Kuidas Katrin Siimeon-Hannas kogudusepraktikat tegi ehk noppeid praktikapäevikust 2. osa

Kuupäev: 6.07.2014

Tegevus: liturgial laulmine, kiriku valvamine.

Kirjeldus/eneseanalüüs: Kuidas ma ikka kirjeldan liturgiat? Seda peab kogema, kirjeldamine ei aita just palju kaasa. Laulmine läheb enam-vähem, kuigi soprani hääl tundub mulle ikka liig, mis liig. Üritan siiski kaasa kriiksuda. Mõnede liturgiliste laulude viisid on mu jaoks niivõrd keerulised, et ei oska küll praegu arvata, et kunagi suudaksin neid rahulikult laulda nõnda, et ei peaks noodis (mida ma ju ka tegelikult ikka ei mõista -ainult nii palju, et kas liigume üles või alla, mõnda vältust oskan ka aimata kui pingsalt meenutan keskkoolis õpitut) näpuga järge ajama. Ja sõnad ka muidugi, sõnad pole ka kaugeltki veel peas. Mõni laul on hästi aeglane (nt keerubitelaul). Mõtlen, kas inimesed, kes neid sõnu kunagi paberilt lugenud ei ole, ka aru saavad, mida me täpselt laulame. Aga see on ka väga kaunis, üks kauneimaid üldse. Ja sõnad on „Nüüd tähendame meie salaviisil keerubeid ja laulame ja laulame eluandjale Kolmainu Jumalale kõigepühamat laulu. Jätkem siis nüüd kõik elumured maha.“ Laul on osa usklike liturgiast, mis järgneb usuõppijate liturgiale. Viimane on siis n-ö sõnaliturgia, kus on epistli- ja evangeeliumilugemised ning jutlus; esimesena mainitu on armulaualiturgia. Vanasti saidki usuõppijad st need, kes ei olnud veel kristlased osa ainult liturgia esimesest poolest, mis on suurelt jaolt õpetuslik. Usklike liturgia oli mõeldud üksnes neile, kes olid juba ristitud ja salvitud ning Kiriku liikmed. Selleks saadeti usuõppijad pärast liturgia esimese poole lõppemist lihtsalt uksest välja.

Pärast liturgiat on meil koguduse kohvilaud nagu ikka. Katsun ka nõnda asine olla kui teised naisterahvad. Asju tuua-viia ja toite serveerida. Lauaga tegelejaid on küll alati nõnda palju, et mulle tundub, et pigem vaid segan teisi, kel asjad paremini sisse harjutatud. Liturgial laulmine ja üldse õigeusu kirikus laulmine on mu jaoks ka üsna pingutav töö (lisaks rõõmule ja ilule), nii et väga tahaks pärast liturgiat lihtsalt istuda ja kohvi juua. Teiste sagimist vaadates, aga tekivad enamasti süümepiinad, nii et end lauakatmisest täiesti kõrvale jätta ka ei tihka.

Olen kirikus kella kolmeni nagu mind juhendati. Pärast kohvilauda on veel üht-teist toimetamist. Meesterahvad viivad lauad-toolid ära. Pühin pisut põrandat. Laon nõud masinasse (ma olen nüüd teine inimene kirikus, kes oskab seda tööle panna). Kell kolm sulgen ukse ja olen varsti koduteel.

Aeg: 6 tundi.

Kuupäev: 9.07. 2014

Tegevus: kiriku valvamine, koristamine, vestlused.

Kirjeldus/eneseanalüüs: Üsna sündmustevaene päev. Palju aega mõtisklemiseks. Enne kirikuvalvamisega alustamist oli meil üsna põhjalik vestlus i. Mattiasega. Ta pani mulle südamele, et ma kunagi ära ei unustaks, kus ma viibin, kui kirikus olen. Väga asjakohane. See unustamine on kerge tulema kui veeta kirikus nõnda palju aega kui mina seda nüüd teen. Eks see on kahe otsaga asi, ühest küljest peakski end ju koduselt tundma, kus siis veel kui mitte oma kirikus. Teisalt, pühakoda on pühakoda. Aga on jah, lihtne unustada, kui joosta seal ringi ühes käes lapp ja teises õlipudel ning kõik oleks vaja kiiresti-kiiresti korda teha. (Nojah, kui juba õli peale jutt läks, siis see on täitsa eraldi üks hirmus asi. Nimelt kui lampidest õli otsa saab, siis tuleb teda juurde valada. Mis ei ole üldse raske kui õli on ilusti pudelites olemas. Aga, kui juhtub nii nagu varem või hiljem paratamatult juhtuma peab, et õli saab pudelitest otsa, siis tuleb see suurest kanistrist ise pudelitesse valada. Ja see on asi, millega ma hakkama ei saa. Minu katsetuse tulemuseks oli hoolimata kõikidest ettevaatusabinõudest üleni õline käärkambri põrand – ma usun, et rohkem sattus seda põrandale kui pudelisse. Ja siis põhjalik küürimine, suure hirmuga kujutasin ette, kuidas mõni vaene preester sel põrandal libiseb ja näiteks jalaluu murrab. Nii, et jah, küürisin hingest ja põhjalikult. Aga ma ei teagi, mis nüüd sellest õlist saab. Ehk palun i. Afratil valada kui ta järgmine kord kirikusse tuleb.)

Aeg: 8 tundi.

Kuupäev: 10.07.2014

Tegevus: kiriku valvamine (10.00-18.00), väike pärastõhtuteenistus (18.00-19.00), vestlusgrupp peale teenistust (19.00-20.30).

Kirjeldus/eneseanalüüs: Täna otsustasin põranda puhastamise ette võtta. St peamiselt küünlarasva eemaldamise. Leidsin ka mingisuguse peitli-laadse asja, millega seda teostada. Oh, kui palju seda küünlarasva on. Meil on ju iga ikooni ees õlilamp ja küünlajalg, kuhu inimesed saavad palveküünlaid asetada. Aga alati ei asetata neid otse ja küünlarasva tilgub üsna paratamatult igale poole. Tilgutan seda ilmselt palju ka ise kui hommikul küünal näpus lampe süütan. Kummargil olla nii kaua ei jaksa, põlvitan siis põrandale maha ja muudkui kraabin (ettevaatlikult, et värv maha ei tuleks) küünlarasva. Mingil hetkel märkan, et kiriku külastajad vaatavad mind kuidagi imelikult. Mina ei saa aru, mis siin imelikku on, aga ju siis pakun ebatavalist vaatepilti. Edaspidi katsun end iga uue inimese tulles siiski jalule ajada, mine tea, äkki kohutan muidu inimesed ära.

Teiseks peab puhastama ka neid küünlajalgu. Liiva seest on lihtne küünlajupid välja võtta, aga teiste küünlajalgade tarbeks peab sedasama peitlikest enne küünlaleegis kuumutama ja siis saab küünlate põlemata lõpud nagu kruvid välja keerata.

Küsitakse palju venekeelseid küsimusi. Kuna sõna „svetši“ on nüüd tuttav, saan õnneks enamiku inimestest rahulikult õigesse kohta juhatada.

Pärast õhtuteenistust toimub koguduseliikmete vestlusgrupp. Istume käärkambris ja külas on nooremapoolne mees, kelle vanaisa oli tuntud Vasknarva eksortsist, preester Vassili Borin. Räägimegi tema vanaisast. Jutuajamine on põnev hoolimata sellest, et väga pikk päev on juba selja taga. I. Marius halastab mu peale ja lubab ise kiriku kinni panna. Astun vaikselt kodu poole.

Aeg: 10,5 tundi.

Kuupäev: 11.07.2014

Tegevus: kiriku valvamine.

Kirjeldus/eneseanalüüs: Mõtlesin, et saan kirikut valvates hingehoiutööd praktiseerida, aga täna hoiti hoopis minu hinge või kuidas ma seda nimetaksingi...inspireerivaks kogemuseks ehk. Tuli üks mees, kes küsis, kas ta tohib kirikus pisut palvetada. Ma ütlesin, et muidugi tohib. Mees oligi natuke aega kirikusaalis palves ja siis tuli tagasi eeskotta. Rääkis natuke endast. Ta on kodutu, peavarju praktiliselt üldse pole, ööbib kus juhtub. Süüa napib samuti. Ei ole joodik, hoopis puudega inimene. Käib kirikutes palvetamas ja meie kirik on üks tema suur lemmik. Aga siis, mis ta edasi rääkis sellest, kuidas ta kogeb Jumalat ja Tema armastust ja kuidas ta ei ole üldse õnnetu, et ta elu on selline nagu on, sest tal on Jumala armastus! Ma ei oska seda juttu täpselt siia kirja panna, aga ma nägin kui siiras ta oli. Ja asjad, mida ta rääkis Jumala kohta, oli üsna hämmastavad. Nad meenutasid midagi, mida üksnes ehk müstikute teostest lugenud olen. Tõesti, ma tean, et sellised inimesed nagu see mees on kusagil olemas, aga kuulda ja näha oma silmaga. Imeline kogemus! Muidugi, mina ei ole mingi hindaja, aga see oli muljetavaldav kohtumine. Ja lootustandev – me ei ole kunagi üksi ja see, mis loeb on üksnes Jumala armastus. Isegi siis kui kõik inimesed meid hülgaks ja halvaks paneks. Teine asi, mis mulle sügavalt muljet avaldas oli see, kuidas mees palvetas. Ta läks kirikusse sisse, otse Kristuse ülestõusmise ikooni ette ja langes põlvili. Väga lihtsalt ja loomulikult. Soovin, et ka mina nõnda suudaksin. Ilma mõtlemata, et kui keegi mind näeb, siis mis ta arvab. Ehk vaatab, et olen imelik, või hoopis nagu eputaksin oma vagadusega. Kuidas ma küll tahaksin olla samal viisil lihtne ja teha asju ilma totrate kaalutlusteta. „Issand, loo mulle puhas süda ja uuenda mu sees siiras vaim!“ – seda me palume igal vigiilial ja muudel teenistustel ning oma isiklikku palvereeglit täites. Ei ole seda puhtust ja siirust minus. Vahel mulle tundub ka, et teoloogia õppimine ja tarkade raamatute lugemine viib (vähemalt esialgu) üha kaugemale igasugusest siirusest. Ja siis tuleb üks mees, peaaegu, et kirjaoskamatu (nagu ta ise rääkis) ja teab igasugustest kõrgetest vaimsetest asjades ilma raamatuid lugemata, omast kogemusest. Kui Kristus ütleb, et peaksime saama kui lapsukesed, siis mõtles Ta ilmselt midagi sarnast. Ka mina mäletan, kuidas ma lapsena uskusin ja kui palju enam oli selles ehedust. Usun, et selleni saab Jumala abiga ringiga tagasi jõuda ka siis kui raamatutarkused ületatud saavad, aga millal see sünnib...?

Aeg: 8 tundi.

Kuupäev: 12.07.2014

Tegevus: kiriku valvamine, ristmisel lugemine, lauluproov, vigiilial lugemine ja laulmine, kiriku koristamine.

Kirjeldus/eneseanalüüs: Täna sain proovida midagi täiesti uut. Hommikul toimus ristimine ja kuna tegu oli ukrainlastega (suguvõsa ja ristitav lapsuke), siis oli lugemisi-laulmisi ka kirikuslaavi keeles. Ega ma ju seda ei oska, nii et ainuke asi, millega ma enam-vähem hakkama sain oli „Gospodi pomiilui“ laulmine (või pigem hõikamine, sest närviga ei tabanud enam ühtegi viisi ära). Väike alaväärsuskompleks lõi välja. Natuke narr olukord, et oleks nagu mingi laulja kirikus ja nagu ei oleks ka. Aga see selleks. Peaasi, et poisike sai ristitud. Oli teine aravõitu ja preester pidi tükk aega julgustama ja pinnima, et ta julgeks usutunnistust lugeda koos oma ristivanematega (poiss oli u seitsme aastane ja vanemad kinnitasid, et oskab lugeda küll).

Lauluproov oli tore ja entusiastlik nagu ikka (mitte, et ma ise suudaksin alati väga entusiastlik olla kui õppimisel raskused tekivad, aga ma ei ole alla andnud. Ei kavatse ka.). Õppisin 4. viisi. Selle saab meelde jätta kui „Jumalaema Neitsi“ viisi, mida lauldakse igal vigiilial ja alati 4. viisil.

Aeg: 9 tundi.

Järgneb.