Jeffersi artikkel Mathijs Pelkmansi koostatud raamatus Conversion After Socialism.
Google Books laseb raamatut päris kenasti lugeda. Link loodetavasti viib kohale. Jeffersi artikkel (5. peatükk, lk 85-106; lk 103-104 eelvaates lugeda ei saa) kannab pealkirja "Right Singing and Conversion to Orthodox Christianity in Estonia". Mäletan minagi, kuidas ta meie juttu, sh meie nn pöördumisnarratiive lindistas. Praegu lugesin mõningase lõbususega, kuidas Liisi ütleb seal, et ta ristiti luteri kirikus 1989. aastal, ja ta hakkas seejärel pühapäevakoolis käima.18-aastaselt seega, LOL. Ma tean võrdlemisi otsesest allikast, et tegelikult hakkas Liisi siis pühapäevakoolis hoopis õpetama. Aga kuna Liisi muuhulgas rääkis ka seda, et ta oli "good Soviet child who had little knowledge of what religion and faith were all about", siis näis välismaalasele ilmselt võimatu, et kirikuga liitudes võiks kohe pühapäevakooli tunde andma hakata. (Eks see olnudki ebanormaalne ja vaimses mõttes üsna lõhkuv olukord, kuid neil ammustel aegadel vajati hädasti töötegijaid kirikusse saabuvate rahvamasside rahuldamiseks.) Igatahes arvas ta eestikeelset juttu tõlkides nähtavasti, et sai millestki valesti aru. Nagu meie siin hästi teame, et keelanud miski tublidel nõukogude lastel Piiblit ja eestiaegseid usuõpetuse õpikuid lugeda, ladina-eesti meditsiinisõnastiku abil enda tarbeks katoliku liturgilisi tekste tõlkida (sest kuidas sa muidu näteks Mozarti või Verdi reekviemist aru oleks saanud) ega kirikus käia. Samas on aga ometi tõsi, et kuni sa pole naha ja karvadega mõne koguduse liige, on sul tegelikult "little knowledge", mida kogu see värk ühe kindla konfessiooni raamidesse surutult endast heas ja halvas kujutab.
Conversion After Socialism:
Disruptions, Modernisms and Technologies of Faith in the Former Soviet UnionThe large and sudden influx of missionaries into the former Soviet Union after seventy years of militant secularism has been controversial, and the widespread occurrence of conversion has led to anxiety about social and national disintegration. Although these concerns have been vigorously discussed in national arenas, social scientists have remained remarkably silent about the subject. This volume's focus on conversion offers a novel approach to the dislocations of the postsocialist experience. In eight well researched ethnographic accounts the authors analyze a range of missionary encounters as well as aspects of conversion and "anti-conversion" in different parts of the region, thus challenging the problematic idea that religious life after socialism involved a simple "revival" of repressed religious traditions. Instead, they unravel the unexpected twists and turns of religious dynamics, and the processes that have challenged popular ideas about religion and culture. The contributions show how conversion is rooted in the disruptive qualities of the new "capitalist experience" and document its unsettling effects on the individual and social level.
Google Books laseb raamatut päris kenasti lugeda. Link loodetavasti viib kohale. Jeffersi artikkel (5. peatükk, lk 85-106; lk 103-104 eelvaates lugeda ei saa) kannab pealkirja "Right Singing and Conversion to Orthodox Christianity in Estonia". Mäletan minagi, kuidas ta meie juttu, sh meie nn pöördumisnarratiive lindistas. Praegu lugesin mõningase lõbususega, kuidas Liisi ütleb seal, et ta ristiti luteri kirikus 1989. aastal, ja ta hakkas seejärel pühapäevakoolis käima.18-aastaselt seega, LOL. Ma tean võrdlemisi otsesest allikast, et tegelikult hakkas Liisi siis pühapäevakoolis hoopis õpetama. Aga kuna Liisi muuhulgas rääkis ka seda, et ta oli "good Soviet child who had little knowledge of what religion and faith were all about", siis näis välismaalasele ilmselt võimatu, et kirikuga liitudes võiks kohe pühapäevakooli tunde andma hakata. (Eks see olnudki ebanormaalne ja vaimses mõttes üsna lõhkuv olukord, kuid neil ammustel aegadel vajati hädasti töötegijaid kirikusse saabuvate rahvamasside rahuldamiseks.) Igatahes arvas ta eestikeelset juttu tõlkides nähtavasti, et sai millestki valesti aru. Nagu meie siin hästi teame, et keelanud miski tublidel nõukogude lastel Piiblit ja eestiaegseid usuõpetuse õpikuid lugeda, ladina-eesti meditsiinisõnastiku abil enda tarbeks katoliku liturgilisi tekste tõlkida (sest kuidas sa muidu näteks Mozarti või Verdi reekviemist aru oleks saanud) ega kirikus käia. Samas on aga ometi tõsi, et kuni sa pole naha ja karvadega mõne koguduse liige, on sul tegelikult "little knowledge", mida kogu see värk ühe kindla konfessiooni raamidesse surutult endast heas ja halvas kujutab.
No comments:
Post a Comment