvurina. Ma kardan kogu aeg, et teen kohe-kohe
midagi väga valesti, et lõhun või põletan midagi ära. Mõtlen,
milline suur usaldus minu vastu, kes ma vaid mõned kuud olen
koguduse liige olnud, aga nüüd on minu käes võtmed ja paroolid
jms. Alguses oli juttu ka sellest, et peaksin müüma ka pisikes
kirikupoes, aga see jäi siiski ära. Kuigi öeldi, et kui väga
vaja, siis võin müüa ka. Jõudsin kirikusse kella kümneks,
süütasin lambid ja avasin uksed. Kahju, et altariruumis jäävad
lambid süütamata, sest sinna ilma õnnistuseta ükski kõrvaline
isik siseneda ei tohi ja mul ei ole ka mingisugust otsest vajadust
sinna minna. Pärast istun kiriku kööki maha (selle avatud uksest
näeb kõiki kirikusse sisenejaid), keedan tassi kohvi ja jään
inimesi ootama.
Inimesi ei käinud just
väga palju, aga mõned siiski. Peamiselt turistid ja mõned
koguduseliikmed. Turistide seas paistis olevat nii õigeusklikke kui
ka muidu uudistajaid.
Lisaks muule, pean
lihtsalt ka inimestel silma peal hoidma, et poleks ebasündsat
käitumist (lärmamist, jooksmist jms) või
näiteks varastamist. Jah, tõesti tullakse kirikusse ka varastama.
Isegi lauluraamatuid on varastatud, mille üle küll mõni viskab
nalja, et ju need ühed väga vagad vargad olid. Või vähemalt
potentsiaalselt vagad.
Päeva lõpus olen
murelik. Ikka samal põhjusel, millel päeva alguseski. Ega ma ometi
midagi valesti ei tee, lampe põlema ei unusta. Siiski, ilmselt läks
kõik õnnelikult ja kirik on hommegi alles kui ma tagasi tulen. Ma
väga loodan.
Aeg: 8 tundi
Kuupäev: 3.07.2014
Tegevus: kiriku
valvamine (10.00-18.00), vestlused, väike pärastõhtuteenistus
(18.00-19.00).
Kirjeldus: samad
ülesanded, mis eelmisel päeval ja teenistusel lugemine.
Eneseanalüüs:
Hommik algas nagu eilegi. Täna paistab olevat eriti palju vene keelt
kõnelevaid külastajaid. Minu kesise tolle
keele oskusega saab muidugi palju nalja. Helistan oma hea vene keele
oskusega emale, et küsida, mida tähendab „svetši“. Tuleb
välja, et tegu on ühe kiriku valvamise puhul väga olulise sõnaga.
Nimelt tähendavat see küünlaid (ma küll oletasin seda ka ise, aga
kindel ei olnud). Noh, hea, et vähemalt üsna oma valvurikarjääri
alguses selle teada sain. Vaene venelanna, kes ennist minult küünalde
kohta küsis, pidi mulle terve pantomiimi maha mängima, et ma aru
saaksin, mida ta tahab. Õnneks kasutas ta muuhulgas ka ühte sõna,
mida ma hästi teadsin. Nimelt „ogon“ – „tuli“.
Kui keelelised
viperused sinnapaika jätta, siis läks päev kenasti. Ja taas, ma
loodan, et kirik on hommegi alles. Pärast
õhtuteenistust lahkudes kontrollin kõik õlilambid vähemalt kaks
korda üle.
Aeg: 9
tundi
Kuupäev 4.07.2014
Tegevus: kiriku valvamine,
vestlused.
Kirjeldus: sama, mis
eelnevail päevadel.
Eneseanalüüs:
Kirik on alles! Päeva alguse rutiin on ikka samasugune nagu
eelmistel päevadel. Lasen ennast kirikusse sisse, peatun lühidalt
palveks, süütan lambikesed, avan ukse ja keedan kohvi. Muidu kulgeb
kõik vaikselt, kuid päeva lõpus saan oma esimese teravamat sorti
elamuse osaliseks. Kirikusse sisenevad u 20 minutit enne sulgemist
kolm „kahtlase“ välimusega meesterahvast. Paljaste ülakehadega,
üleni tätoveeritud, üsna lärmakad ja leebelt öeldes väga
enesekindla hoiakuga. Lisaks söövad mehed kõik ühelt taldrikult
makarone, selle tegevuse juures neid ka igale poole laiali pillates.
Olukord võtab mu nõutuks. Lähen meestele küll saali järele ja
palun neil kirikus sobilikumalt käituda, aga mehed ignoreerivad mind
täielikult. Peast käivad igasugused mõtted läbi. Ma olen siin
üksinda, mul on küll telefon käes, aga kui ma ka hakkaksin
politseisse helistama, siis jõuaksid nad selle üsna kiiresti mul
käest ära krahmata. Pealgi, antud hetkel poleks ju politseisse
helistamine väga õigustatudki. Nad ei ole ju midagi väga hirmsat
teinud. Äkitselt taipan, et ma olen kristlane ja seisan oma
kodukirikus. Mida peaks kristlane sellises olukorras tegema? (WWJD –
What Would Jesus Do? – on miski Ameerika kristlike noorte
liikumine. Mulle on see küll alati väga väga väga liiga
ambitsioonikas tundunud. Guess what, I’m not Jesus, I can never do
what He did. Aga märksa adekvaatsem on selles olukorras küll
küsimus, et mida üks korralik kristlane – mida ma ei ole, aga
tahaks olla – sellisel puhul tegema peaks.). Ma tean ka vastust:
palvetama peaks loomulikult. Teengi siis seda (mittekuuldavalt).
Mehed hakkavad mulle rohkem tähelepanu pöörama. Üks alustab
juttu, nii poolenisti ka minu poole suunatult. Ta räägib, et vend
sai nädal tagasi tänaval nuga ja on nüüd surnud. Ja et kui tema
nüüd juba on omadega kirikusse jõudnud, siis ei teeks ehk halba
üks küünal süüdata, näiteks venna mälestamiseks. Aga kas me
küünalde eest raha ka küsime. Mina ütlen, et muidu küll, aga kui
raha ei ole, siis ühe küünla võin ma ka nendele välja teha.
Mehed jäävad vaikseks, paistab, et mõtlevad asja üle järele.
Lõpuks ütleb too, kellel vend surma sai: „Noh, poisid, teeme siis
selle pulli ära“. Jutu toon on üleolev, aga ma saan aru, et tal
on tõsi taga. Toon küünla ja juhatan mehed surnutemälestamislaua
(ma loodan, et seda nimetatakse nõnda...) juurde. Nad panevad küünla
põlema ja seisavad mõnda aega selle ees. Kaaslased patsutavad
natuke ka meest, kes oma venda leinab. Siis seatakse end minekule.
Muuseas räägivad nüüd juba üpris sõbralikuks muutunud mehed, et
said just samal päeval vanglast välja. Kuhugi minna ei olnud ja
astusid naljaviluks kirikust läbi. Leinav mees räägib, et tema ei
ole mitte kunagi varem ühtegi kirikusse sisse astunud. Nad tänavad
mind küünla eest ja ütlevad, et olen üks hea inimene. Kui nad on
lahkunud, ootan umbes minuti ja siis lähen ust sulgema. Uksega on
midagi tehtud, ma ei saagi aru, mis täpselt valesti on, aga igal
juhul on seda raske kinni tõmmata. Alles pika kangutamise peale
õnnestub. Arvan, et midagi sellega tehtud oli, ehk oli neil mingi
kurjem plaan kui tulid, aga mõtlesid vahepeal ümber. Ei tea.
Võib-olla olen lihtsalt mina paranoiline. Igal juhul, saan ukse
viimaks kinni, lukustan ka sisemise ukse. Ja siis seisan ja värisen
natuke. Oli hirmsavõitu küll. Mõtlen, et kristlane ei peaks
ealeski inimesi kartma, aga ju ma ei ole nii hea kristlane. Mina
kartsin küll ja kuidas veel kartsin. (Lisaks igasugused kujutlused
sellest, kuidas oleksin võinud üritada nende meestega pikemalt
usuasjadest rääkida ja mis siis kõik oleks võinud sündida. Ehk
jäi minu arguse tõttu nüüd midagi väga head ära.) Aga kõik
läks tegelikult hästi. Tänan Jumalat. Panen asjad kokku ja lähen
pärast vajalikke sulgemistoiminguid koju.
Aeg: 8 tundi
Kuupäev: 5.07.2014
Tegevus: kiriku valvamine,
lauluproov, vigiilial lugemine ja laulmine, kiriku koristamine.
Kirjeldus/eneseanalüüs:
Hommikul mõtlen isegi väikese hirmuga, et tõotab tulla väga pikk
päev. Ei ole juba ammust ajast sellisel töökohal olnud, mis nõuaks
kuskil nõnda pikalt kohal viibimist. Täna siis peaks see aeg olema
ennustatavalt umbes üheteistkümnest seitsmeni. Seejuures tuleb
kõige enam pingutust nõudev osa ilmselt päeva lõpus, mil
pean vigiilial lugema ja laulma. Mõtlen vähema pelgusega ka eilsete
külastajate peale, et ehk tulevad tagasi. Selles mõttes on ühtaegu
nii hirmu kui lootust. Tegelikult on hoopis väga vaikne päevake.
Mõned turistid, ei mingeid erilisi elamusi.
Eksisin! Üks elamus
siiski, kui seda nii võib nimetada. Keskpäeva paiku tuleb vene
mees, kes üritab mu’ga agaralt juttu vesta. Kahjuks lisandub minu
kehvale vene keele oskusele ka temapoolseid takistusi. Nimelt, ta on
üsna korralikult alkoholi tarvitanud ja seeläbi oleks tema vene
keel ilmselt ka emakeelena kõnelejatele raskesti mõistetav. Seda
enam mulle. Tükk aega seisame kiriku tagaosas. Mees räägib ja
räägib ning küsib aeg-ajalt, kas ma ikka saan aru, mis ta räägib.
(Küsimusest „panimaaješ?“ ma ikkagi sain aru.) Mina üritan aus
olla ja ütlen iga kord „net“ või „izvinite, net“ ohtrate
pearaputustega. Mul on kohe kahju, et vaene mees näeb nii palju
vaeva ja räägib tühja. Siis teeb too
inimene mulle enam-vähem märkide abil selgeks, et ma süütaksin
tema eest küünla ja palvetaksin. Teen seda. Mees läheb väga
härdaks (ilmselt aitab sellele kõvasti kaasa ka joobeseisund,
sellegipoolest on selles ka midagi täiesti ehtsat ja ilusat), poetab
paar pisarat. Ja äkitselt – suudleb mu kätt, millest ma muidugi
üksjagu kohkun. Ma ei ole küll see inimene, kelle kätt peaks
kirikus suudlema. Aga, mis tehtud, see tehtud. Tundub, et see on vene
inimestel üsna üldine veendumus, et kui keegi juba kirikus töötab
– kas või üksnes kirikuvalvurina – siis on tegu juba peaaegu
püha inimesega, keda tuleks ka vastavalt austada. Igal juhul,
piinlikuvõitu lugu minu jaoks. Loodan, et selliseid juhtumeid enam
ette ei tule.
Aeg: 9 tundi
Järgneb...
No comments:
Post a Comment