Teaduse ja
Religiooni Kolleegiumi IX kevadkool
“Piirivalvurid ja
piiririkkujad”
18.-19. mai 2012, Põltsamaa
Mis
puudutab religioonitemaatikat, siis viimase aja kõige rohkem kõneainet pakkunud
piiririkkumine on kahtlemata olnud vene punkbändi “Pussy riot” ülesastumine
Moskva Päästja Kristuse kirikus. See on ka Eesti meediast andnud alust elavaks
poleemikaks: on esinetud ametlike pöördumistega (Ilves, Põder,
parlamendisaadikud), on kirjutatud artikleid ja peetud teledispuute, on arutletud
sotsiaalmeedias.
Ise
väitlesin sel teemal “Näoraamatus” ühe sõbra seinal, kus arenes elav dispuut.
Järgnev mõttearendus on osalt sealsest arutelust inspiratsiooni saanud ning
selles on arvesse võetud nende vastuväiteid, kellega ma polemiseerisin.
Ma tahan
seda teemat käsitleda kolmest aspektist: ajaloolis-poliitiline,
filosoofilis-religioosne ning isiklik-ontoloogiline.
I
Sündmus
on teile kindlasti teada. Pussy Rioti liikmeskond näib olevat üksjagu
ebamääraste piiridega. Üks neid ühendav tunnus on erksavärvilised kostüümid ja
maskid.[1]
Nad on korraldanud ülesastumisi Punasel väljakul ja metroos, aga ükski neist ei
võitnud nii suurt kõlapinda kui esinemine Päästja Kristuse kirikus, mis tegi
otsekohe tuntuks nii Venemaal kui ka mujal maailmas. Paraku on see käinud
märterluse hinnaga, kuna osa bändi liikmeid viibib siiamaani vahi all,
kusjuures neid ähvardab kuni 7-aastane vanglakaristus.
Tasub
meenutada mõningaid asjaolusid: etteaste kirikus kestis 10-20 sekundit,
tüdrukute riietus ei rikkunud mingeid norme, nad ei lõhkunud midagi ega
vigastanud kedagi. Nad tantsisid altari ees ja ilmselt ka laulsid (ehkki
youtoube’is levitatud videol pole originaalheli, vaid stuudios salvestatud
muusika). Nende tantsu ei saa lugeda oluliselt väljakutsuvamaks kui sealsamas
kirikus või kirikukompleksis toimunud etendus (Vt. REN-TV reportaaži http://www.youtube.com/watch?v=oVVKK8tUeJo
vt. alates 1:54). Kellelegi pole saladus, et probleem peitus nende laulu
sõnades (nagu öeldud, pole selge kas või kui palju nad seda kirikus koheapeal
laulsid), kus nad paluvad Jumalaema, et see Putini minema saadaks, ning kus
vihjatakse kiriku koostööle võimudega. Ainsad “vulgaarsed” sõnad, mida nad
kasutavad, on “sitt” ja “lits”.
Esiteks
tuleb üle korrata, et tüdrukute vahistamine pole põhjendatud ei kiriku ega
riigi õiguse seisukohalt. Esiteks on pentsik kedagi palve eest kiriklikult
taunida, eriti kuna selles ei õhutata viha ega vaenu, vaid hoopis kutsutakse
üles viha ja vaenu vastu (kaitstakse homode ja naiste õigusi, millega Venemaal
on tõsiseid probleeme). Teoloogilist analüüsi PR etteastele vt. Alar Laatsi
artiklit “Kirik ja kassid”[2]
http://kjt.ee/2012/04/patriarh-ja-kassid/ . Ja kui kiriklikult taunitaksegi, ei
tohiks selle eest vangi panna. Teiseks pole nende vangistamine õigustatud
riigiõiguslikult: vahistamise aluseks on Venemaa kriminaalkoodeksi paragrahv
213/2, süüdistus huligaansuses. Ometi, nagu öeldud, aktsiooni käigus ei lõhutud
midagi, ei soditud, ei vigastatud kedagi ega suunatud solvanguid kellegi
kohalviibija isiku pihta.[3]
Jällegi on kõigile selge, et asi pole huligaansuses, vaid selles, et aktsiooni
käigus protesteeriti Putini võimu vastu, kes on sisuliselt Venemaa diktaator.
Mitmed
Pussy Rioti kriitikud on küll nõus kõige eelöelduga ja sellega, et karistus on
ebaõiglaselt ränk, aga ometi toovad nad välja, et protestimiseks oleks pidanud
valima teised vahendid ja et kirikus ei tohi sellist protestiaktsiooni
korraldada. Tasub muidugi kohe mainida seda, et kirik ongi poliitikaga seotud –
ja Venemaal veel eriti tihedalt. Eriti ambivalentne on eespool viidatud REN-TV
reporaaži lõik, kus sealsamas kirikus tähistatakse kirikuesindajate juhtimisel
Venemaa tuumakompleksi 60. aastapäeva... Kirik on aegade jooksul õnnistanud
relvi ja sõjavägesid, aga kui õnnistatakse juba massihävitusrelvi, siis on minu
meelest midagi väga viltu. Minu meelest on juba ebaeetiline see, kuidas Venemaa
patriarhaat Putini diktatuurile kaasa aitab, nii et see muudab küsitavaks nende
etteheited Pussy Riotile, et nood toovat poliitikat kirikusse. Kui Venemaa
kirik poleks riigivõimuga nii tihedalt seotud, siis poleks PR esinemine ka
sellist poleemikat tekitanud.
II
Kuid PR
aktsioon on ka selles mõttes oluline, et see toob välja ka religiooni
sügavamaid struktuure, PR piiririkkumine toob piirid paremini välja. Kui eelnev
jutt on tihedalt seotud antud ajaloolis-poliitilise kontekstiga, siis järgnev
jutt kehtib enam-vähem igal ajal ja igas kohas.
Religioonis
võiks eristada kaht aspekti. Üks hõlmab mingit teatavat atribuutikat, rituaale,
pühakirju, käitumisnorme, mõistetekooslusi, narratiive jne. Seda võiks nimetada
usundiks. Teine aga osutab millelegi, mis jääb teispoole kõiki neid
vorme, pühadusele enesele. Seda võiks nimetada usuks. Usk ja usund
oleksid siis aspektid, mis on igas religioonis, mis seda nime väärib. Selline
mõistevalik lähtub küll euroopa traditsioonist ja kristlusest, kus “usk” on üks
keskseid mõisteid; mõne teise usundi pinnalt võiksime kasutusele võtta mõne
teise mõistepaari, mis keskenduks mõnele teisele religioonifenomenoloogilisele
aspektile, kuid mis väljendaks sedasama eristust. Seda võiks isegi püüda teha,
kuna niimoodi tuleks ehk selgemini välja, mis see eristus ikkagi on, aga
siinkohal ei hakka ma seda ette võtma[4],
vaid ajame läbi eristusega usk-usund.
Kõigepealt
paar sõna sellest, mis on sellises tähenduses usk. See on viide avavale,
tervendavale ja loovale instantsile. Usuks võib nimetada seda,
mille kaudu lahustuvad meie psühhofüüsilised klombid ja kompleksid, mis elamist
takistavad, nii et meie hingejõud kasvab ja me muutume kehalt ja vaimult
tugevamaks, loovamaks. See aga pole pelgalt “isiklik” asi. Eeskätt või isegi
kõige olulisemal moel on see seotud avamise, tervendamise ja loomisega, mis
käivad minu kui indiviidi ja isiku terviku kohta – usk märgib seda,
mille kaudu saab võimalikuks sügavam “käiguvahetus” isiksuse enda toimimises.
Selles mõttes pole usk pelgalt “isiksuse arendamine”, vaid see on sõna otseses
mõttes kosmiline sündmus, just nimelt lagundades piiratud, suletud,
haiglaslikke, sumbuvaid, monotoonseid kalduvusi, millesse isik on kinni jäänud
– avades ja tervendades neid, luues inimese uueks niimoodi, et tema läbikäimine
enda ja maailmaga on järgu võrra mitmekesisem ja paindlikum. Mitte lihtsalt
isiku elujärje parandamine, vaid see, kui isik avastab uue elu.
Kui
teadmine põhineb alati teadjal, subjektil, siis usk liigub selles mõttes teadmatuses,
et ehitab pidevalt ümber “teadjat” kui teadmise alust. Kui me usus ikkagi
räägime teadmisest, siis on see hoopis teises tähenduses: just nimelt teadmine
sellisest ümberehitamisest, olemise aluse enese lakkamatust uuendamisest.
Teadmine sellest, kuidas püsida teadmatuses. Mitte ignorantsuse ega harimatuse
mõttes, vaid just nimelt selles mõttes, et “teadja” on pidevalt küsimuse all ja
lakkamatult muundub, võimaldamata ehitada talle mingit “teadmishoonet”. Et
hoida metafoore segamini minemast: just see muunduv alus on “kalju”, millele
rajatakse usk.
Tuleme
aga tagasi usu ja usundi juurde. Antud teema puhul on oluline see, et usk ja
usund on lahutamatult seotud: ilma usuta puuduks usundil igasugune tähendus,
rituaalid oleks pelgalt teater, moraalinormid õõnes õpetajalikkus, narratiivid
pelk ilukirjandus jne. Aga teisipidi vajab usk jällegi mingit kehastust usundi
näol; usk ei saa eksisteerida kuidagi abstraktselt “puhta usuna” – nii mõnedki
inimesed näivad seda meie new-age’i ajal võimalikuks pidavat, aga minu meelest
tähendab see enamasti veelgi primitiivsemate uskumuste juurde tagasilangust kui
need, mida mõnest usundist enamasti leida võib. Usul on alati pidepunktid, ta
vajab sõrme, mis osutaks endast kaugemale. Põhimõtteliselt võib möönda, et
usundina võivad toimida ka mingid muud nähtused peale nende, mida harilikult
religiooni alla liigitatakse, aga igatahes on usundid prototüüpseteks usu
vahendajateks, ning pole võimatu seegi, et juhul kui kitsas mõttes religioonid
kaoksid, siis ka nood muud nähtused ei suudaks toimida usundina (selle mõiste
tehnilises tähenduses).
Nüüd see
paratamatu seos usu ja usundi vahel annab alust nende etteheiteks Pussy
Riotile, kes on muidu punkarite poliitilise sõnumiga nõus. Nad ütlevadki, et
isegi kui usundiline atribuutika on eeskätt vahend usule osutamiseks ja usuni
viimiseks, siis ometi on meil vaja mingit sellist atribuutikat ja ilma selleta
me ei jõuaks kuhugi. Või vähemasti kahaneks “kuhugi jõudmise” võimaluste hulk –
ütleme näiteks, kui elavate usundite nimistust kaoks õigeusk – siis oleks ka
kogu inimkond vaesem. See on paljude reaktsioon PR aktsioonile: õige
poliitiline taotlus, aga lubamatute vahenditega.
Ei saa
aga silmist lasta mainitud teist poolt: usundil on mõte ainult usu kaudu. Kui
see kaob, siis on usund kõige mõttetum ja isegi kõige ohtlikum asi. Seda võiks
nimetada sektantluseks: sekt on see, mis avab ja tervendab inimest
mingil määral, ent sulgeb ta järgmisel tasandil ja teeb ta veel kõrgemas mõttes
haigeks. Sekt erineb lihtsalt orjanduslikust või muust taolisest abusiivsest
korrast sellega, et vähemasti algselt tugineb ta inimeste vabatahtlikule
liitumisele ja poolehoiule. See võrsub asjaolust, et inimesed alguses tõesti
avanevad, saavad tervemaks ja loovamaks. Aga sektis haaratakse need järgmise
tasandi sulgumise, haiguse ja loovusetuse sisse ning allutatakse kolmele
põhilisele ihale: võim, raha, seks. Igasugune fanatism kuulub siia alla.
Paljude kodanike jaoks on kogu religioonil halb märk küljes just sellepärast,
et seda samastatakse sektiga: et küll vabastatakse mingid jõud, aga seda
perverssemalt inimene orjastatakse. Sekt on usund, kust on kadunud usk, ent mis
opereerib sarnase atribuutikaga. Nüüd aga on need atribuudid saanud asjadeks
iseeneses (kolme põhilise iha teenistuses). Seda võiks jällegi tehnilise
terminiga nimetada puuslikekummardamiseks (andku mulle andeks puuslike
kummardajad, mis võis kunagi olla religioon kogu oma kahetises struktuuris).
St. see, mis peaks olema nagu uks või pikksilm, on saanud ise
kummardamisobjektiks, ikoon on saanud iidoliks, preester-vahendaja Suureks
Juhiks.
Antud
juhul, kus altari ees tantsimise eest on noored inimesed ja emad juba kuu aega
vangis istunud ja pole välistatud, et istuvad veel seitse aastat[5],
võib just nimelt küsida, kas siin pole tegemist sektantluse ja
puuslikekummardamisega? Kui esmatähtsad on institutsioonid, tavad, kombed, ja
kui kaob viide sellele, mille jaoks need mõeldud on. Ehk antud juhul: kui
esmatähtsaks saab kirik institutsiooniga ja selles praktiseeritavad kombed,
ning unustatakse ideed, printsiibid, eluviis, mille ümber kirik oma kommetega
üldse loodi: ligimesearmastus, andestus jne. Kuidas saab kirikupea ütelda:
“Neile pole andestust”? Andestus on võimatu ainult siis, kui inimene ise selle
ära tõukab, sellest keeldub, aga antud juhul see nii ei ole, loetagu kasvõi PR
ühe vangistatud liikme, Nadežda Tolokonnikova kirja 29. märtsist: http://freepussyriot.org/content/29032012-letter-nadezhda-tolokonnikova-one-arrested-women
. Minu meelest on see isegi väga sügavalt kristlik kirjutis.
III
Veel üks
teema, mis on samuti seotud õiguse ja õigustamisega, puudutab protestijate
isiklikku tasandit. Nimelt on neile ette heidetud seda, et väikese lapse ema ei
tohiks nii ohtliku asjaga tegeleda.[6]
Me teame, milline on Venemaa. Selliste asjade eest võib ilma jääda vabadusest,
tervisest, isegi elust. Et millise õigusega nad ohverdavad oma lapse õnne ja
võib-olla psüühilise tervise mingi poliitilise aktsiooni nimel.
Minu
meelest on sellise etteheitega midagi väga sügavalt valesti. Esiteks tundub, et
see taandab ära usu ja eetika pelgalt “selle maailma” kalkulatsioonidele,
õigustamani kollaboratsionismi-kvislinglust, konformismi-mugandumist. Sellele
diktatuurid tuginevadki. Meil on kalduvus omistada diktatuuride olemus üksikute
perverssete, paheliste ja koletuslike inimeste türanniale. Samas aga ei suudaks
see käputäis perverte iial valitseda terve ühiskonna üle, kui nad ei saavutaks
enamiku, täiesti korralike ja normaalsete inimeste koostööd. See koostöö
saavutatakse reeglina ühiskonna horisontaalsete sidemete, inimestevahelise
võrdse anarhilise koostöö lõhkumisega. Mitmesuguste kudedega tihedalt seotud
ühiskonnast jäävad järgi ainult üksteisest eraldatud lõimelõngad.
Põhimehhanismiks on hirm. Diktatuur püsib seni, kuni inimene kardab oma
ligimest ega usalda teda; ja diktatuur kukub sel päeval, mil see hirm kaob ja
usaldus taastub. Diktatuuri ei hävita mitte relvad, füüsiline jõud, vaid
inimestevaheliste horisontaalsete anarhiliste suhete taastumine, moraalne jõud.
Etteheide
PR-le, et nad peaksid oma lastele mõtlema, paigutub suurepäraselt sellisesse
diktatuuriloogikasse. Ma kardan, mis saab minust ja mu lähedastest, kui ma teen
seda või toda. Ja kuna kõik niimoodi mõtlevad, kuna kõigil on lähedasi, siis
keegi ei võtagi midagi ette ja kõik muganduvad ühel või teisel moel. Sellise
perversse hirmu ja usaldamatuse udu hajutab märterlus. See on usu
tunnistamine. St viide millelegi, mis väljub usunditest ja ühiskondlikust.
Viide tollele avavale, tervendavale ja loovale instantsile. Kui keegi teeb
midagi, mida ei saa kuidagi põhjendada ega õigustada, aga millest on näha, et
see esindab kõrgemat loogikat, mis on vaba ühiskondlikest sulgumistest,
haigustest ja monotoonsustest. Ja kui diktatuur tugineb sellele, et ühiskond on
atomiseeritud eraldiolevateks inimesteks, kes sulavad ühtlaseks massiks, siis
diktatuuri purustav märterlus tugineb isiklikule algatusele, üksikisiku
ainulisele teole. 2011. aasta pöördelised sündmused, mis raputasid suurt osa
maailmast, said alguse sellest, et üks Tuneesia kaupmees pani ennast põlema.
See vallandas Araabia kevade, Hispaania indignado’de,
New Yorki Occupy! liikumise jne.
Üksikisiku märtrisurm. Või meenutagem Martin Luther Kingi. Või Jeesust
Naatsaretlast...
Seda
teemat edasi arendades võiks öelda isegi nii, et iga märter tõuseb
surnuist üles – ja et Kristus lihtsalt “teostab metafoori”. Märter
tunnistab usku, mis on avav, tervendav, loov ning ulatub kaugemale
ajaloolistest ja ühiskondlikest sulgumistest ja haigustest – kaugemale surmast
kui kõigi sulgumiste ja haiguste võrdkujust. Märtrid tunnistavad Elu, mis
ulatub teispoole elu ja surma vastandust. Märtrid annavad meile elu, annavad
meile hingamist. Tänu neile me saame tugevas mõttes elada – avaneda, terveneda,
luua. Nad kinnitavad meie meelt, et on olemas teine loogika kui “selle maailma
isandate” oma.
Pussy
Riot, kes on toonud kokku poliitilised ja religioossed valupunktid, on saanud
märtriks ja isegi kui nende aktsioonil oli algselt ainult poliitiline ja
kunstiline mõõde, siis see on nüüdseks omandanud ka religioosse mõõtme.
Nadežda
Tolokonnikova, Maria Aljohhina ja Jekaterina Samutsevitš vabaks!
[1] Juba ainuüksi seda asjaolu saaks pikalt
tõlgendada, näiteks nii, et erksad värvid osutaksid
individualiseerumispüüdlusele, aga maskid selle lämmatamisele väliste tegurite
poolt
[2] Tuleb
siiski mainida, et Alar Laats, nagu nii mõnigi teine, on PR teravust
mahendanud, tõlkides bändi nime “kassiks” või “kiisuks”. Pussy esimene
tähendus antud kontekstis peaks siiski olema “tussu”.
[3] Nii et
Arne Hiobi väide “Vabariigi kodanikes” 10.04.2012, justkui Venemaa seadused
näeksid PR laadi esinemise eest kuni seitsmeaastase karistuse, on väär (ja
pealegi küüniline), vt. http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=126755
(AH sõnavõtt alates 49:51).
[4] Näiteks
taoistliku mõtleja Zhuangzi kontekstis võiks selleks eristuseks olla lihtsalt
“taevas” (mis esindaks “usku”) ja “inimene” (mis esindaks “usundit”).
[5] (Nagu me nüüd teame, olid nad pool aastat
eeluurimisvangistuses ning neile määrati kaheaastane reaalne vanglakaristus.)
[6]
Vahistatud on väitnud, et nemad selles konkreetses ürituses ei osalenud. Olgu
sellega kuidas on, üldine probleem jääb samaks. Ja ikkagi võiks neile ju
samadel alustel ette heita seda, et nad üldse sellise rühmitusega seotud on,
kui neil väike laps on. Või kui ise ei ole seotud, siis et nad käivad läbi
inimestega, kes on seotud, jne.
No comments:
Post a Comment