Matrona marioloogiast. Jumalaema õigeusu kirikus.

Veebiajakirjast KiriKiri.

Matrona Timuska

1

...kes sa ülem oled kui keerubid ja palju ausam kui seeravid...

Marioloogia kui teotokoloogia õigeusu teoloogias

Võib öelda, et rangelt võttes ei eksisteerigi üldse midagi sellist nagu õigeusu marioloogia (Maria+logos - kr.k sõna, õpetus, mõiste), sest õigeusu marioloogia - Jumalaema puudutav õigeusu hümnograafia ja ikoonid - näitab ning kiidab neitsi Mariat peaaegu alati seoses ja seotult Kristusega, austades teda eeskätt kui Jumalasünnitajat, Teοtόκος’t. Viimselt ongi õigeusu marioloogia alati teotokoloogia (Teοtόκος - kr.k. Jumalakandja + logos) : üks kristoloogia erilisi aspekte.See on kristoloogia, millel on oma aktsent, kuid puudub omakaal.

Arvatavasti just selle nn omakaalu puudumise tõttu ei leiagi õigeusu dogmaatikatest ja katekismustest marioloogilisipeatükke. Selgub, et nii marioloogiast hoidumine kui sellise palveteoloogia kujundamine, mis seisneb Jumalaema tulises austamises, rajanevad ühel ja samal settel: õigeusu hümnograafiasse sadestunud Jumalaema kestval austamisel, kus tegeldakse loendamatuis variatsioonides teotokoloogiaga.

Vastava hümnograafia jooned on tihedalt kokku võetud võrdlemisi hilise päritoluga vene õigeusu ikoonis Põlev Põõsas. Just see ikoon oma kõrge refleksiooni astmega, mis on varasematele ikoonidele veel võõras ja mis lähendab Jumalaema austamist Kristuse kummardamisele, aitab mõista ning tunda õigeusule eriomast Jumalaema austamise viisi.

Meie kiidame sind, Jumalasünnitaja ja hüüame: Sina oled põlev põõsas, milles Mooses nägi jumalikku tuld leegitsemas. Näiteks sellist Jumalasünnitaja äralasketroparit (pealaul) 4.viisil lauldakse teisipäevase hommikuteenistuse lõpus, ja nii on Põleva Põõsa lähem käsitus Jumalaema õigeuskliku austamise iseloomu väljendusena igati vajalik ja põhjendatud.

Vastav ikoon tematiseerib korduvalt kristoloogiat - sarnaselt liturgilise luulega -, kusjuures selged ja nähtavad seosed Jumalaema austamisega võivad osaliselt puududa. Näiteks mitmetel kibuvitsapõõsaikoonidel on Kristust kujutatud mitte üksnes Jumalaema süles istuva Immaanuelina, kes hoiab käes prohvetite kirjarulli, vaid ka piiskoplikes rõivais ülempreestrina, ning samaaegselt kuningana. Sellega joonistuvad välja küll kolme-ameti-õpetuse jooned, samas kui puudub otsene seos Jumalaemaga.
Enamikel kibuvitsapõõsaikoonidel on neljas nurgas kujutatud kõrvalstseene. Ülevalt paremast nurgast kellaosutite suunas vaadelduna näeb reeglina järgmisi pilte: nägemus võrsest, mis tõusis Iisai (Jesse) kännust (Jes 11:1), Jaakobi unenäguredelist Peetelis (1Mo 28:10-22), nägemus suletud uksest (Hes 44:1-3) ja Mooses põleva põõsa ees (3Mo 3), mille sisse on enamasti veel paigutatud ikoon Tunnustähe Jumalaema (Jes 7:14).
Kibuvitsapõõsaikoonil on Jumalaemale antud mõned atribuudid, mis meenutavad Vana Testamendi tekste, mida õigeusu kirikus mõistetakse - kirikuisade eksegeesi kohaselt - Jumalaema epiteetidena või typosena.
Peaaegu alati hoiab Jumalaema käes redelit (1Mo 28). Paljudel ikoonidel paikneb Jumalaema rinna ees mägi, millest inimkäe abita eraldub kivi (Tn 2:34j), vahel seisab mäe peal ehitis, mis on Jumala tempel ja eluase.
Ikoon kajastab mitmeid vanatestamentlikke motiive ja pilte, mida Jumalaemale omistatakse patristilises eksegeesis ja eeskätt liturgilises luules. Iseäranis tungival moel väljendabkibuvitsapõõsamüsteeriumit oma suures Issanda muutumise püha jutluses Süüria Efraim:

Jumala Sõna elas neitsi enese üsas, ja siiski ei põletanud Tema jumalik tuli neitsi ihu mitte mingil moel, vaid Tema hoidis neitsit üheksa kuud puutumatuna. Ta elas neitsi üsas ega põlanud ära looduse lehka. Ta väljus neitsist kui lihakssaanud Jumal, et päästa meid.
Piibellike piltide poolest on rikas ka Neitsi Maria kuulutamisepüha suurel õhtuteenistusel pärast Issand, ma hüüan lauldav 1. stihhiira (kirikulaul, mida lauldakse Taaveti laulude salmide vahele) 6. viisil:

Ilmutades Sulle, oh Neitsi, igaviku nõu, seisis Gabriel Sinu ees, suudles Sind ja kõneles nõnda: Ole rõõmus, külvamata maa, Ole rõõmus, põlematu põõsas; ole rõõmus, läbitungimatu sügavus; ole rõõmus, sild, mis viib igavikku, ja kõrge redel, mida nägi Jaakob; ole rõõmus, jumalik mannaanum; ole rõõmus, needuse kustutus; ole rõõmus, Aadama kutse. Issand on Sinuga!

Need ülal märkimist leidnud viited, mis esinevad kirikuisade eksegeesis ja õigeusu hümnograafias, on suunatud ühe konkreetse motiivi rõhutamisele piltides - neitsi Maria on Issanda ema, Jumalasünnitaja, Teοtόκος. See tõdemus väljendub mitmel moel: Jumalasünnitaja on neitsi enne sünnitamist, sünnitamise ajal ja peale sünnitamist. (Ikoonidel on Jumalaema juuksed, otsmiku ülaosa ja õlad alati kaetud linikuga - maphorioniga-, mida kaunistab kolm kuldtähekest, üks otsmikul ja üks kummalgi õlal.
Kuigi mõned peavad neid Kolmainsuse sümboleiks, näeb õigeusu traditsioon neis märki neitsilikkusest enne ja pärast sünnitamist ning sünnitamise ajal.)
Kristus ei ole sündinud ... ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast (Joh 1:13). Kibuvitsapõõsas, mis on selle sümboliks, et jumalik tuli pole Mariat ära põletanud, tähistab ühtlasi seda, et Ema on neitsina sünnitanud. Siia kuuluvad ka sellised Jumalaema epiteedid nagu külvamata maa; mägi, mille küljest eraldub inimkäe abita kivi; pilt suletud uksest, millest vaid Jumal läbi võib minna. Neitsi üsk saab pühaks seeläbi, et Jumal on sisenenud Maria neitsi-ihusse.
Ja just siin peitub õigeusu teoloogia sügavama huvi põhjus Maria kestva neitsilikkuse vastu - st neitsi Maria pole tähelepanu keskmes kui üksnes eetiline eeskuju. Kristusel on tema liha, tema inimesena olemine Mariast. Kristus on Maria lihast, ja Maria ei ole lihtsalt üheks Jumala maailma tulemise kanaliks.
Nii on Maria tõelise emana G. Florovski sõnul viimselt kehtivaks tagatiseks igasuguse abstraktse doketismi vastu. Maria on evangeelse konkreetsuse tagatiseks.

Maria on sünnitanud Jumala ja saanud sillaks taeva ja maa vahel. Maria on vanatestamentliku Jakobi redeli (1.Mo 28) täitmine ja üleandmine, mööda Mariat astuvad alla mitte ainult inglid, vaid Jumal ise - ka redeli-atribuut on suunatud lihakssaamisele, ja seda ei tohi (üksnes) moraalselt interpreteerida, näiteks Johannes Redelikirjutaja 30-pulgalise redeliga pole Jumalaema redelil mingit pistmist.
Jumalaemast kõneldes räägitakse ühtlasi Jumalast tema (s)ees, sest neitsi Mariat kujutatakse peaaegu igal ikoonil koos Kristus-lapsukesega. Seetõttu on ka Kristuse hümnide ning Jumalaema laulude vaheline piir väga voolav, ja nii lauldaksegi kristoloogiast, kahe-loomuse-õpetusest rohkem Jumalaema lauludes ehkteotokostes kui sellises liturgilises luules, mille keskmeks on Kristus. Näiteks olgu toodud laupäevase õhtuteenistuse pärast Issand ma hüüan lauldav dogmaatik 6. viisil:

Kes ei kiidaks õndsaks Sind, oh kõigepüham Neitsi? Kes ei laulaks Su kõigepuhtamast sünnitamisest? Sest enne kõiki aegu Isast ilmunud ainusündinud Poeg sündis ka Sinust, oh Puhas, ja sai seletamatul viisil lihaks, Jumal olles ja meie pärast inimeseks saades. Teda peab tunnistama mitte kaheks isikuks jagatult, vaid kahes segunematus loomuses olevana. Palu Teda, puhas ja kõigist kiidetud Neitsi, et Ta oleks armuline meie hingedele. Ja veel üks tähtsamaid ja kaunimaid õigeusu kiriku kiituslaule Jumalaemale:

On kohus tõesti õndsaks kiita sind, Jumalasünnitaja, sind, ikka õnnistatut ja laitmatut ja meie Jumala Ema. Kes sa ülem oled kui keerubid ja palju ausam kui seeravid, kes sa puhtaks neitsiks jäädes Jumal-Sõna ilmale tõid, sind, tõelist Jumalasünnitajat, austame meie.
Laulu teises pooles on kirjeldatud ühtlasi põleva põõsa pilti, mis esineb ikka ja jälle liturgilises luules ning on kibuvitsapõõsaikoonikujundajaks. Nähtub erinevate interpretatsioonide võimalus ja rohkus. Puhta ja puutumatu neitsina sünnitas Jumalaema Jumala, kusjuures sünnitamise käigus jääb Maria neitsilikkus püsima, jumalik tuli ei põleta ta üska ära.
Siinkohal tuleb märkida, et õigeuskliku kristlase jaoks on puhtana sünnitamine ja jumalikust tulest mitte ärapõlemine üks ja seesama. Sest otsekui kibuvitsapõõsas põles, aga ära ei põlenud, nõnda sünnitasid ka sina, Neitsi, ja jäid ikka neitsiks,kuulutab õigeusu kirik 2. viisi dogmaatikus Jumalaema auks laupäevasel õhtuteenistusel. 

Ülem kui keerubid ja palju ausam kui seeravid on Jumalaema aga sellepärast, et kuigi vastavalt Dionysios-Areopagitaingliteõpetusele on keerubid ja seeravid Jumalale kõige lähemalseisvamad inglikooride all, seisab Jumalale veelgi lähemal Maria, sest tema on Jumala Sõna ilmale toonud, on olnud Jumala mannaanumaks.

Ja mis puutub õigeusu kiriku huvi Jumalasünnitaja jääva neitsilikkuse vastu, siis on seegi teotokoloogiline, mitte moraalne. Värav (Hes 44), läbi mille Issand tuleb, on püha ja ainuüksi Jumalale hoitud, mida kinnitab nt ka esmaspäevase hommikuteenistuse Jumalasünnitaja äralasketropar 8. viisil: 

Ole rõõmus, sa Aukuninga uks, millest Kõigekõrgem üks läbi läks ja mida Ta ainsana lukus hoidis, meie hingede lunastamiseks.
Jumalasünnitaja emaihu on püha tempel ning seda ei tohi mingilgi moel profaanseks muuta. Evangeeliumis nimetatud Jeesuse vennad pole seejuures õigeusu kirikule mingiks probleemiks - õigeusklike kristlaste jaoks pole need küsimused põhimõtteliselt vaidlustatavad, ja siiski puudub idakirikus tendents dogmatiseerides kindlustada ülal esitatud seisukohad.
Ilmselt teab õigeusu teoloogia sisimas, et tegemist pole millegiõndsusvajalikuga, vaid kohaselt ja sobivalt Issanda emast rääkimisega. Nii on õigeusu teoloogia sama meelt p. Basileos Suurega, kes toonitab: Vaid õndsustöö teenimise juures oli neitsilikkus hädavajalik; mis sündis pärast seda, jääb [lunastuse] müsteeriumi seisukohalt tähtsusetuks.
Põlev Põõsas väljendab - nagu eelpool väljatoodud liturgiline laulOn tõesti kohus - Jumala poole suunatud palvetest võetud elementide ülekandmist Jumalaemale, kelle kehas on Jumal suvatsenud viibida.

Kibuvitsapõõsaikooni ikonograafiliseks eeskujuks on Kristuse ikoon Päästja Autroonil.

Nii ühel kui teisel ikoonil on kujutatud kaheksakiirelist tähte, mis viitab kaheksale loomispäevale. Täht on Kristuse sümbol, sest Kristus on täht Jaakobist. (4Mo 24:17).
Samas on Jumalaema vastavalt akatistile (akathistos hymnos - kr.k. laul, mille ajal ei istuta) täht, mis peegeldab Päikest, ja ainuüksi see on piisavaks aluseks, et täht, mis on Kristuse tähiseks, võib tähistada ka Jumalaema.

Kibuvitsapõõsaikoonide juures kordub protsess, mis on teada Talle kujutamisest: vanatestamentlik tallemotiiv asendatakseUues Testamendis Kristusega, tõelise Jumala Tallega. Nii on Jumalaemagi vanatestamentliku pildi täideviimine: Jumalaema ei ilmu mitte nagu kibuvitsapõõsas, vaid ta on põlev põõsas, ja temas on tuli, temas on Jumal.

Põlev põõsas on ühtlasi jumalanägemise ikoon. Seda enam, et kõne all oleva ikooni suureks mõjutajaks on, nagu öeldud, üks teine jumalanägemise oluline ikoon Päästja Taevavägedes. Mõlemail ikoonil kujutatud tähtede sees on näha inglikujusid. Mõlema ikooni juures esinevad sinine ja punane värv.
Aga kõige olulisem on see, et nii kibuvitsapõõsaikoonil kuiPäästja Taevavägedes-tüüpi ikoonidel peetakse tagumise tähe punastes sakkides kujutatud nelja olendit evangelistide sümboliks - see vastab ka prohvet Hesekieli jumalanägemisele -, ja seega jääb Jumalaema austamine teotokoloogiliseks ning kristoloogia eriliseks aspektiks.
Jumalaema on kiriku sümboliks ja isikustajaks seal, kus teda meie eest palvetavana kujutatakse. Sellisena tõstab ta altariruumis oma käed keskmises kuplis kujutatud Pantokraatori poole. Ja see eklesioloogiline seos on õigeusu kiriku hümnograafiat ilmestav taust.

Kuidas pean ma sinu jumalaaulist templit nimetama, oh puhas Jumalasünnitaja? Ma nimetan Sind Eedeni rohuaiaks, oh Puhas, ja ma hüüan Sind Noa laevaks, mis hoidis Jumalale kuningliku preestriameti, kogu püha rahvast, Kristust, meie Jumala kogudust; ka arvan ma Sind Moosese seaduselaeka sarnaseks, kellel on lepitamise kaas ja Aaroni õitsev kepp, kus asus lühter ja kuldkruus, kuldne suitsutamispann; selle templi sisse tõttab iga uskja ja palub suurt armu.
Harva haakuvad teotokoloogilised jooned nii selgeltnähtavalt eklesioloogiliste motiividega kui selles laupäevase suure õhtuteenistuse stihhiiras 5. viisil (mida kreeka kirikus vist ei laulda). Noa laeva võrdpilt väljendab selgelt eklesioloogilist joont.Telgi kujund - samuti mõistetav eklesioloogiliselt - on ühtlasi selle võrdumiks, kes sisaldab eneses Püha, see on teotokoloogiline pilt.
Täiesti ühetähenduslikult teotokoloogilised on viirukipannivõrdpildid, kus on hõõguv süsi ja lõhnav viiruk. Ka lühter on samaselt mõistetav. Ja imelisel kombel õitsev kepp on neitsi võrdkuju, kes sünnitas, ja jäi siiski neitsiks.

Maria on Jumalaema, ja sellel põhineb tema eestpalvete eriline jõud (mitte tema vooruslikkusel või puutumatusel). Õigeusu kirik on läbistatud teadmisest, et Maria, meie Jumalaema palub kiriku eest. Õigeusu kirik usub, et Jumalaema palved on Kristuse juures iseäranis mõjusad seetõttu, et ta on Kristuse ema, sest emana on Marial Kristuse juures erilisel moel aval ligipääs. Seda väljendab ka laupäevasel õhtuteenistusel lauldav p. Siimeonilaulule eelnev stihhiira Jumalaema auks 2. viisil:

Oh seda suurt imet, mis on suurem kui kõik vanad imetähed! Kes on iial tundnud ema, kes oleks ilma meheta sünnitanud ja kandnud oma käte peal seda, kes kogu loodut oma käes peab? See sündimine on Jumala tahtmise järele. Aga sina, kõigepuhtam, kes sa Teda kui lapsukest süles hoidsid võid kui ema Tema ees julgesti rääkida; palu siis lakkamata nende eest, kes sind austavad, et Ta oleks meile armuline ja päästaks meie hinged .
Oma ihus Jumalat kandev Jumalaema, keerubite aujärgKristuse juures, on selle aluseks, mida jumalateenistustekstides Maria kohta öeldakse ja võib kohati tunduda isegi šokeerivalt ülepakutud. Ärgem unustagem aga, et kõik, mida Jumalaema kohta öeldakse, on teotokoloogilise iseloomuga: see on suunatud Päästja sünnile. Ainult sellest lähtuvalt lauldakse Mariast kui vahendajast, kui sellest, kes on lunastanud, vaid vastavas kontekstis on mõistetav Jumalaema poole hüütav palve: Päästa mu hing! Nii ei formuleeritagi Maria kaaslunastaja staatus dogmaks. Selle asemel tuleb kõigele sellele, mida Maria kohta üteldakse lisada ...sest Sina oled meie hingede Lunastaja ilmale toonud.

Õigeusu teotokoloogia ei sisalda üksnes liialdusi, mis Jumalaema ülejäänud inimkonnast justkui välja tõstab, vaid ka seda, et temas kinnitatakse Kristuse inimesena olemine ja inimloomus. Tema süütust verest valmistatakse üleloomulikul moel liha kõige Loojale, Maria sülest riietas ta end lihaga.
See mõte on sedavõrd oluline, et õigeusu kirikus loetakse Jumalaemale isegi peale armulaua vastuvõtmist tänupalvet. Ja ka see pole mõistetav marioloogiliselt, vaid teotokoloogiliselt.

Samas on hilisbütsantsi teoloogias siiski toimunud teoloogiline areng, mis viinud teatud määral marioloogilise iseseisvumiseni. Arvatavasti on huvi kasv pühakute elulugude vastu nö tagasi mõjunud marioloogiale. Puhtalt teotokoloogiliste väljendite vastu toonitavad nad Jumalasünnitaja absoluutset isikulist pühadust, tema aktiivset rolli õndsusökonoomias. 

Kuigi hilisbütsantsi mõtlemine näitab teatud tendentsi Jumalaema kohta öeldava muut(u)mises, ei puuduta see enamasti liturgilist praktikat. Üksikuid muutusi liturgilises praktikas tuleb ette aga Venemaal. Vaid vene õigeusu traditsioonidega maades on Jumalaema ikoonidel oma pühad.
Nii on olemas täielikud liturgilised tekstid Vladimiri Jumalaema ning Kaasani Jumalaema ikoonidele. Olgu siinkohal tsiteeritud üks stihhiira viimasest tekstist:

Oh üliõnnistatud Jumalasünnitaja, valitsejanna, Jumalast valitud neitsi, sulni prohvetluse täitumine, apostlite kiidulaul, märtrite tunnistus ja kroon, inglite poolt austatu, inimsoo poolt rohkestikiidetu, avitaja, keda igatseb kogu maailm. Päästa oma sulane tulevasest kohtust, tulejärvest, Sa ainus õnnistatud!

On tekkinud ka sellist laadi Jumalaema ikoone, mille seos Kristusega pole enam nii ilmne. Näitena võib mainida hilisema tekkepäritoluga Jumalaema ikooni Kõigi Kurbade Rõõm.

Maria ülistamise eriline koht vene õigeusu vaimulikus traditsioonis ilmneb Jumalaema akatisti (Akathistos Hymnos)suures populaarsuses. Suuremates vene õigeusu kirikutes lauldakse seda sageli üks kord nädalas, sellal kui Kreekas tehakse seda üks kord aastas.
Venemaal on see hümn veel 18. sajandil andnud tõuke terveakatisti-žanri kujunemiseks, mis saavutas kõrgpunkti 19. sajandil. Paljud sel ajajärgul kirjutatud akatistid moodustavad tänapäevalgi suurte pühade pühitsemise vältimatu koostisosa. Ja uued akatistid on pühendatud esmajoones igasugustele Maria pühadele nagu Jumalaema uinumine, Jumalaema kaitsmine jt, ning muidugi arvukatele Jumalaema ikoonidele.
Maria-hümnide ebatavalise populaarsuse üheks põhjuseks võib pidada taastärganud huvi askeesi, kloostri ja üldse kaemusliku eluhoiaku vastu.

Vene Õigeusu Kiriku liturgilises elus ja vene ikoonimaalis kajastuv tendents marioloogia iseseisvumisest on jätnud jälje isegi sellise vene teoloogi mõtlemisse nagu G. Florovski, kelle tööd ometi on tugevalt kristoloogiale keskendunud ja kus õigupoolest peaks marioloogia arenema teotokoloogiana.
Ent juba Florovski vastavasisulise artikli pealkiri The Ever-Virgin Mother of God võrdsustab Maria ikkaneitsilikkuse õpetuse Jumalaemaks-olemise doktriiniga. Kõne all oleva artikli alguses räägib Florovski Issanda ema kahest nimest: Teοtόκος(Jumalasünnitaja) ja Αeιpaρθένος (Ikkaneitsi). Esimene mõiste on Florovski järgi kinnitatud III ja teine mõiste V Kogumaapealsel Kirikukogul.
Iseenesest on tegemist terase tähelepanekuga. Ometi ei joonistu Florovski mõttearendustes selgelt välja see, et tegu on ühesündmuse ja ühe tõe kahe aspektiga, mitte üksteisest sõltumatute ja erinevate tõdedega. 

Nagu eespool juba märgitud: Jumalaema pole üksnes mingi kanal, läbi mille Logos on lihasse tulnud. Pigem on Kristus saanud oma liha Marialt, Kristus on saanud Marialt oma inimloomuse. Inimloomuse, mis on kõigi inimeste loomustega üheolemuslik, οµοούsιος.
Üldiselt Florovski nõustub selle tähelepanekuga, toonitab aga siiski ema-lapse suhte intiimsust ning väljendab (just) nõnda Jumalaema osalemist lunastustöös. Siiski ei mängi see aga mingit rolli õigeusu hümnograafias, kuigi vastab Eeva ja Maria kõrvutamisele - õigeusu kirik viitab Maria laitmatu eostamisedogmana eitamisega ristile kui õndsusloo kulminatsioonile, mis vabastas patust eranditult kõik inimesed, sealhulgas Issanda ema. 

Seega on Florovski mõtlemises jooni, mis esinevad küll bütsantsi kirikuisade teoloogias, kuid puuduvad õigeusu liturgilises kogemuses.
Ilmestavaks näiteks on kasvõi see, kuidas Florovski tõstab esile Jumalaema vastust ingli kuulutusele: Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle Sinu sõna järgi (Lk 1:38). Samal ajal kui õigeusu liturgilised tekstid, isegi Maria kuulutamise püha omad, ei lange vanapärimuslikust õigeusu teotokoloogilisest raamist välja, toonitab Florovski Jumalaema vastava vastuse tähtsust.

Ka S. Bulgakov rõhutab, et väiksemgi patt Maria minevikus või olevikus haavaks Maria eneseandmise täielikkust maailma õnnistamisel. Just neitsi Maria puhas ja puutumatu olemus laseb tal öelda: Vaata, ma olen Issanda teenija (Lk 1:38) - see on Jumalaema elu ja töö summa.

Siit nähtub veel üks vaid vene õigeusule eriomane tendents - nimelt teadmised Maria elust, mis lääne kriitilisele mõtlemisele arvatavasti isegi pähe (enam) ei tule. Selline lääne kirikule omane ajaloolistest argumentidest hoidumine ei leia aga mingit vastet vene õigeusu teoloogias, ka uuemas mitte.
Igasuguse ajaloolis-kriitilise ettevaatuseta räägitakse erinevatest sündmustest Jumalaema elus, nagu neid näiteks kujutatakseJakobi protoevangeeliumis, ajalooline problemaatika jäetakse kõrvale ning harvad pole etteheited lääne ajaloolise naturalismi aadressil.

Tuleb aga tingimata silmas pidada - nii leiab protestant Karl Barth -, et sellised teadmised juhivad meid erilisel viisil alale, kus maailmasündmustikus tuttavate üldiste analoogiate kaudu mõistetavad pärimused on muundunud ajalooliselt mitte enam kindlakstehtavaiks legendideks - kuid ikkagi õigeteks legendideks. Ja et me neid usume, see sõltub meie tunnetusest, et need legendid kuuluvad Jumala armuilmutusse. Kui me sellel eeldusel neile pärimusile läheneme, siis pole ka mingit põhjust muret tunda, et üks või teine pärimus on legendi vormis jäädvustunud. Küll on meil aga alust niisugust pärimust ka selles tema erilises vormis uskumisväärseks pidada.

Kokkuvõtvalt eelnevast võikski välja tuua peamiselt kaks üksteist läbistavat ja mõjustavat joont, mis puudutab Jumalaema austamist õigeusu eelkõige liturgilises teoloogias ja näitab viimase tihedat seotust teotokoloogilise traditsiooniga. 

Esmalt sai selgeks, kui suur ja tähtis osa on Jumalasünnitajal õigeusu vagaduses ja mõtlemises - Jumalaemale mõeldakse iga ekteenia lõpus, kaanonite iga laulu lõpus, koguni vahetult pärast Püha Vaimu kutsumist Liturgia armulauakaanonis, rääkimata arvututest ainult Jumalaemale pühendatud lauludest -, mis võib aeg-ajalt viia peaaegu et mariloogilise iseseisvumiseni, millesuunalisi tendentse ilmutab bütsantsi teoloogia ja ka mõned XX sajandi vene teoloogid. 

Ometigi aga - ja seda teiseks - hoolitsetakse läbi teotokoloogilise tihenduse selle eest, et taoline marioloogia ei laotuks üle teotokoloogiliste väljendite ega summutaks seda - ja vaid nõnda on seletatav, miks õigeusu vaimsuses on säilinud võõristus kõige sellise Jumalaema austamise vastu, mille lähedus Kristusega enam nii selgestinähtav ei ole.

Kõigepüham Jumalasünnitaja, päästa meid!