Kuupäev: 6.07.2014
Tegevus: liturgial
laulmine, kiriku valvamine.
Kirjeldus/eneseanalüüs:
Kuidas ma ikka kirjeldan liturgiat? Seda peab kogema, kirjeldamine ei
aita just palju kaasa. Laulmine läheb enam-vähem, kuigi soprani
hääl tundub mulle ikka liig, mis liig. Üritan siiski kaasa
kriiksuda. Mõnede liturgiliste laulude viisid on mu jaoks niivõrd
keerulised, et ei oska küll praegu arvata, et kunagi suudaksin neid
rahulikult laulda nõnda, et ei peaks noodis (mida ma ju ka
tegelikult ikka ei mõista -ainult nii
palju, et kas liigume üles või alla, mõnda vältust oskan ka
aimata kui pingsalt meenutan keskkoolis õpitut) näpuga järge
ajama. Ja sõnad ka muidugi, sõnad pole ka kaugeltki veel peas. Mõni
laul on hästi aeglane (nt keerubitelaul). Mõtlen, kas inimesed, kes
neid sõnu kunagi paberilt lugenud ei ole, ka aru saavad, mida me
täpselt laulame. Aga see on ka väga kaunis, üks kauneimaid üldse.
Ja sõnad on „Nüüd tähendame meie salaviisil keerubeid ja
laulame ja laulame eluandjale Kolmainu Jumalale kõigepühamat laulu.
Jätkem siis nüüd kõik elumured maha.“ Laul on osa usklike
liturgiast, mis järgneb usuõppijate liturgiale. Viimane on siis n-ö
sõnaliturgia, kus on epistli- ja evangeeliumilugemised ning jutlus;
esimesena mainitu on armulaualiturgia. Vanasti saidki usuõppijad st
need, kes ei olnud veel kristlased osa ainult liturgia esimesest
poolest, mis on suurelt jaolt õpetuslik. Usklike liturgia oli
mõeldud üksnes neile, kes olid juba ristitud ja salvitud ning
Kiriku liikmed. Selleks saadeti usuõppijad pärast liturgia esimese
poole lõppemist lihtsalt uksest välja.
Pärast liturgiat on
meil koguduse kohvilaud nagu ikka. Katsun ka nõnda asine olla kui
teised naisterahvad. Asju tuua-viia ja toite serveerida. Lauaga
tegelejaid on küll alati nõnda palju, et mulle tundub, et pigem
vaid segan teisi, kel asjad paremini sisse harjutatud. Liturgial
laulmine ja üldse õigeusu kirikus laulmine on mu jaoks ka üsna
pingutav töö (lisaks rõõmule ja ilule), nii et väga tahaks
pärast liturgiat lihtsalt istuda ja kohvi
juua. Teiste sagimist vaadates, aga tekivad enamasti süümepiinad,
nii et end lauakatmisest täiesti kõrvale jätta ka ei tihka.
Olen kirikus kella
kolmeni nagu mind juhendati. Pärast kohvilauda on veel üht-teist
toimetamist. Meesterahvad viivad lauad-toolid ära. Pühin pisut
põrandat. Laon nõud masinasse (ma olen nüüd teine inimene
kirikus, kes oskab seda tööle panna). Kell kolm sulgen ukse ja olen
varsti koduteel.
Aeg: 6 tundi.
Kuupäev: 9.07. 2014
Tegevus: kiriku valvamine,
koristamine, vestlused.
Kirjeldus/eneseanalüüs:
Üsna sündmustevaene päev. Palju aega mõtisklemiseks. Enne
kirikuvalvamisega alustamist oli meil üsna põhjalik vestlus i.
Mattiasega. Ta pani mulle südamele, et ma kunagi ära ei unustaks,
kus ma viibin, kui kirikus olen. Väga
asjakohane. See unustamine on kerge tulema kui veeta kirikus nõnda
palju aega kui mina seda nüüd teen. Eks see on kahe otsaga asi,
ühest küljest peakski end ju koduselt tundma, kus siis veel kui
mitte oma kirikus. Teisalt, pühakoda on pühakoda. Aga on jah,
lihtne unustada, kui joosta seal ringi ühes käes lapp ja teises
õlipudel ning kõik oleks vaja kiiresti-kiiresti korda teha. (Nojah,
kui juba õli peale jutt läks, siis see on täitsa eraldi üks
hirmus asi. Nimelt kui lampidest õli otsa saab, siis tuleb teda
juurde valada. Mis ei ole üldse raske kui õli on ilusti pudelites
olemas. Aga, kui juhtub nii nagu varem või hiljem paratamatult
juhtuma peab, et õli saab pudelitest otsa, siis tuleb see suurest
kanistrist ise pudelitesse valada. Ja see on asi, millega ma hakkama
ei saa. Minu katsetuse tulemuseks oli hoolimata kõikidest
ettevaatusabinõudest üleni õline käärkambri põrand – ma usun,
et rohkem sattus seda põrandale kui pudelisse. Ja siis põhjalik
küürimine, suure hirmuga kujutasin ette, kuidas mõni vaene
preester sel põrandal libiseb ja näiteks jalaluu murrab. Nii, et
jah, küürisin hingest ja põhjalikult. Aga ma ei teagi, mis nüüd
sellest õlist saab. Ehk palun i. Afratil valada kui ta järgmine
kord kirikusse tuleb.)
Aeg: 8 tundi.
Kuupäev: 10.07.2014
Tegevus: kiriku
valvamine (10.00-18.00), väike pärastõhtuteenistus (18.00-19.00),
vestlusgrupp peale teenistust (19.00-20.30).
Kirjeldus/eneseanalüüs:
Täna otsustasin põranda puhastamise ette võtta. St peamiselt
küünlarasva eemaldamise. Leidsin ka mingisuguse peitli-laadse asja,
millega seda teostada. Oh, kui palju seda küünlarasva on. Meil on
ju iga ikooni ees õlilamp ja küünlajalg, kuhu inimesed saavad
palveküünlaid asetada. Aga alati ei asetata neid otse ja
küünlarasva tilgub üsna paratamatult igale poole. Tilgutan seda
ilmselt palju ka ise kui hommikul küünal näpus lampe süütan.
Kummargil olla nii kaua ei jaksa, põlvitan siis põrandale maha ja
muudkui kraabin (ettevaatlikult, et värv maha ei tuleks)
küünlarasva. Mingil hetkel märkan, et kiriku külastajad vaatavad
mind kuidagi imelikult. Mina ei saa aru, mis siin imelikku on, aga ju
siis pakun ebatavalist vaatepilti. Edaspidi katsun end iga uue
inimese tulles siiski jalule ajada, mine tea, äkki kohutan muidu
inimesed ära.
Teiseks peab puhastama ka
neid küünlajalgu. Liiva seest on lihtne küünlajupid välja võtta,
aga teiste küünlajalgade tarbeks peab sedasama peitlikest enne
küünlaleegis kuumutama ja siis saab küünlate põlemata lõpud
nagu kruvid välja keerata.
Küsitakse palju
venekeelseid küsimusi. Kuna sõna „svetši“ on nüüd tuttav,
saan õnneks enamiku inimestest rahulikult õigesse kohta juhatada.
Pärast õhtuteenistust
toimub koguduseliikmete vestlusgrupp. Istume käärkambris ja külas on nooremapoolne mees,
kelle vanaisa oli tuntud Vasknarva eksortsist, preester Vassili
Borin. Räägimegi tema vanaisast. Jutuajamine on põnev hoolimata
sellest, et väga pikk päev on juba selja taga. I. Marius halastab
mu peale ja lubab ise kiriku kinni panna. Astun vaikselt kodu poole.
Aeg: 10,5 tundi.
Kuupäev: 11.07.2014
Tegevus: kiriku valvamine.
Kirjeldus/eneseanalüüs:
Mõtlesin, et saan kirikut valvates hingehoiutööd praktiseerida,
aga täna hoiti hoopis minu hinge või kuidas ma seda
nimetaksingi...inspireerivaks kogemuseks ehk. Tuli üks mees, kes
küsis, kas ta tohib kirikus pisut palvetada. Ma ütlesin, et muidugi
tohib. Mees oligi natuke aega kirikusaalis palves ja siis tuli tagasi
eeskotta. Rääkis natuke endast. Ta on kodutu, peavarju praktiliselt
üldse pole, ööbib kus juhtub. Süüa napib samuti. Ei ole joodik,
hoopis puudega inimene. Käib kirikutes palvetamas ja meie kirik on
üks tema suur lemmik. Aga siis, mis ta edasi rääkis sellest,
kuidas ta kogeb Jumalat ja Tema armastust ja kuidas ta ei ole üldse
õnnetu, et ta elu on selline nagu on, sest tal on Jumala armastus!
Ma ei oska seda juttu täpselt siia kirja panna, aga ma nägin kui
siiras ta oli. Ja asjad, mida ta rääkis Jumala kohta, oli üsna
hämmastavad. Nad meenutasid midagi, mida üksnes ehk müstikute
teostest lugenud olen. Tõesti, ma tean, et sellised inimesed nagu
see mees on kusagil olemas, aga kuulda ja näha oma silmaga. Imeline
kogemus! Muidugi, mina ei ole mingi hindaja, aga see oli
muljetavaldav kohtumine. Ja lootustandev – me ei ole kunagi üksi
ja see, mis loeb on üksnes Jumala armastus. Isegi siis kui kõik
inimesed meid hülgaks ja halvaks paneks. Teine asi, mis mulle
sügavalt muljet avaldas oli see, kuidas mees palvetas. Ta läks
kirikusse sisse, otse Kristuse ülestõusmise ikooni ette ja langes
põlvili. Väga lihtsalt ja loomulikult. Soovin, et ka mina nõnda
suudaksin. Ilma mõtlemata, et kui keegi mind näeb, siis mis ta
arvab. Ehk vaatab, et olen imelik, või hoopis nagu eputaksin oma
vagadusega. Kuidas ma küll tahaksin olla samal viisil lihtne ja teha
asju ilma totrate kaalutlusteta.
„Issand, loo mulle puhas süda ja uuenda mu sees siiras vaim!“ –
seda me palume igal vigiilial ja muudel teenistustel ning oma
isiklikku palvereeglit täites. Ei ole seda puhtust ja siirust minus.
Vahel mulle tundub ka, et teoloogia õppimine ja tarkade raamatute
lugemine viib (vähemalt esialgu) üha kaugemale igasugusest
siirusest. Ja siis tuleb üks mees, peaaegu, et kirjaoskamatu (nagu
ta ise rääkis) ja teab igasugustest kõrgetest vaimsetest asjades
ilma raamatuid lugemata, omast kogemusest. Kui Kristus ütleb, et
peaksime saama kui lapsukesed, siis mõtles Ta ilmselt midagi
sarnast. Ka mina mäletan, kuidas ma lapsena uskusin ja kui palju
enam oli selles ehedust. Usun, et selleni saab Jumala abiga ringiga
tagasi jõuda ka siis kui raamatutarkused ületatud saavad, aga
millal see sünnib...?
Aeg: 8 tundi.
Kuupäev: 12.07.2014
Tegevus: kiriku
valvamine, ristmisel lugemine, lauluproov, vigiilial lugemine ja
laulmine, kiriku koristamine.
Kirjeldus/eneseanalüüs:
Täna sain proovida midagi täiesti uut. Hommikul toimus ristimine ja
kuna tegu oli ukrainlastega (suguvõsa ja ristitav lapsuke), siis oli
lugemisi-laulmisi ka kirikuslaavi keeles. Ega ma ju seda ei oska, nii
et ainuke asi, millega ma enam-vähem hakkama sain oli „Gospodi
pomiilui“ laulmine (või pigem hõikamine, sest närviga ei tabanud
enam ühtegi viisi ära). Väike alaväärsuskompleks lõi välja.
Natuke narr olukord, et oleks nagu mingi laulja kirikus ja nagu ei
oleks ka. Aga see selleks. Peaasi, et poisike sai ristitud. Oli teine
aravõitu ja preester pidi tükk aega julgustama ja pinnima, et ta
julgeks usutunnistust lugeda koos oma ristivanematega (poiss oli u
seitsme aastane ja vanemad kinnitasid, et oskab lugeda küll).
Lauluproov oli tore
ja entusiastlik nagu ikka (mitte, et ma ise
suudaksin alati väga entusiastlik olla kui õppimisel raskused
tekivad, aga ma ei ole alla andnud. Ei kavatse ka.). Õppisin 4.
viisi. Selle saab meelde jätta kui „Jumalaema Neitsi“ viisi,
mida lauldakse igal vigiilial ja alati 4. viisil.
Aeg: 9 tundi.
Järgneb.
No comments:
Post a Comment