Mäletan, et kui juhtusime kord seda keeldu omavahel koos teiste mitteteoloogidest õigeusklikega arutama, ei meenunud meile esiotsa ühtki teist olulist põhjust peale vajaduse märgata, kui keegi on aastakümnete möödudes endiselt kõdunemata – mis on üks pühaku tunnuseid. Kuna keegi meist ei teadnud end olevat seda sorti armu jaoks kõlbulik, jäime endiselt üsna õlgukehitavale seisukohale selles osas, mis meie enda kunagi toimuvat matust puudutab.
Selgub, et tuhastamise kohta polegi tõepoolest olemas üht ja ainsat üldkiriklikku otsust, kuid põletusmatus pole kooskõlas kiriku traditsiooniga. Iga kord õigeusu kiriku ajaloo vältel, kui kremeerimise küsimus teoloogilise vaatluse alla tõuseb, on lõppjäreldus tehtud põletusmatuse vastu, tuues põhjenduseks mitmed reeglid ja õpetuslikud seisukohad, millega tuhastamine vastuollu läheb.
Kiriku peamised põhjendused on järgmised.
Kiriku peamised põhjendused on järgmised.
1. Traditsiooniliseks kristlikuks matuseks on hauamatus, nagu see võeti omaks varakristlaste poolt esimestel sajanditel.
2. Õigeusu kiriku matusetekstidest ja talituskorrast selgub, et neis peetakse silmas just hauamatust ühes kõigi surmaga kaasnevate šokeerivate üksikasjadega nagu kõdunemine. Matusetekstides ärgitatakse elavaid tähele panema lagunemist ja surma inetust, mis ka neid tulevikus ootab:
Ma nutan ja ohkan/ kui surma peale mõtlen/ ja näen kirstus meie näo ilu,/ mis Jumala näo järele loodud,/ inetu, auta ja näotu olevat./ Oh seda imet!/ Mis saladus on meiega sündinud?/ Kuidas oleme kõdunema mõistetud?/ Kuidas saime surmaikke alla?/ See on tõesti Jumala käsu järele,/ nagu kirjutatud on./ Küll Tema annab rahu ka sellele oma uinunule.
***
Oh, missugune lahkumine, vennad! Milline nutmine ja kaebamine on praegusel tunnil. Tulge siis, jätkem jumalaga sellega, kes oli üürikese aja eest ühes meiega, sest ta pannakse nüüd hauda, kaetakse kinni mullaga, saadetakse pimedusse, maetakse surnute hulka ja lahutatakse ära kõigist sugulastest ja sõpradest. Palugem siis Issandat, et Ta annaks temale puhkamist.
***
Selle surnu peale vaadates mõtelgem selle üle, et samane on ka meie eneste viimne tund. See siin läheb ära maa pealt nagu suits; ta on ära õitsenud nagu lilleke, maha niidetud nagu rohi; ta mähitakse linadesse ja kaetakse mullaga. Teda siit maailmast ära saates palugem Kristust, et ta annaks temale igavest hingamist.
Ma nutan ja ohkan/ kui surma peale mõtlen/ ja näen kirstus meie näo ilu,/ mis Jumala näo järele loodud,/ inetu, auta ja näotu olevat./ Oh seda imet!/ Mis saladus on meiega sündinud?/ Kuidas oleme kõdunema mõistetud?/ Kuidas saime surmaikke alla?/ See on tõesti Jumala käsu järele,/ nagu kirjutatud on./ Küll Tema annab rahu ka sellele oma uinunule.
***
Oh, missugune lahkumine, vennad! Milline nutmine ja kaebamine on praegusel tunnil. Tulge siis, jätkem jumalaga sellega, kes oli üürikese aja eest ühes meiega, sest ta pannakse nüüd hauda, kaetakse kinni mullaga, saadetakse pimedusse, maetakse surnute hulka ja lahutatakse ära kõigist sugulastest ja sõpradest. Palugem siis Issandat, et Ta annaks temale puhkamist.
***
Selle surnu peale vaadates mõtelgem selle üle, et samane on ka meie eneste viimne tund. See siin läheb ära maa pealt nagu suits; ta on ära õitsenud nagu lilleke, maha niidetud nagu rohi; ta mähitakse linadesse ja kaetakse mullaga. Teda siit maailmast ära saates palugem Kristust, et ta annaks temale igavest hingamist.
Teisalt mõtestatakse õigeusu matusetalitust Suure Reede sündmuste valguses. Leinajad kogunevad uinunud õigeuskliku matusetalitusele, nagu kogunesid Jumalaema, Nikodeemus, jünger Johannes ja vagad naised koos Arimaatia Joosepiga Kristuse ihu matmiseks ette valmistama.
3. Kristus sai tõeliseks inimeseks tõelise inimliku ihuga, suri tõeliselt ja kehalikult nagu kõik inimesed, ta maeti kehalikult hauda, ning tema surnust ülestõusmine hõlmas ka tema keha. Nagu Kristus surnust üles tõusis, nii ootavad ka kristlased aegade lõpus ihulikku, kehalist ülestõusmist. Lunastus ja igavene elu on valmistatud inimesele kui tervikule, nii hingele kui ka ihule. Kogu inimene on Kristuse taevaminemise läbi tõstetud Jumala paremale käele.
Kremeerimine tooks, või ongi juba toonud endaga kaasa antiikfilosoofiale omase keskendumise ainult hingele. Tuhastamine vabastab meid keha ebamugavast kohalolekust, kuid õigeusu kirik rõhutab, et austust ja hoolt vajab uinunud inimene tervikuna. Tuhk seevastu on isikujärgne, steriilne ja eristamatu mõne teise isiku tuhast.
4. Jumal lõi inimese oma näo järgi. Ristimises saab Püha Vaimu templiks nii hing kui ka keha. Armulaual võtame oma kehasse vastu Kristuse vere ja ihu. Salvimises ja haigete võidmises on see just meie keha, mida õliga võitakse. Paljude uinunud pühakute kehades säilib Püha Vaimu ligioleku tervendav vägi ja on teada rohkesti juhtumeid, kus pühakusäilmetega õnnistamine toob haigele tervenemise. Pühakute seas on neid, kelle ihu ei kõdune või voolab sellest koguni healõhnalist mürri.
Hing, mis on tunnistatud Jumala armust osasaamist väärt olema, sest ta on olnud pühitsetud, pühitseb ilmtingimata ka kogu ihu, sest hing hoiab tervikuna koos kõiki selle ihu liikmeid. Sel põhjusel Püha Vaimu arm, tehes enda omaks hinge, teeb enese omaks ka ihu. (Siimeon Uusteoloog) Pühakuks kuulutamise ametlik protsess on aeganõudev, seetõttu peavad säilmed olema veel aastakümneid hiljem kättesaadavad. Keha hauda mattes usaldame Jumala tahte alla, mis sellest edasi saab - kas keha kõduneb või hoitakse imelisel viisil rikkumatuna. Meil endil pole voli seda mingil viisil kahjustada.
5. Paljud eelistavad tuhastamist võimaluse tõttu puistata tuhk mõnda eluajal armsakssaanud paika. Kahtlemata on Jumalale jõukohane koguda ülestõusmise ihu kokku ka lugematutest tuhapudemetest, pole ju ka keha mõne osa puudumine takistuseks uuendatud ihu ülestõusmisele, kuid õigeusu kirik eeldab kristlaselt soovi puhata esimeste kristlaste kombel pühitsetud mullas võimalikult lähedal teistele kristlastele ja märtritele, ning oodata koos nendega tulevast ihu ülestõusmist. Soov laotada tuhk maiste eelistuste ja hobide tõttu armsatesse paikadesse näitab ilmalike asjade eelistamist eshatoloogilisele lootusele.
Hing, mis on tunnistatud Jumala armust osasaamist väärt olema, sest ta on olnud pühitsetud, pühitseb ilmtingimata ka kogu ihu, sest hing hoiab tervikuna koos kõiki selle ihu liikmeid. Sel põhjusel Püha Vaimu arm, tehes enda omaks hinge, teeb enese omaks ka ihu. (Siimeon Uusteoloog) Pühakuks kuulutamise ametlik protsess on aeganõudev, seetõttu peavad säilmed olema veel aastakümneid hiljem kättesaadavad. Keha hauda mattes usaldame Jumala tahte alla, mis sellest edasi saab - kas keha kõduneb või hoitakse imelisel viisil rikkumatuna. Meil endil pole voli seda mingil viisil kahjustada.
5. Paljud eelistavad tuhastamist võimaluse tõttu puistata tuhk mõnda eluajal armsakssaanud paika. Kahtlemata on Jumalale jõukohane koguda ülestõusmise ihu kokku ka lugematutest tuhapudemetest, pole ju ka keha mõne osa puudumine takistuseks uuendatud ihu ülestõusmisele, kuid õigeusu kirik eeldab kristlaselt soovi puhata esimeste kristlaste kombel pühitsetud mullas võimalikult lähedal teistele kristlastele ja märtritele, ning oodata koos nendega tulevast ihu ülestõusmist. Soov laotada tuhk maiste eelistuste ja hobide tõttu armsatesse paikadesse näitab ilmalike asjade eelistamist eshatoloogilisele lootusele.
Neil põhjustel võib õigeuskliku tuhastamine toimuda ainult erakordsete looduskatastroofide või suurõnnetuste korral piiskopi loal, juhul kui ilmalik võim seda sanitaarsetel kaalutlustel nõuab. Kuigi põletusmatust loetakse igal juhul erandiks, võidakse piirkonna piiskopi loal praktikas ka selles vallas toimida nii, nagu on armumajapidamise seisukohalt igas konkreetses olukorras ja iga konkreetse inimese puhul kõige otstarbekam. Matusetalitust ei viida põletusmatuse korral üldjuhul läbi kirikus.
Peamised ülevaate tegemiseks kasutatud autorid:
Ülempreester George Grabbe http://orthodoxinfo.com/death/cremation.aspx
Isa John Touloumes http://www.annunciationmuskegon.mi.goarch.org/
No comments:
Post a Comment