Viisil: Insener Garini hüperboloid
Püha on öö,
see on õnnistud öö.
Karjased tööl,
nad on välja peal tööl.
Äkki on inglid seal, halleluuja!
Rahu on maa peal, halleluuja!
Jumalal meel on hea, halleluu-halleluuja!
Targad on teel,
tähe järel on teel.
Ülev on meel,
nende alandlik meel.
Kulda me kingime kuningale,
viirukit vägede Jumalale,
mürri on maailma patu eest surevale.
Laudas on soe,
veidi rõske ja soe.
Sõimes on poeg,
see on Jumala Poeg.
See on ju taevase Jumala Poeg.
Neitsi ees sõimes on Jumala Poeg.
Lojuste keskel on Jumala enese Poeg.
Pimestav kiir.
Silmipimestav kiir.
Lahti on piir,
maa ja taevaste piir.
See on ju lunastus, inkarnatsioon.
Headuse kehastus, inkarnatsioon.
Pattude puhastus, inkarna-inkarnatsioon.
Tavatu arm,
Sinu jumalik sarm.
Jeesus, mu arm.
Magus Jeesus, mu arm.
See on ju igatsus, inkarnatsioon.
Taevase igatsus, inkarnatsioon.
Maailma igatsus, inkarna-inkarnatsioon.
Uinub Petlemm.
Siis kui uinub Petlemm,
loodu on tumm,
Looja esitleb end.
See on ju armastus, inkarnatsioon.
Jumala armastus, inkarnatsioon.
Vastatud armastus, inkarna-inkarnatsioon.
Mõistlike meel,
nende jahmunud meel.
Tarkade keel,
tummaks tardunud keel.
See on ju ilmutus, inkarnatsioon.
Jumala isiku inkarnatsioon.
Jumal on meiega, inkarna-inkarnatsioon.
Õnnis on see,
kes end viimaseks teeb.
Ahtake tee
läbi tule ja vee.
See on ju saladus, inkarnatsioon.
Jumala alandus, inkarnatsioon.
Ülendav alandus, inkarna-inkarnatsioon.
Võidukas lipp,
meie võidukas lipp.
Püüdluste tipp,
meie püüdluste tipp.
See on ju vabadus, inkarnatsioon.
Vagade vabadus, inkarnatsioon.
Jumala lubadus, inkarna-inkarnatsioon.
Mässavad veed,
vaikseks jäänud on need.
Taevapaleed,
sinna lahti on teed.
See on ju paradiis, inkarnatsioon.
Tõotatud paradiis, inkarnatsioon.
Taastatud paradiis, inkarna-inkarnatsioon.
Elu või surm.
Nüüd on elu või surm.
Taevalik hurm
või siis täielik turm.
See on ju igavik, inkarnatsioon.
Vaimulik-lihalik inkarnatsioon.
Jumala inimlik inkarna-inkarnatsioon.
Lumi on maas.
Siis kui lumi on maas,
pühad on taas.
Siis me kohtume taas.
See on ju unistus, inkarnatsioon.
Kohtume kirikus, inkarnatsioon.
Kristuse kogudus, inkarna-inkarnatsioon.
(Tõnu Trubetsky loal)
31/12/2016
05/10/2016
Apostel Jaakobuse liturgia 23. oktoobril 2016 Siimeoni ja Hanna kirikus
i Mattias Palli: Metropoliit Stefanuse õnnistusel toimetame 23. oktoobril Issanda venna (s.o. Kristuse kasuvenna) apostel Jaakobuse jumaliku liturgia. See erineb mitmel moel meil harjunud Johannes Kuldsuu ja ka Vassiili Suure liturgiakorrast. Olemuselt on muidugi tegu sama asja, Jumala sõna lugemise, palve ja vereta ohvri toomisega ning armulauast osavõtmisega. Ärgem aga imestagem selle üle, et mitmed kombed sel teenistusel on teistviisi!
Sellelt lingilt avaneb Jaakobuse liturgiakorda tutvustav tekst eelmisest korrast, kui seda Siimeoni ja Hanna koguduses peeti.
Sellelt lingilt avaneb Jaakobuse liturgiakorda tutvustav tekst eelmisest korrast, kui seda Siimeoni ja Hanna koguduses peeti.
i Mattias Palli kommentaar Postimehes ilmunud artiklitele Eestis tegutsevate õigeusukirikute ühinemise kohta
Aulised!
Metropoliit õnnistas mind enne nädalaks Kreekasse sõitmist kommenteerima vajadusel läinud reedest Postimehe artiklit, milles juttu siinsete õigesusu kirikute võimalikust ühinemisest. Mitmete inimeste pöördumise järel kirjutangi teemast.
Armsad koguduserahvas ja sõbrad!
Reedeses (30.09) Postimehes ilmus artikkel, milles oli usutletud ka kõrgestipühitsetud metropoliit Stefanust. Teemaks oli peamiselt võimalik ühtne apostlik-õigeusu kirik Eestis. Pärast artikli ilmumist on olnud kuulda palju vastukaja inimeste poolt, kes on segaduses ja kardavad meie kiriku sõltumatuse kadumist, meie allaneelamist või üleujutamist praegu mitte nii sõbraliku kirikustruktuuri poolt.
Kõigepealt peab meeles pidama, et igasugune jutt moondub edasiandmisel. Lisaks on isegi auväärsete väljaannete ajakirjanikel ikka kombeks sõnumeid huvitavamaks ja "müüvamaks" muuta. Ka asjaolu, et paljud on artiklit lugenud kas pealiskaudselt või hoopiski lühendatult, ei aita kaasa selle sisu paremale mõistmisele.
Artikli taustaks ei ole meie esikarjase või kellegi muu pidulik avaldus meie peatsest ühinemisest siinse Moskva Patriarhaadi struktuuriga. Ajakirjanik tuli ise selle küsimusega metropoliidi juurde ja sai ka vastuse, kuid asja väljapakkumine sellise pommuudisena on täielikult ajalehe või seda juba enne kirikupea intervjuud mõjutanud inimeste teene. Laiemalt on teema taustaks hoopis mõnede kirikuvalitsuse liikmete vastuolud metropoliidiga, millele siis on teadlikult või alateadlikult juurde poogitud ühtse kiriku küsimus ja muudki.
Asja sisusse minnes peab esiteks tähendama, et üksainus õigeusu kirik ühel maal on meie õpetuse ja pärimuse valguses ainus õige lahendus. Nii oli see meil ju ka esimesel iseseisvusajal ning 1980-ndate lõpus alanud autonoomialiikumine lähtus samuti eeldusest, et Konstantinoopoli Patriarhaadi ühenduses olevasse autonoomsesse kirikusse tulevad kõik Eesti kogudused ja kloostrid. Nii ei juhtunud ning sündis erandlik ja kirikupärimuse sisule võõras kaksikstruktuur, seda tänu paljude koguduste soovile alluda Moskva Patriarhaadile. Kuid ideaaliks on alati jäänud üksainus kirikuorganisatsioon meie kodumaal. Seda möönavad põhimõtteliselt kõik õigeusu kirikud ja see leidis taaskord kinnituse Kreetal toimunud suure kirikukogu otsustes. Praegu ongi metropoliit – olles ka üks sellest kirikukogust osavõtja – seda põhimõtet meil taaskord meelde tuletanud, sh. 26. septembril toimunud vaimulike koosolekul.
Kuid põhimõtte ja ideaali väljaütlemine ei tähenda veel asja peatset teostumist. Kõigepealt pole Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik sellele veel reageerinud ja kuna, nagu öeldud, oli ühe kiriku põhimõte ühes riigis jõus ka enne Kreeta kirikukogu, siis ei pruugi nende suhtumises midagi muutunud olla. Teiseks, kui imekombel olekski Moskva pool asjaga kohe päri, peaks järgnema pikk lähenemisprotsess, nii et ilmselt alles aastate pärast jõuaks ühtse kirikustruktuuri moodustamisele. Alata võiks kasvõi ülemkarjaste ühistest jumalateenistustest, millele metropoliit Stefanus on korduvalt üles kutsunud, kuid mis pole seni teoks saanud.
Tulevane võimalik ühinemine ei toimuks kummagi poole arvelt. Nagu meie kirikupea on rõhutanud, nõuaks see väga targa põhikirja koostamist, mis arvestaks eri kogukondade huvisid. Teisisõnu säilitaksid eesti- ja venekeelsed kogudused oma keele ning harjunud jumalateenistustavad, hingehoidlikud lähenemised, sõprussuhted jms. Ka segakogudustele saab leida eeskirjad, mis ei jäta eri rahvusrühmi kõrvaletõrjutu seisundisse.
Ühtne kirik oleks oluliseks lõimumisteguriks ja julgeolekuriskide maandajaks meie riigis. Nagu esikarjane ütles, on paljud vene inimesed, eriti noored, valmis olema kohaliku kiriku liikmed. Samas võib siiski arvata, et tegelikult eeldab ühise kiriku sündimine muukeelsete suuremat eelnevat lõimumist Eesti ühiskonnaga.
Metropoliit on lisanud, et võimalik ühine kirik oleks esialgu autonoomne Konstantinoopoli patriarhaadi ühenduses (s.t. praeguses staatuses). Alles kaugemas tulevikus võiks mõelda autokefaalse (täisiseseisva, oma kirikupead sõltumatult valiva) kiriku peale, seda ehk isegi laiemas maateaduslikus mõõtmes, nt. koos Soome ja Skandinaavia õigeusu kirikutega. Kuid see viimane on ainult üks võimalik ja kauge väljavaade.
Nagu Postimehe artiklistki võib lugeda, ei ole mingit kavatsust kaotada meie kiriku harjunud organeid nagu kiriku täiskogu jt. Arutelusid kirikuelu paremaks korraldamiseks ja põhikirjale lisaks täpsustavate sisejuhiste vastuvõtmiseks on küll kavas süvendada. Kuid meie õigeusu kiriku tavadesse kuulub kirikurahva ja kõigi vaimulike aktiivne osalemine kirikuelu oluliste, eriti ühiskondlik-praktilist külge puudutavate otsuste vastuvõtmisel ja teostamisel. Meie väiksus ja eestlasele omane osalemistahe ning talupojamõistus tingivad paratamatult, et kõik oluline arutatakse üldsusega läbi ja tähtsamaid otsuseid ei tehta vaid kuski tagatubades. Loodame südamest, et meie kiriku headesse tavadesse kuuluv kontsiliaarne (kogu kirikutervikut hõlmav) juhtimisviis kestab ja süveneb. Ülemkarjastel ja ennekõike kirikupeal on selles muidugi juhtiv ja koondav roll.
Palvetagem meie armsa metropoliidi ja kogu meie kiriku eest, et Issand meid hoiaks ja juhtaks ning et segadus ja arusaamatused kaoksid!
Kokkuvõtteks:
· 30. septembri Postimehe artikkel sündis ajakirjanike algatusel
· Ühtne kirik Eestis on alati olnud ja on jätkuvalt ideaal
· Kiriku ühtsuse teostumine jääb tõenäoliselt kaugemasse tulevikku
· Ühtses kirikus saaksid arvestatud eri keeleliste kogukondade huvid
· Meie kiriku praegust ülesehitust ja juhtimisviisi pole kavas kaotada
Metropoliit õnnistas mind enne nädalaks Kreekasse sõitmist kommenteerima vajadusel läinud reedest Postimehe artiklit, milles juttu siinsete õigesusu kirikute võimalikust ühinemisest. Mitmete inimeste pöördumise järel kirjutangi teemast.
Armsad koguduserahvas ja sõbrad!
Reedeses (30.09) Postimehes ilmus artikkel, milles oli usutletud ka kõrgestipühitsetud metropoliit Stefanust. Teemaks oli peamiselt võimalik ühtne apostlik-õigeusu kirik Eestis. Pärast artikli ilmumist on olnud kuulda palju vastukaja inimeste poolt, kes on segaduses ja kardavad meie kiriku sõltumatuse kadumist, meie allaneelamist või üleujutamist praegu mitte nii sõbraliku kirikustruktuuri poolt.
Kõigepealt peab meeles pidama, et igasugune jutt moondub edasiandmisel. Lisaks on isegi auväärsete väljaannete ajakirjanikel ikka kombeks sõnumeid huvitavamaks ja "müüvamaks" muuta. Ka asjaolu, et paljud on artiklit lugenud kas pealiskaudselt või hoopiski lühendatult, ei aita kaasa selle sisu paremale mõistmisele.
Artikli taustaks ei ole meie esikarjase või kellegi muu pidulik avaldus meie peatsest ühinemisest siinse Moskva Patriarhaadi struktuuriga. Ajakirjanik tuli ise selle küsimusega metropoliidi juurde ja sai ka vastuse, kuid asja väljapakkumine sellise pommuudisena on täielikult ajalehe või seda juba enne kirikupea intervjuud mõjutanud inimeste teene. Laiemalt on teema taustaks hoopis mõnede kirikuvalitsuse liikmete vastuolud metropoliidiga, millele siis on teadlikult või alateadlikult juurde poogitud ühtse kiriku küsimus ja muudki.
Asja sisusse minnes peab esiteks tähendama, et üksainus õigeusu kirik ühel maal on meie õpetuse ja pärimuse valguses ainus õige lahendus. Nii oli see meil ju ka esimesel iseseisvusajal ning 1980-ndate lõpus alanud autonoomialiikumine lähtus samuti eeldusest, et Konstantinoopoli Patriarhaadi ühenduses olevasse autonoomsesse kirikusse tulevad kõik Eesti kogudused ja kloostrid. Nii ei juhtunud ning sündis erandlik ja kirikupärimuse sisule võõras kaksikstruktuur, seda tänu paljude koguduste soovile alluda Moskva Patriarhaadile. Kuid ideaaliks on alati jäänud üksainus kirikuorganisatsioon meie kodumaal. Seda möönavad põhimõtteliselt kõik õigeusu kirikud ja see leidis taaskord kinnituse Kreetal toimunud suure kirikukogu otsustes. Praegu ongi metropoliit – olles ka üks sellest kirikukogust osavõtja – seda põhimõtet meil taaskord meelde tuletanud, sh. 26. septembril toimunud vaimulike koosolekul.
Kuid põhimõtte ja ideaali väljaütlemine ei tähenda veel asja peatset teostumist. Kõigepealt pole Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik sellele veel reageerinud ja kuna, nagu öeldud, oli ühe kiriku põhimõte ühes riigis jõus ka enne Kreeta kirikukogu, siis ei pruugi nende suhtumises midagi muutunud olla. Teiseks, kui imekombel olekski Moskva pool asjaga kohe päri, peaks järgnema pikk lähenemisprotsess, nii et ilmselt alles aastate pärast jõuaks ühtse kirikustruktuuri moodustamisele. Alata võiks kasvõi ülemkarjaste ühistest jumalateenistustest, millele metropoliit Stefanus on korduvalt üles kutsunud, kuid mis pole seni teoks saanud.
Tulevane võimalik ühinemine ei toimuks kummagi poole arvelt. Nagu meie kirikupea on rõhutanud, nõuaks see väga targa põhikirja koostamist, mis arvestaks eri kogukondade huvisid. Teisisõnu säilitaksid eesti- ja venekeelsed kogudused oma keele ning harjunud jumalateenistustavad, hingehoidlikud lähenemised, sõprussuhted jms. Ka segakogudustele saab leida eeskirjad, mis ei jäta eri rahvusrühmi kõrvaletõrjutu seisundisse.
Ühtne kirik oleks oluliseks lõimumisteguriks ja julgeolekuriskide maandajaks meie riigis. Nagu esikarjane ütles, on paljud vene inimesed, eriti noored, valmis olema kohaliku kiriku liikmed. Samas võib siiski arvata, et tegelikult eeldab ühise kiriku sündimine muukeelsete suuremat eelnevat lõimumist Eesti ühiskonnaga.
Metropoliit on lisanud, et võimalik ühine kirik oleks esialgu autonoomne Konstantinoopoli patriarhaadi ühenduses (s.t. praeguses staatuses). Alles kaugemas tulevikus võiks mõelda autokefaalse (täisiseseisva, oma kirikupead sõltumatult valiva) kiriku peale, seda ehk isegi laiemas maateaduslikus mõõtmes, nt. koos Soome ja Skandinaavia õigeusu kirikutega. Kuid see viimane on ainult üks võimalik ja kauge väljavaade.
Nagu Postimehe artiklistki võib lugeda, ei ole mingit kavatsust kaotada meie kiriku harjunud organeid nagu kiriku täiskogu jt. Arutelusid kirikuelu paremaks korraldamiseks ja põhikirjale lisaks täpsustavate sisejuhiste vastuvõtmiseks on küll kavas süvendada. Kuid meie õigeusu kiriku tavadesse kuulub kirikurahva ja kõigi vaimulike aktiivne osalemine kirikuelu oluliste, eriti ühiskondlik-praktilist külge puudutavate otsuste vastuvõtmisel ja teostamisel. Meie väiksus ja eestlasele omane osalemistahe ning talupojamõistus tingivad paratamatult, et kõik oluline arutatakse üldsusega läbi ja tähtsamaid otsuseid ei tehta vaid kuski tagatubades. Loodame südamest, et meie kiriku headesse tavadesse kuuluv kontsiliaarne (kogu kirikutervikut hõlmav) juhtimisviis kestab ja süveneb. Ülemkarjastel ja ennekõike kirikupeal on selles muidugi juhtiv ja koondav roll.
Palvetagem meie armsa metropoliidi ja kogu meie kiriku eest, et Issand meid hoiaks ja juhtaks ning et segadus ja arusaamatused kaoksid!
Kokkuvõtteks:
· 30. septembri Postimehe artikkel sündis ajakirjanike algatusel
· Ühtne kirik Eestis on alati olnud ja on jätkuvalt ideaal
· Kiriku ühtsuse teostumine jääb tõenäoliselt kaugemasse tulevikku
· Ühtses kirikus saaksid arvestatud eri keeleliste kogukondade huvid
· Meie kiriku praegust ülesehitust ja juhtimisviisi pole kavas kaotada
10/07/2016
Hommikul ja õhtul
HOMMIKUL
Tänu Sulle,
Issand,
et ma
ärkasin,
Sinu peale
mõelda
jälle
märkasin.
Ole hea, mu
Jumal,
õnnista mu
päeva,
juhata mind
täna
oma leebe
käega.
Anna mulle selget,
rahulikku
meelt,
anna mulle
tarkust
talitseda
keelt.
Aita, et mu
tunded
üle pea ei
keeks,
et ma
eksikombel
pahandust ei
teeks.
Hoia minust
eemal
igasugust
kurja,
et kui tahan
head ma,
see ei
läheks nurja.
Ära Sa mu
ümbert
täna enam
lahku,
püsi minu
meeles,
kuni jõuab
õhtu.
Tänu Sulle,
Isa,
Poeg ja Püha
Vaim,
et ma selle
palve
Sulle öelda
sain.
Aamen.
ÕHTUL
Tänu Sulle, Jumal,
selle päeva
eest.
Aita mul
nüüd olla
jälle Sinu
ees.
Palun anna
andeks,
kui ma olin
paha,
puhasta mu
hinge,
et ta oleks
püha.
Anna mulle puhkust
päeva
tegudest,
päästa rahututest
unenägudest.
Kingi mulle vaikset,
õnnelikku und,
seni kuni
kestab
pimeduse
tund.
Las Su peale
mõtleb
öösel minu
süda
ja ka unes olles
meenutab Sind üha.
Kui see öö saab läbi,
ärata mind
üles,
aga
hommikuni
hoia oma
süles.
Tänu Sulle,
Isa,
Poeg ja Püha
Vaim,
et ma selle
palve
Sulle öelda
sain.
Aamen.
02/04/2016
Suure paastu lõpp ja suur nädal 2016 WANA KALENDRI JÄRELE
Ristikummardamise pühapäev
Laupäev 2.04 kl 17.00 – vigiilia
Pühapäev 3.04 kl 10.00 liturgia
Kolmapäev 6.04 kl 17.30 – ennepühitsetud andide liturgia
Neljapäev 7.04 kl 18.00 – pärastõhtuteenistus
Vaga Johannes Redelikirjutaja pühapäev
Laupäev 9.04 kl 17.00 – vigiilia
Pühapäev 10.04 kl 10.00 – liturgia
Kolmapäev 13.04 kl 17.30 – ennepühitsetud andide liturgia
Neljapäev 14.03 kl 18.00 – suure kaanoni lugemine
Vaga Egiptuse Maarja pühapäev
Laupäev 16.04 kl 17.00 – vigiilia
Pühapäev 17.04 kl 10.00 – liturgia
(Kolmapäev 20.04 kl 17.30 – ennepühitsetud andide liturgiat tõenäoliselt ei teenita)
Neljapäev 21.04 kl 18.00 – pärastõhtuteenistus
Issanda Jeruusalemma minemine – palmipuudepüha
Laupäev 23.04 kl 17.00 – vigiilia
Pühapäev 24.04 kl 10.00 – liturgia
Suur nädal
Esmaspäev 25.04
kl 17.30 – suure teisipäeva hommikuteenistus
Teisipäev 26.04
kl 17.30 – suure kolmapäeva hommikuteenistus
Kolmapäev 27.04
kl 17.30 – õlitamissalasus
Neljapäev 28.04
kl 10.00 – suure neljapäeva õhtuteenistus ja liturgia
kl 17.30 – 12 kannatusevangeeliumi teenistus
Reede 29.04
kl 10.00 – suure reede kuninglikud tunnid ja õhtuteenistus
kl 17.00 – Kristuse matmisteenistus (hommikuteenistus)
Laupäev 30.04 kl 10.00 – suure laupäeva õhtuteenistus ja liturgia
PAASA, Kristuse ülestõusmise püha
Laupäev 30.04 kl 23.00 – paasa ööteenistus ja liturgia
*
P. Platoni kabelis (Wismari tn. 32) akafisti lugemine reedeti (8.04 ja 15.04) kl 17.30
Laupäev 2.04 kl 17.00 – vigiilia
Pühapäev 3.04 kl 10.00 liturgia
Kolmapäev 6.04 kl 17.30 – ennepühitsetud andide liturgia
Neljapäev 7.04 kl 18.00 – pärastõhtuteenistus
Vaga Johannes Redelikirjutaja pühapäev
Laupäev 9.04 kl 17.00 – vigiilia
Pühapäev 10.04 kl 10.00 – liturgia
Kolmapäev 13.04 kl 17.30 – ennepühitsetud andide liturgia
Neljapäev 14.03 kl 18.00 – suure kaanoni lugemine
Vaga Egiptuse Maarja pühapäev
Laupäev 16.04 kl 17.00 – vigiilia
Pühapäev 17.04 kl 10.00 – liturgia
(Kolmapäev 20.04 kl 17.30 – ennepühitsetud andide liturgiat tõenäoliselt ei teenita)
Neljapäev 21.04 kl 18.00 – pärastõhtuteenistus
Issanda Jeruusalemma minemine – palmipuudepüha
Laupäev 23.04 kl 17.00 – vigiilia
Pühapäev 24.04 kl 10.00 – liturgia
Suur nädal
Esmaspäev 25.04
kl 17.30 – suure teisipäeva hommikuteenistus
Teisipäev 26.04
kl 17.30 – suure kolmapäeva hommikuteenistus
Kolmapäev 27.04
kl 17.30 – õlitamissalasus
Neljapäev 28.04
kl 10.00 – suure neljapäeva õhtuteenistus ja liturgia
kl 17.30 – 12 kannatusevangeeliumi teenistus
Reede 29.04
kl 10.00 – suure reede kuninglikud tunnid ja õhtuteenistus
kl 17.00 – Kristuse matmisteenistus (hommikuteenistus)
Laupäev 30.04 kl 10.00 – suure laupäeva õhtuteenistus ja liturgia
PAASA, Kristuse ülestõusmise püha
Laupäev 30.04 kl 23.00 – paasa ööteenistus ja liturgia
*
P. Platoni kabelis (Wismari tn. 32) akafisti lugemine reedeti (8.04 ja 15.04) kl 17.30
26/12/2015
Isa Jüri Ilves Haapsalust vastab ajalehe Lääne Elu küsimustele
... Vaadakem või õienuppu, ta ootab oma puhkemise aga. Kui hakkame seda nuppu vägisi lahti kiskuma, ei juhtu midagi head. Sama on ka koguduse ja inimesega: kui hakkame midagi peale suruma, tekib kohe vastureaktsioon. Pigem oodata aega, mil inimese hinges puhkeb arusaam ja ta tunneb, et on valmis.
Labels:
ebamugavad asjad,
Haapsalu,
ikoonid,
intervjuu,
isa Jüri (Ilves),
jõulud,
Läänemaa
27.12 on tulemas APOSTEL JAAKOBUSE LITURGIA
Isa Mattiase tutvustav tekst:
Metropoliit Stefanuse õnnistusel toimetame jõulujärgsel pühapäeval, 27. detsembril, Issanda venna (s.o. Kristuse kasuvenna) apostel Jaakobuse jumaliku liturgia. See erineb mitmel moel meil harjunud Johannes Kuldsuu ja ka Vassiili Suure liturgiakorrast. Olemuselt on muidugi tegu sama asja, Jumala sõna lugemise, palve ja vereta ohvri toomisega ning armulauast osavõtmisega. Ärgem aga imestagem selle üle, et mitmed kombed sel teenistusel on teistviisi!
Jaakobuse liturgia pärineb Jeruusalemmast ja selle põhiosa on väga vana – sarnast armulauateenistuse korda tunneb juba püha peapiiskop Kirill (+386). Püha Jaakobus Jeruusalemma koguduse esimese eestseisjana ei ole kindlasti praeguse teksti koostaja, kuid liturgia korra algidu võib olla tema sõnastatud palvetes. Aegade jooksul on sellele lisandunud palju materjali, kuid teatud vanapärasus ja erisus võrreldes meil tuntud Konstantinoopoli tüüpi liturgiatega on nähtav ka praeguses variandis. Seda liturgiat on tavaks pidada apostel Jaakobuse mälestuspäeval 23. oktoobril ja jõulujärgsel pühapäeval (kui mälestame kuningas Taavetit, püha Joosepit ja ka apostel Jaakobust).
Kui nüüd toimetame Jaakobuse liturgia esimest korda eesti keeli, võime lisaks selles olemasolevatele eripäradele teha mõne asja teistmoodi kui tavaliselt. „Issand, heida armu“ võiksime laulda kõik üheskoos – kes arvab, et viisi ei pea, võib veidi vaiksemalt laulda. Samuti „aamen“ – see on ju rahva kinnitus vaimuliku palvele. Üheskoos katsume laulda ka „Meie Isa“ ja usutunnistuse, nagu on tavaks mitmetes õigeusu kirikutes.
Pühal armulaual saame Kristuse ihu ja verd eraldi. Selleks tuleme tavapäraselt amboniastmete ette ning preester annab meile osakese püha ihust avatud suhu, seejärel võtame diakoni käest lusikast püha verd (õigupoolest jagatakse Jaakobuse liturgial otse karikast, aga praktilistel põhjustel anname esialgu lusikaga).
Loodame siis rohket osavõttu, ehkki on tegemist jõulujärgse ajaga.
18/12/2015
Jõuluaja teenistuskava Siimeonis. Jaakobuse liturgiast
Pühapäev enne Kristuse sündimispüha
Laupäev 19.12. kl. 17.00 vigiilia
Pühapäev 20.12. kl. 10.00 liturgia
Kristuse sündimise ehk jõulu püha
Neljapäev 24.12. kl. 16.00 õhtuteenistus ja Vassiili Suure liturgia
Täielik paast kl. 12-st alates!
NB!
Esimesel jõulupühal, 25.12, ei ole teenistust Siimeoni kirikus.
Issandamuutmise kirikus kl. 10.00 liturgia ja kl. 14.00 laste jõulupidu
Pühapäev pärast Kristuse sündimispüha
Laupäev 26.12. kl. 17.00 vigiilia
Pühapäev 27.12. kl. 10.00 ap. Jaakobuse liturgia (vt tutvustust teadete järel)
Kristuse ümberlõikamispüha, üpsk. Vassiili Suure mälestus
Neljapäev 31.12. kl. 17.00 vigiilia
Reede 20.12. kl. 10.00 Vassiili Suure liturgia
Pühapäev enne Kristuse ristimispüha
Laupäev 2.01. kl. 17.00 vigiilia
Pühapäev 3.01. kl. 10.00 liturgia
Kristuse ristimise ehk jumalailmumise püha
Teisipäev 5.01. kl. 17.00 vigiilia
Kolmapäev 6.01 kl. 10.00 liturgia ja suur veepühitsus
ISA MATTIAS TUTVUSTAB APOSTEL JAAKOBUSE LITURGIAT:
Metropoliit Stefanuse õnnistusel toimetame jõulujärgsel pühapäeval, 27. detsembril, Issanda venna (s.o. Kristuse kasuvenna) apostel Jaakobuse jumaliku liturgia. See erineb mitmel moel meil harjunud Johannes Kuldsuu ja ka Vassiili Suure liturgiakorrast. Olemuselt on muidugi tegu sama asja, Jumala sõna lugemise, palve ja vereta ohvri toomisega ning armulauast osavõtmisega. Ärgem aga imestagem selle üle, et mitmed kombed sel teenistusel on teistviisi!
Jaakobuse liturgia pärineb Jeruusalemmast ja selle põhiosa on väga vana – sarnast armulauateenistuse korda tunneb juba püha peapiiskop Kirill (+386). Püha Jaakobus Jeruusalemma koguduse esimese eestseisjana ei ole kindlasti praeguse teksti koostaja, kuid liturgia korra algidu võib olla tema sõnastatud palvetes. Aegade jooksul on sellele lisandunud palju materjali, kuid teatud vanapärasus ja erisus võrreldes meil tuntud Konstantinoopoli tüüpi liturgiatega on nähtav ka praeguses variandis. Seda liturgiat on tavaks pidada apostel Jaakobuse mälestuspäeval 23. oktoobril ja jõulujärgsel pühapäeval (kui mälestame kuningas Taavetit, püha Joosepit ja ka apostel Jaakobust).
Kui nüüd toimetame Jaakobuse liturgia esimest korda eesti keeli, võime lisaks selles olemasolevatele eripäradele teha mõne asja teistmoodi kui tavaliselt. „Issand, heida armu“ võiksime laulda kõik üheskoos – kes arvab, et viisi ei pea, võib veidi vaiksemalt laulda. Samuti „aamen“ – see on ju rahva kinnitus vaimuliku palvele. Üheskoos katsume laulda ka „Meie Isa“ ja usutunnistuse, nagu on tavaks mitmetes õigeusu kirikutes.
Esimesel jõulupühal, 25.12, ei ole teenistust Siimeoni kirikus.
Issandamuutmise kirikus kl. 10.00 liturgia ja kl. 14.00 laste jõulupidu
Pühapäev pärast Kristuse sündimispüha
Laupäev 26.12. kl. 17.00 vigiilia
Pühapäev 27.12. kl. 10.00 ap. Jaakobuse liturgia (vt tutvustust teadete järel)
Kristuse ümberlõikamispüha, üpsk. Vassiili Suure mälestus
Neljapäev 31.12. kl. 17.00 vigiilia
Reede 20.12. kl. 10.00 Vassiili Suure liturgia
Pühapäev enne Kristuse ristimispüha
Laupäev 2.01. kl. 17.00 vigiilia
Pühapäev 3.01. kl. 10.00 liturgia
Kristuse ristimise ehk jumalailmumise püha
Teisipäev 5.01. kl. 17.00 vigiilia
Kolmapäev 6.01 kl. 10.00 liturgia ja suur veepühitsus
ISA MATTIAS TUTVUSTAB APOSTEL JAAKOBUSE LITURGIAT:
Metropoliit Stefanuse õnnistusel toimetame jõulujärgsel pühapäeval, 27. detsembril, Issanda venna (s.o. Kristuse kasuvenna) apostel Jaakobuse jumaliku liturgia. See erineb mitmel moel meil harjunud Johannes Kuldsuu ja ka Vassiili Suure liturgiakorrast. Olemuselt on muidugi tegu sama asja, Jumala sõna lugemise, palve ja vereta ohvri toomisega ning armulauast osavõtmisega. Ärgem aga imestagem selle üle, et mitmed kombed sel teenistusel on teistviisi!
Jaakobuse liturgia pärineb Jeruusalemmast ja selle põhiosa on väga vana – sarnast armulauateenistuse korda tunneb juba püha peapiiskop Kirill (+386). Püha Jaakobus Jeruusalemma koguduse esimese eestseisjana ei ole kindlasti praeguse teksti koostaja, kuid liturgia korra algidu võib olla tema sõnastatud palvetes. Aegade jooksul on sellele lisandunud palju materjali, kuid teatud vanapärasus ja erisus võrreldes meil tuntud Konstantinoopoli tüüpi liturgiatega on nähtav ka praeguses variandis. Seda liturgiat on tavaks pidada apostel Jaakobuse mälestuspäeval 23. oktoobril ja jõulujärgsel pühapäeval (kui mälestame kuningas Taavetit, püha Joosepit ja ka apostel Jaakobust).
Kui nüüd toimetame Jaakobuse liturgia esimest korda eesti keeli, võime lisaks selles olemasolevatele eripäradele teha mõne asja teistmoodi kui tavaliselt. „Issand, heida armu“ võiksime laulda kõik üheskoos – kes arvab, et viisi ei pea, võib veidi vaiksemalt laulda. Samuti „aamen“ – see on ju rahva kinnitus vaimuliku palvele. Üheskoos katsume laulda ka „Meie Isa“ ja usutunnistuse, nagu on tavaks mitmetes õigeusu kirikutes.
12/10/2015
Jutlus Angerja Issanda taevaminemise kirikus 20. septembril 2015 A.D.
Jumala Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel.
Täna on meil aeg, kui peame veel ristiülendamise püha järelpüha, seetõttu tõime hommikul ka välja kalli ja elavakstegeva ristipuu meile kummardamiseks, nagu seda päris pühal tehakse. Ja ristiülendamise püha tuletab meile nüüd, umbes pool aastat pärast suurt reedet -- pärast seda päeva, mis on enam kui muud päevad pühendatud Kristuse ristilöömisele -- meelde, et rist on kogu ristiinimese elu keskpunktiks. Sellepärast meenutatakse seda kirikuaastas mitu korda.
Me teame, mis oli rist -- kohutav hukkamisvahend Rooma riigis ja ka teistel vanadel rahvastel, -- aga sellest on saanud märk, mis ehib meid ja meie kirikuid ja mis on meile tõelise pääsemise ja elu andmise meeldetuletus.
Pühakiri jutustab, et esimesed inimesed, kes loodi, pandi elama paradiisiaeda; ja neile anti kõik rõõmud, mida kujutavad need arvukad puuviljad, mis olid neile lubatud. Aga üks oli keelatud, hea ja kurja tundmise puu vili, seda nad ei tohtinud süüa enne kui Jumal tundis, et selleks on õige aeg, kui nad oleksid küllalt vaimulikult kasvanud ja Jumala ligidust otsinud. Ja mingil ajal pärast sellest puust söömist pidid nad sööma ka teisest puust, mida kutsuti elupuuks.
Kuid inimene on loodud vaba tahtega, ta ei ole nukk Jumala kätes, keda Jumal omatahtsi liigutab. Inimesel oli vabadus ja see vabadus tähendas ka seda, et oli võimalik valida halvasti, valida see tegutsemisviis, mis oli Jumala tahtmise vastu. Me teame, et esimesed inimesed nõnda tegidki, ja sellepärast aeti nad paradiisist välja, õigemini nad polnud enam võimelised paradiisis elama, sest -- nagu ka öeldud on, et inimene mitte ei sööks elupuust, (vt. Ja Issand Jumal ütles: "Vaata, inimene on saanud nagu üheks meie hulgast, tundes head ja kurja. Aga nüüd, et ta oma kätt ei sirutaks ega võtaks ka elupuust ega sööks ega elaks igavesti!" 1Ms 3:22) sest kui inimene oli oma enneaegse puuviljasöömisega patu sisse langenud, siis oleks elupuust süües, st igavest elu saades, muutunud igaveseks ühtpidi inimese kurjus ja teistpidi tema kannatus. Aga Jumal hoidis selle ära, ajades inimese paradiisist välja.
Kuid inimene on loodud vaba tahtega, ta ei ole nukk Jumala kätes, keda Jumal omatahtsi liigutab. Inimesel oli vabadus ja see vabadus tähendas ka seda, et oli võimalik valida halvasti, valida see tegutsemisviis, mis oli Jumala tahtmise vastu. Me teame, et esimesed inimesed nõnda tegidki, ja sellepärast aeti nad paradiisist välja, õigemini nad polnud enam võimelised paradiisis elama, sest -- nagu ka öeldud on, et inimene mitte ei sööks elupuust, (vt. Ja Issand Jumal ütles: "Vaata, inimene on saanud nagu üheks meie hulgast, tundes head ja kurja. Aga nüüd, et ta oma kätt ei sirutaks ega võtaks ka elupuust ega sööks ega elaks igavesti!" 1Ms 3:22) sest kui inimene oli oma enneaegse puuviljasöömisega patu sisse langenud, siis oleks elupuust süües, st igavest elu saades, muutunud igaveseks ühtpidi inimese kurjus ja teistpidi tema kannatus. Aga Jumal hoidis selle ära, ajades inimese paradiisist välja.
Inimene, kes oli võimeline saama surematuks, langes nüüd surma võimu alla ning rohkete kannatuste ja hädade ja segaduste alla, kuid tuleb meeles pidada, et Jumal ei jätnud inimsugu kunagi maha. Ja nende rohkete eksirännakute kaudu, kaudselt, palju pikemat ja raskemat teed mööda, tõi Jumal ikkagi inimsoo elupuu juurde, andis talle võimaluse saada igavese elu osaliseks, aga ta tegi seda väga kummalisel ja seletamatul ja isegi kardetaval moel.
Selleks uueks elupuuks ei olnud miski muu kui rist, rist, millel lihaks saanud Jumala Poeg, kes oli Jumal nagu Jumal-Isa, ja kes samal ajal oli inimene, nagu meie kõik, läks vabatahtlikusse surma süütuna, ehkki see oli kõige suuremate kurjategijate hukkamise koht. Ja selle kaudu, olles jumalinimene, võitis ta surma väe, tõusis kolmandal päeval üles ja nüüdsest pole see enam mitte surmapuu, vaid on tõesti saanud uueks elupuuks. Ja see vili, mis temas ripub, see murtud ja kannatav Kristuse ihu, ongi see elupuu vili, millest me osa võtame, millest me osa saame pühas armulauasalasuses.
Samas see pole mitte enam ainult surnud ja kannatav ihu, vaid see on ennekõike ihu, mis on läinud surma kaudu läbi põrguhaua, toonela, sügavuste ja tõusnud üles uuele, igavesele elule. Sellepärast see ihu, millest me armulauas ja kogu muu kristliku palve ja osaduse ja vaimuliku võitlusega osa saame, see on juba Issanda ülestõusnud ihu.
Sellepärast ongi ristil kaks poolt -- teame, et paljudel ristidel on teisel pool kujutatud ka Issanda ülestõusmine, -- sest rist ja ülestõusmine on osa ühest lahutamatust tervikust. Vana aja kirikuisad räägivadki risti paasast ja ülestõusmise paasast, kahest paasast. Ja sellepärast laulame ka nendel pühadel „Meie kummardame Sinu risti ette, oh Issand, ja austame Sinu püha surnust üles tõusmist”. Need on, nagu ka see kirikulaul näitab, ühe asja kaks külge.
Muidugi, sellest uuest elupuust söömine ei anna meile ühekordselt ja iseeneslikult kõiki neid headusi, selles mõttes on inimese teekond siin maailmas ikka vaevaline: ta ei ole veel uues, tulevases kuningriigis, ta peab kandma oma risti, käima Kristuse järel, võtma oma osa nendest vaevadest ja kannatustest, mida Jumal on tema osaks seadnud, kuigi võib ka palvetada alandlikult neist vabanemist ja kergendust.
Risti kandmine -- sellel ajal, kui Kristus seda ütles, ja lähematel aegadel -- tähendas ka häbi kannatamist Kristuse pärast, tagakiusamiste kannatamist, seepärast ta lisab sinna juurde „kes häbeneb mind selle suguvõsa ees, seda häbenen mina tulevases elus”. („Jah, kes iganes häbeneb mind ja minu sõnu selle abielurikkuja ja patuse sugupõlve ees, seda häbeneb ka Inimese Poeg, kui ta tuleb oma Isa kirkuses koos pühade inglitega." Mk 8:38).
Aga lõpuks ta ütleb: "Tõesti, ma ütlen teile, siin seisjatest on mõned, kes ei maitse surma enne, kui näevad Jumala riiki tulnud olevat väega." (Mk 9:1).
See aga ei tähenda Kristuse teist tulemist, mis pole ju veelgi kätte jõudnud, vaid see tähendab seda, et juba selles elus saame me -- kas või vähesel määral -- tunda otsekui ettemaitset taevariigi ilust ja rahust ja rõõmust.
See aga ei tähenda Kristuse teist tulemist, mis pole ju veelgi kätte jõudnud, vaid see tähendab seda, et juba selles elus saame me -- kas või vähesel määral -- tunda otsekui ettemaitset taevariigi ilust ja rahust ja rõõmust.
Seda ei saa me pidevalt ja alati, see on Jumala armust ja meie enda usinusest, kui seda meile vahel antakse; aga kes seda maitsevad, need teavad, mis neid ees ootab, need teavad, mis on tegelikult selle maailma tühisuse ja kannatuste ja kurjuse taga: et see on otsekui loor, mis ära rebitakse, ja selle taga on Jumala alguses loodud kaunis ja särav ja kannatusteta maailm. See teine maailm tähendab teisisõnu Jumala armust ja väest osavõtmine, kannatanud ja ülestõusnud Kristusest osavõtmine. Sellepärast on meil kõik see, mis Pühakiri meile õpetab ja Kogudus on meile seadnud, tihtipeale vaevaline, aga siiski rõõmutoov ja rõõmsa eesmärgi, tulevase elu valguse ja ilu poole minemine.
Andku siis Issand ise oma kalli ja elavakstegeva risti väel, et me seda teed käiksime tema jälgedes ja alati rõõmustaksime ja tunneksime lohutust, kui me näeme risti või mõtleme ristipuule; ja kui me ristimärki teeme või ristile suud anname. Aamen.
Labels:
2015,
isa Mattias (Palli),
jutlus,
Kohila,
teoloogia
13/09/2015
Üks luuletus vanast Eesti Kirikust
Koristasin hiljuti ja leidsin pooleksrebenenud paberiräbala, milles võis ära tunda kunagi luteri kiriku ajalehest Eesti Kirik väljalõigatud luuletuse. Autor on Lothar Zenetti, katoliku preester, tõlkinud vist Enn Auksmann.
***
ja Ta nägi suurt hulka rahvast,
ja inimesed tegid Ta meele haledaks.
ja Ta kõneles neile
Jumala kõikevõitvast armastusest.
kui siis õhtu sai,
ütlesid Tema jüngrid:
Issand, saada need inimesed minema,
on juba hilja, neil pole aega.
andke neile siis ometi seda,
nii ütles Ta,
andke neile siis ometi oma ajast!
meil pole endalgi, leidsid nad,
ja mis meil on, see vähene,
kuidas peaks sellest jätkuma nii paljudele?
siiski oli sääl üks nende seas,
kel oli veel viis ajavahemikku vaba,
mitte enam,
hädaga lisaks kaks veerandtundi.
ja Jeesus võttis naeratades
need viis ajavahemikku, mis neil oli,
ja need mõlemad veerandtunnid kätte.
Ta vaatas üles taevasse,
ütles tänupalve ja kiituse.
siis lasi Ta selle kallihinnalise aja
oma jüngrite poolt välja jagada paljudele
ja vaata: seda vähest jätkus nüüd kõikidele.
lõpuks täitsid nad veel tervelt kaksteist päeva
sellega, mis ajast üle jäi,
ja seda ei olnudki vähe!
***
ja Ta nägi suurt hulka rahvast,
ja inimesed tegid Ta meele haledaks.
ja Ta kõneles neile
Jumala kõikevõitvast armastusest.
kui siis õhtu sai,
ütlesid Tema jüngrid:
Issand, saada need inimesed minema,
on juba hilja, neil pole aega.
andke neile siis ometi seda,
nii ütles Ta,
andke neile siis ometi oma ajast!
meil pole endalgi, leidsid nad,
ja mis meil on, see vähene,
kuidas peaks sellest jätkuma nii paljudele?
siiski oli sääl üks nende seas,
kel oli veel viis ajavahemikku vaba,
mitte enam,
hädaga lisaks kaks veerandtundi.
ja Jeesus võttis naeratades
need viis ajavahemikku, mis neil oli,
ja need mõlemad veerandtunnid kätte.
Ta vaatas üles taevasse,
ütles tänupalve ja kiituse.
siis lasi Ta selle kallihinnalise aja
oma jüngrite poolt välja jagada paljudele
inimestele ...
ja vaata: seda vähest jätkus nüüd kõikidele.
lõpuks täitsid nad veel tervelt kaksteist päeva
sellega, mis ajast üle jäi,
ja seda ei olnudki vähe!
![]() |
| Ravenna mosaiik, AD 504 |
26/08/2015
Maarja õigeusu kirikus
Isa Mattias Palli ettekanne Maarja festivali ajalookonverentsil Saaremaal.
Link ettekandele Maarjamaa 800 kodulehel.
Andestust, kopeerin teksti siiski siia ka, sest see on Maarjamaa 800 kodulehel kohutavalt pisikeses kirjas.
MAARJA ÕIGEUSU KIRIKUS
Link ettekandele Maarjamaa 800 kodulehel.
Andestust, kopeerin teksti siiski siia ka, sest see on Maarjamaa 800 kodulehel kohutavalt pisikeses kirjas.
MAARJA ÕIGEUSU KIRIKUS
Maarja festivali ajalookonverents,15.08.2015 Saaremaa, Tornimäe
Tänane päev, Jumalasünnitaja uinumise püha ehk rukkimaarjapäev, on otsekui kokkuvõte püha Neitsi elust. Kui L. Tolstoi sõnul ühe oma kangelase kohta „pärast tühist elu tuli ka tühine surm", siis Maarja kohta võib õigusega öelda, et pärast aulist ja õndsat elu tuli ka auline ja õnnis surm.
Palun siis Jumalaema enese eestpalveid ja juhatust, et võiksin avaldada mõne tagasihoidlikku mõtte tema ja tema osa kohta ap.-õigeusu kiriku palveelus ja õpetuses.
1. Maarja osa idakiriku jumalateenistuses ja palveelus
1.1. Palved, milles palutakse Jumalaema eestseismist, on olemas igas õigeusu teenistusvormis ja palvekorras.
Hommikuteenistusel on Jumalasünnitaja laul („Mu hing austab väga Issandat", magnificat – läänes lauldakse õhtuteenistusel) üks pühakirjalauludest e. oodidest, mis, isegi kui ülejäänud oodid on enamuses tavadest jäänud kasutuselt välja, lauldakse pea alati (v.a. teatud suurtel pühadel jms. erilistel puhkudel).
Viimased stihhiiradest (psalmivärsside vahele lauldavatest kirikulauludest) ja kaanonitroparitest (oodivärsside vahele lauldavatest kirikulauludest) on pühendatud Jumalasünnitajale.
„Jumalaema Neitsi"* (vrd Ave Maria lääne kirikus) litaaniatel ja vigiiliatel.
*Jumalaema Neitsi, rõõmusta, Maarja, kes sa oled armu saanud, Issand olgu sinuga. Õnnistatud oled sina naiste seas ja õnnistatud on sinu ihuvili, sest sina oled ilmale toonud meie hingede Lunastaja.
Olulisim on Maarja meenutamine armulaualiturgial („On kohus"* v seda asendav tekst)
*On kohus tõesti õndsaks kiita sind, Jumalasünnitaja. Sind, ikka õnnistatut ja laitmatut, ja meie Jumalaema. Kes sa ülem oled kui keerubid ja palju ausam(aulisem) kui seeravid, kes sa puhtaks neitsiks jäädes Jumal-Sõna ilmale tõid, sind, tõelist Jumalasünnitajat, austame meie.
– NB – intertsessioonipalves meenutatakse kogu elavate ja uinunute kogudust, pühakuid ja teisi, põhimõtteliselt ühes kategoorias – ehkki erinevas pühaduse astmes – ent kõigi pääsemise aluseks on Kristuse ohver.
Jumalema pühad: neli suurt: sündimine, templiviimine, kuulutamine ja uinumine. Tegelikult väga oluline ka üldmälestus 26.12 (varem ka pühapäev pärast jõule).
Tähtsamad Jumalaemaga seotud hilisemate sündmuste mälestused: kaitsmine (mis on otsekui 5. Jumalaema suurpüha), rüü toomine, „Eluandja allikas".
Arvukad hilisemate ilmutuste, ikoonide jt mälestused: Ivironi, Vladimiri, Petseri jne. (kohati varjutavad need oma rohkusega keskseid Maarja pühi!).
Akafist suure paastu 5. laupäeval. (hiliskreeka tavas viie paastureede jooksul).
1.2. Maarja austamise ajaloost
Esimese nelja sajande vältel pole kindlaid teateid („Sinu armuvarju alla" III saj-st?).
Püha Atanaasi kasutab väljendit mneme Marias, aga tõenäoliselt üldine mälestamine (“Vaata, sestpeale kiidavad mind õndsaks..."). Samas märtrite mälestuspäevad juba III-st saj-st ja eriti Egiptuse tavas võis olla olulisel kohal ka Jumalaema austamine.
Maarja austamine intensiivistus pärast Efesuse kirikukogu 449. a. - ent kuivõrd see oli reaktsioon dogmale (Theotokos; termin juba 319 Aleksandrias), kuivõrd andis üldkirikliku õnnistuse juba kujunenud/kujunemas olnud Maarja kultusele, on raskem öelda.
Seejuures peab tõdema, et kiriku liturgilised vormid on alati olnud muutumises, ehkki teatud tuumik on olnud ka püsiv. Nii pole olemas „õigeusu jumalateenistuskorda e tipikoni" kui sellist; on liturgilised vormid, eri riitused, milles püsiv on vaid teatud „metaliturgia", lex orandi laiemalt. Selle raames on võimalikud ja õigustatud ka arengud, sh Jumalasünnitajale suunatud palvete üha hoogustuv osatähtsus alates IV saj-st.
Samuti ei ütle Maarja austamise mittemainimine veel kõike: enne V saj on üleüldse väga vähe jumalateenistuse kordi või täpsemaid kirjeldusi, ja liturgilises elus oli palju spontaanset.
Igatahes kujunesid V-IX saj jooksul koos muudega välja ka Jumalaema pühad ja muud temaga seotud teenistuselemendid. Väga palju selles oli rööbitist arengut läänega (vrd ka Sub tuum praesidium), ehkki riitustüüp oli põhimõtteliselt erinev.
1.3. Õigeuskliku isiklikus palveelus on Maarjale suunatud palvetel ehk suuremgi osatähtsus; kodune palveelu on ju ka üleüldse vabam ja muutlikum.
Näitena: palveraamatus on hommiku- ja õhtupalvete seas Jumalaema palved, koduses palvekorras loetakse tihti akafisti ja palvekaanonit jne.
Arvukad Jumalaema pühakujud kirikutes ja kodudes on rahva seas populaarsed ja asetsevad üsna suvaliselt. Teatud puhkudel siiski kindla korra järgi: kujuseina nn kohalikud ikoonid, deesis-rühm jne. Nende ees palvetamine on sage.
Jumalasünnitaja ikoonid on idakirikus valdavas osas koos Jeesuslapsega, st. need on ka Kristuse lihakssaamise kujutised. Austades Maarjat austame ju Kristuse ihu; Tal polnud teist inimlikku vanemat, so. Maarja kuulub oma jumaliku Poja juurde, tal on seos ka kiriku kui Kristuse ihuga, vrd Mater Ecclesia (orans e tõstetud kätega
palvetav naisfiguur varastel kujutistel võib olla nii palvetav hing, kirik kui ka Jumalaema).
Eriti XVII-XIX saj (ehk ka tänini?) on loetud ka idas „roosipärga" umbes katoliku praktika sarnaselt.
2. Maarja õigeusu teoloogias
Millal hakati põhjalikumalt mõtisklema Jumalaema rolli üle päästeloos, on samuti hämaruse peidus. UT on selle peamiseks aluseks, kuid sealseid Maarjat puudutavaid kirjakohti on võimalik tõlgendada vägagi erinevalt.
Ka õpetus pühast Kolmainust ja Kristusest on teinud läbi pika arengu, kuigi see kõik on õigeusuliste arusaama järgi varjul algses ilmutuses ja midagi sisuliselt uut sellele ei lisata, lihtsalt seletatakse lahti (exelixis, evolutio). Muutunud on väljendusviisid, dogmade sõnastused, sh õpetus Jumalaemast – see on olnud sama õigustatud areng kui nt kristoloogiliste dogmade puhul. Teisisõnu kui mõtiskleti Kristuse elu ja lunastustöö üle, jõuti paratamatult ka Maarja osani selles. (Idas ei kasutata tavaliselt mõistet marioloogia, õpetus Jumalaema kohta on osa kristoloogiast, soterioloogiast).
Maarja austamise aluseks on arusaam Kristusest kui lihakssaanud Jumalast ning inimese vabadusest ja vastusest Jumala armunõule.
Kiriku põhiõpetused pole kuidagi sulest imetud, vaid edasiantud usuilmutuse seletamiseks ja kaitseks kirikukogude sõnastatud usulaused, mis põhinevad ristikoguduse üldisel meelel v teadvusel. Enamasti on need sõnastatud vastuseks mingitele küsimustele v eksiõpetustele, tihti antinoomilises, paradoksaalsel kujul (nii ka Jumalaema puhul: Ema ja Neitsi, alandlikkus ja ülevus). Nii on ka terminis theotokos kätketud kogu armumajapidamine, nagu ütles Damaskuse püha Johannes.
Kui paljud II-III saj gnostikud eitasid Kristuse tõelist inimlikkust (nt Valentinian: „Kristus tuli Maarjast nagu torust läbi"); siis kirik kaitses seda ja rõhutas seejuures Maarja aktiivset rolli päästetöös.
Püha Irinei (Irenaeus) rääkis Maarjast kui uuest Eevast (vrd hilisem lääne anagrammimäng: EVA:AVE). See on mõistetav osana kristlikust ajalookäsitlusest, kus inimese vabadusel on oluline koht, nad pole vaid esemed, kellele Jumal toimib. Eeva kiusatusele ja sõnakuulmatusele paradiisis vastab-vastandub Maarjale osaks saanud ilmutus ja sõnakuulmine siin langenud maailmas.
„Nagu inimkonda haavati ja ta langes ühe neitsi sõnakuulmatuse kaudu, nõnda sa inimkond ka uue elu teise neitsi kaudu, kes kuulas Jumala sõna. Kristus tuli otsima kadunud lammast, Ta pidi Aadama uuendama, et surematus neelaks surelikkuse. Ja Eeva pidi uuendatama Maarjas, nii et Neitsi saaks neitsi eestkostjaks".
Maailma pääsemise aluseks loodu poolt vaadatuna olid Maarja sõnad: „Vaata, siin on Issanda ümmardaja!" (Lk 1:38). See on vastus, mida Jumal ootab igaühelt, tervelt inimsoolt ja kogu maailmalt; need on kosmilise tähendusega sõnad. Nende kaudu sai üks Naatsareti tütarlaps „ülemaks kui keerubid", nagu ütleb üks meie kirikulaul. Maarjas teostus loodu vastus Loojale: armastuse ja kuulekusega Jumala armastusele.
Neitsi Maarja vaba vastus polnud kuidagi etteprogrammeeritud. Ehkki Jumal oli tema esivanemateliini kaua valinud, polnud ta mingi „tõuaretuse" vili, kes oleks paratamatult õigesti valinud. Maarjal oli tegelik vabadus, ta võinuks öelda ka „ei".
Vähemalt osad suunad läänekiriku teoloogias on seda tõsiasja ähmastanud: Armu ja loomust, Jumala tahet ja inimese vabadust on kaua vastandatud, mistõttu on sugenenudki arusaam Issanda vastupandamatust tahtest ja vajadus otsekui valmis sõnakuulaja järgi. Idakiriku teoloogia näeb armu küll Jumala mitteloodud toimena, kuid samas millegi loodule omasena; seik, mida isegi pattulangemine täiesti ei kaota. Püha Neitsi kehastabki seda loodud ilma loomupärast vastuvõtlikkust Jumala tahtele („Ta on maa enne pattulangemist", nagu ütles püha piiksop Sofrooni; vrd. Maarja maa).
Seepärast pole idas vaja läinud ka pärispatuta eostumise (conceptio immaculata, rooma-katoliku dogmana 1854) õpetust. Viimane tuleneb küll austusest ja armastusest Neitsi Maarja vastu, kuid pühakirja ja varasele pärimuse suhtes võõrastel eeldustel:
Pärispatt pole pärandatud süü ega kõlbeline viga, vaid päritud kaduvus, surelikkus ja kaldumine halvale.
Jumala kuju pole täielikult kadunud, vaid säilinud, ehkki on kaetud patumustusega.
Mainitud armu ja vabaduse ning loomuse vastandamise asemel on varane pärimus ühes idakirikuga näinud pigem nende koostööd ja kooskõla.
Selle kõige tõttu oli Maarja küll Jumala valiku vili, ent selle langenud maailma piires, mitte uue, otsekui langemiseelse seisundi loomine Kristuse sündimise eeldusena.
Idas pole ka ühest vastust, kas Jumalaema oli vaba isiklikest pattudest. Teda kutsutakse kõige pühamaks ja puhtamaks nii ihult kui hingelt. Enamuse arvamus on, et ta ei teinud pattu pärast Kristuse eostumist temas, kuid kas ta enne ja sellest sõltumatult olnuks patuta, ei peeta lunastuslooliselt keskseks teemaks. Me usume, et Jumalasünnitaja oli püham kui keegi elanud inimene, kuid oluline on tema pühendumine oma jumalikule Pojale, Poja pühitsev mõju temale ja Maarja osa Looja armunõus.
Sama puudutab ka tänasele päevale sobivalt Jumalaema ihulikku taevasseminemist (katoliku dogmana 1950). Ida liturgilised tekstid ja jutlused kinnitavad pea eranditult Jumalasünnitaja ihulikku taevavõtmist, kuid seda Jumala valiku, pühitsuse ja isikliku pühaduse summana. Andes liha inimesekssaanud Jumala Pojale jumalikustati Maarja sel määral, et elas juba siin tulevase maailma elu lisaks oma ihu erilisele pühitsemisele ja sai nõnda ülestõusmise osaliseks varem kui muu inimkond (vrd küll Eenok ja Eelija VT-s!).
Kristusel polnud ju inimlikku isa, kogu Tema inimloomus pärines Tema Emalt. Järelikult oli Maarja ühendatud erilisel moel Kristusega ja austades teda, austame ka lihaks saanud Jumala Poega. Inimeste lootuse täitumine Jumala Pojas tähendab seda, et ka neitsilikkus ja emadus (ürgnaiselikkus, vrd das Ewigweibliche Goethel, ka eelkristlike usundite ja filosoofia vajadus jumalike emakujude järgi) on ülendatud, ja seda just Jumalaema pühas isikus.
3. Maarja eestpalujana
Problemaatiline on Jumalaema eestpalvete palumine olnud usupuhastuse ajal ja hiljemgi protestantidele.
Idakirikus on Maarja eestkoste anumine aga loomulik ja põhineb pikal kogemusel („Õige inimese mõjuvõimas palve saadab palju korda" Jk 5:16). Jumalasünnitaja eestpalveid on palunud ja paluvad paljud inimesed, kelle ortodokssuses ja pühendumises Kristusele pole kahtlust. Teoloogiliselt pole ka mingit segadust Kolmainu Jumala ning Maarja, pühakute ja inglitele osutatud palvete vahel, kuigi rahvavagaduses tuleb vahel ärasegamist ette.
Ristikoguduses on varastest aegadest otsitud pühade eestpalveid (nt pealkirjad ora pro nobis katakombides; Origenes kaitses pühakute poole palvetamist juba III saj-l). Seda enam on põhjust paluda eestpalveid Issanda Emalt, kes on ju oma kuulekuse ja usu läbi toonud loodud ilma õige kooskõla Jumalaga ning on nõnda oma Pojale eriliselt lähedal („Ema julgus" nagu seda väljendavad paljud ida kirikulaulud).
Kirikupoeesias on küll julgeid, koguni ülivõrdelisi väljendeid („Kogu oma lootuse panen ma sinu peale, Jumalaema", „Kõige püham Jumalasünnitaja, päästa meid"), mis tulenevad armastusest ja pühendumisest Maarjale, olemata dogmaatiliselt täpsed (Aga vrd „Mu lootus on Isa, mu varjupaik Poeg, mu kaitse Püha Vaim..." kohe seejärel õhtupalvetes!).
Teenides Jumalat pole me mitte üksi, vaid seltskonnas, sh lahkunud jumalaarmastajate seltskonnas. Kuidas võiksime selles eirata inimesekssaanud Jumala Poja Ema kogemusi, eeskuju ja lähedust Jumalaga? Eestpalvete küsimine pole maagiline oluliste vahendajate loetlemine ja appikutsumine, vaid Jumala laste vaba sirutumine tema poole koos terve Kogudusega, sh taevase, õndsate Kogudusega, mille eredaim täht ja samas müstiline kehastus ongi Jumalasünnitaja ja ikkaneitsi Maarja!
Isa Mattias Palli, Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik
Tänane päev, Jumalasünnitaja uinumise püha ehk rukkimaarjapäev, on otsekui kokkuvõte püha Neitsi elust. Kui L. Tolstoi sõnul ühe oma kangelase kohta „pärast tühist elu tuli ka tühine surm", siis Maarja kohta võib õigusega öelda, et pärast aulist ja õndsat elu tuli ka auline ja õnnis surm.
Palun siis Jumalaema enese eestpalveid ja juhatust, et võiksin avaldada mõne tagasihoidlikku mõtte tema ja tema osa kohta ap.-õigeusu kiriku palveelus ja õpetuses.
1. Maarja osa idakiriku jumalateenistuses ja palveelus
1.1. Palved, milles palutakse Jumalaema eestseismist, on olemas igas õigeusu teenistusvormis ja palvekorras.
Hommikuteenistusel on Jumalasünnitaja laul („Mu hing austab väga Issandat", magnificat – läänes lauldakse õhtuteenistusel) üks pühakirjalauludest e. oodidest, mis, isegi kui ülejäänud oodid on enamuses tavadest jäänud kasutuselt välja, lauldakse pea alati (v.a. teatud suurtel pühadel jms. erilistel puhkudel).
Viimased stihhiiradest (psalmivärsside vahele lauldavatest kirikulauludest) ja kaanonitroparitest (oodivärsside vahele lauldavatest kirikulauludest) on pühendatud Jumalasünnitajale.
„Jumalaema Neitsi"* (vrd Ave Maria lääne kirikus) litaaniatel ja vigiiliatel.
*Jumalaema Neitsi, rõõmusta, Maarja, kes sa oled armu saanud, Issand olgu sinuga. Õnnistatud oled sina naiste seas ja õnnistatud on sinu ihuvili, sest sina oled ilmale toonud meie hingede Lunastaja.
Olulisim on Maarja meenutamine armulaualiturgial („On kohus"* v seda asendav tekst)
*On kohus tõesti õndsaks kiita sind, Jumalasünnitaja. Sind, ikka õnnistatut ja laitmatut, ja meie Jumalaema. Kes sa ülem oled kui keerubid ja palju ausam(aulisem) kui seeravid, kes sa puhtaks neitsiks jäädes Jumal-Sõna ilmale tõid, sind, tõelist Jumalasünnitajat, austame meie.
– NB – intertsessioonipalves meenutatakse kogu elavate ja uinunute kogudust, pühakuid ja teisi, põhimõtteliselt ühes kategoorias – ehkki erinevas pühaduse astmes – ent kõigi pääsemise aluseks on Kristuse ohver.
Jumalema pühad: neli suurt: sündimine, templiviimine, kuulutamine ja uinumine. Tegelikult väga oluline ka üldmälestus 26.12 (varem ka pühapäev pärast jõule).
Tähtsamad Jumalaemaga seotud hilisemate sündmuste mälestused: kaitsmine (mis on otsekui 5. Jumalaema suurpüha), rüü toomine, „Eluandja allikas".
Arvukad hilisemate ilmutuste, ikoonide jt mälestused: Ivironi, Vladimiri, Petseri jne. (kohati varjutavad need oma rohkusega keskseid Maarja pühi!).
Akafist suure paastu 5. laupäeval. (hiliskreeka tavas viie paastureede jooksul).
1.2. Maarja austamise ajaloost
Esimese nelja sajande vältel pole kindlaid teateid („Sinu armuvarju alla" III saj-st?).
Püha Atanaasi kasutab väljendit mneme Marias, aga tõenäoliselt üldine mälestamine (“Vaata, sestpeale kiidavad mind õndsaks..."). Samas märtrite mälestuspäevad juba III-st saj-st ja eriti Egiptuse tavas võis olla olulisel kohal ka Jumalaema austamine.
Maarja austamine intensiivistus pärast Efesuse kirikukogu 449. a. - ent kuivõrd see oli reaktsioon dogmale (Theotokos; termin juba 319 Aleksandrias), kuivõrd andis üldkirikliku õnnistuse juba kujunenud/kujunemas olnud Maarja kultusele, on raskem öelda.
Seejuures peab tõdema, et kiriku liturgilised vormid on alati olnud muutumises, ehkki teatud tuumik on olnud ka püsiv. Nii pole olemas „õigeusu jumalateenistuskorda e tipikoni" kui sellist; on liturgilised vormid, eri riitused, milles püsiv on vaid teatud „metaliturgia", lex orandi laiemalt. Selle raames on võimalikud ja õigustatud ka arengud, sh Jumalasünnitajale suunatud palvete üha hoogustuv osatähtsus alates IV saj-st.
Samuti ei ütle Maarja austamise mittemainimine veel kõike: enne V saj on üleüldse väga vähe jumalateenistuse kordi või täpsemaid kirjeldusi, ja liturgilises elus oli palju spontaanset.
Igatahes kujunesid V-IX saj jooksul koos muudega välja ka Jumalaema pühad ja muud temaga seotud teenistuselemendid. Väga palju selles oli rööbitist arengut läänega (vrd ka Sub tuum praesidium), ehkki riitustüüp oli põhimõtteliselt erinev.
1.3. Õigeuskliku isiklikus palveelus on Maarjale suunatud palvetel ehk suuremgi osatähtsus; kodune palveelu on ju ka üleüldse vabam ja muutlikum.
Näitena: palveraamatus on hommiku- ja õhtupalvete seas Jumalaema palved, koduses palvekorras loetakse tihti akafisti ja palvekaanonit jne.
Arvukad Jumalaema pühakujud kirikutes ja kodudes on rahva seas populaarsed ja asetsevad üsna suvaliselt. Teatud puhkudel siiski kindla korra järgi: kujuseina nn kohalikud ikoonid, deesis-rühm jne. Nende ees palvetamine on sage.
Jumalasünnitaja ikoonid on idakirikus valdavas osas koos Jeesuslapsega, st. need on ka Kristuse lihakssaamise kujutised. Austades Maarjat austame ju Kristuse ihu; Tal polnud teist inimlikku vanemat, so. Maarja kuulub oma jumaliku Poja juurde, tal on seos ka kiriku kui Kristuse ihuga, vrd Mater Ecclesia (orans e tõstetud kätega
palvetav naisfiguur varastel kujutistel võib olla nii palvetav hing, kirik kui ka Jumalaema).
2. Maarja õigeusu teoloogias
Millal hakati põhjalikumalt mõtisklema Jumalaema rolli üle päästeloos, on samuti hämaruse peidus. UT on selle peamiseks aluseks, kuid sealseid Maarjat puudutavaid kirjakohti on võimalik tõlgendada vägagi erinevalt.
Ka õpetus pühast Kolmainust ja Kristusest on teinud läbi pika arengu, kuigi see kõik on õigeusuliste arusaama järgi varjul algses ilmutuses ja midagi sisuliselt uut sellele ei lisata, lihtsalt seletatakse lahti (exelixis, evolutio). Muutunud on väljendusviisid, dogmade sõnastused, sh õpetus Jumalaemast – see on olnud sama õigustatud areng kui nt kristoloogiliste dogmade puhul. Teisisõnu kui mõtiskleti Kristuse elu ja lunastustöö üle, jõuti paratamatult ka Maarja osani selles. (Idas ei kasutata tavaliselt mõistet marioloogia, õpetus Jumalaema kohta on osa kristoloogiast, soterioloogiast).
Maarja austamise aluseks on arusaam Kristusest kui lihakssaanud Jumalast ning inimese vabadusest ja vastusest Jumala armunõule.
Kiriku põhiõpetused pole kuidagi sulest imetud, vaid edasiantud usuilmutuse seletamiseks ja kaitseks kirikukogude sõnastatud usulaused, mis põhinevad ristikoguduse üldisel meelel v teadvusel. Enamasti on need sõnastatud vastuseks mingitele küsimustele v eksiõpetustele, tihti antinoomilises, paradoksaalsel kujul (nii ka Jumalaema puhul: Ema ja Neitsi, alandlikkus ja ülevus). Nii on ka terminis theotokos kätketud kogu armumajapidamine, nagu ütles Damaskuse püha Johannes.
Kui paljud II-III saj gnostikud eitasid Kristuse tõelist inimlikkust (nt Valentinian: „Kristus tuli Maarjast nagu torust läbi"); siis kirik kaitses seda ja rõhutas seejuures Maarja aktiivset rolli päästetöös.
Püha Irinei (Irenaeus) rääkis Maarjast kui uuest Eevast (vrd hilisem lääne anagrammimäng: EVA:AVE). See on mõistetav osana kristlikust ajalookäsitlusest, kus inimese vabadusel on oluline koht, nad pole vaid esemed, kellele Jumal toimib. Eeva kiusatusele ja sõnakuulmatusele paradiisis vastab-vastandub Maarjale osaks saanud ilmutus ja sõnakuulmine siin langenud maailmas.
„Nagu inimkonda haavati ja ta langes ühe neitsi sõnakuulmatuse kaudu, nõnda sa inimkond ka uue elu teise neitsi kaudu, kes kuulas Jumala sõna. Kristus tuli otsima kadunud lammast, Ta pidi Aadama uuendama, et surematus neelaks surelikkuse. Ja Eeva pidi uuendatama Maarjas, nii et Neitsi saaks neitsi eestkostjaks".
Maailma pääsemise aluseks loodu poolt vaadatuna olid Maarja sõnad: „Vaata, siin on Issanda ümmardaja!" (Lk 1:38). See on vastus, mida Jumal ootab igaühelt, tervelt inimsoolt ja kogu maailmalt; need on kosmilise tähendusega sõnad. Nende kaudu sai üks Naatsareti tütarlaps „ülemaks kui keerubid", nagu ütleb üks meie kirikulaul. Maarjas teostus loodu vastus Loojale: armastuse ja kuulekusega Jumala armastusele.
Neitsi Maarja vaba vastus polnud kuidagi etteprogrammeeritud. Ehkki Jumal oli tema esivanemateliini kaua valinud, polnud ta mingi „tõuaretuse" vili, kes oleks paratamatult õigesti valinud. Maarjal oli tegelik vabadus, ta võinuks öelda ka „ei".
Vähemalt osad suunad läänekiriku teoloogias on seda tõsiasja ähmastanud: Armu ja loomust, Jumala tahet ja inimese vabadust on kaua vastandatud, mistõttu on sugenenudki arusaam Issanda vastupandamatust tahtest ja vajadus otsekui valmis sõnakuulaja järgi. Idakiriku teoloogia näeb armu küll Jumala mitteloodud toimena, kuid samas millegi loodule omasena; seik, mida isegi pattulangemine täiesti ei kaota. Püha Neitsi kehastabki seda loodud ilma loomupärast vastuvõtlikkust Jumala tahtele („Ta on maa enne pattulangemist", nagu ütles püha piiksop Sofrooni; vrd. Maarja maa).
Seepärast pole idas vaja läinud ka pärispatuta eostumise (conceptio immaculata, rooma-katoliku dogmana 1854) õpetust. Viimane tuleneb küll austusest ja armastusest Neitsi Maarja vastu, kuid pühakirja ja varasele pärimuse suhtes võõrastel eeldustel:
Pärispatt pole pärandatud süü ega kõlbeline viga, vaid päritud kaduvus, surelikkus ja kaldumine halvale.
Jumala kuju pole täielikult kadunud, vaid säilinud, ehkki on kaetud patumustusega.
Mainitud armu ja vabaduse ning loomuse vastandamise asemel on varane pärimus ühes idakirikuga näinud pigem nende koostööd ja kooskõla.
Selle kõige tõttu oli Maarja küll Jumala valiku vili, ent selle langenud maailma piires, mitte uue, otsekui langemiseelse seisundi loomine Kristuse sündimise eeldusena.
Idas pole ka ühest vastust, kas Jumalaema oli vaba isiklikest pattudest. Teda kutsutakse kõige pühamaks ja puhtamaks nii ihult kui hingelt. Enamuse arvamus on, et ta ei teinud pattu pärast Kristuse eostumist temas, kuid kas ta enne ja sellest sõltumatult olnuks patuta, ei peeta lunastuslooliselt keskseks teemaks. Me usume, et Jumalasünnitaja oli püham kui keegi elanud inimene, kuid oluline on tema pühendumine oma jumalikule Pojale, Poja pühitsev mõju temale ja Maarja osa Looja armunõus.
Sama puudutab ka tänasele päevale sobivalt Jumalaema ihulikku taevasseminemist (katoliku dogmana 1950). Ida liturgilised tekstid ja jutlused kinnitavad pea eranditult Jumalasünnitaja ihulikku taevavõtmist, kuid seda Jumala valiku, pühitsuse ja isikliku pühaduse summana. Andes liha inimesekssaanud Jumala Pojale jumalikustati Maarja sel määral, et elas juba siin tulevase maailma elu lisaks oma ihu erilisele pühitsemisele ja sai nõnda ülestõusmise osaliseks varem kui muu inimkond (vrd küll Eenok ja Eelija VT-s!).
Kristusel polnud ju inimlikku isa, kogu Tema inimloomus pärines Tema Emalt. Järelikult oli Maarja ühendatud erilisel moel Kristusega ja austades teda, austame ka lihaks saanud Jumala Poega. Inimeste lootuse täitumine Jumala Pojas tähendab seda, et ka neitsilikkus ja emadus (ürgnaiselikkus, vrd das Ewigweibliche Goethel, ka eelkristlike usundite ja filosoofia vajadus jumalike emakujude järgi) on ülendatud, ja seda just Jumalaema pühas isikus.
3. Maarja eestpalujana
Problemaatiline on Jumalaema eestpalvete palumine olnud usupuhastuse ajal ja hiljemgi protestantidele.
Idakirikus on Maarja eestkoste anumine aga loomulik ja põhineb pikal kogemusel („Õige inimese mõjuvõimas palve saadab palju korda" Jk 5:16). Jumalasünnitaja eestpalveid on palunud ja paluvad paljud inimesed, kelle ortodokssuses ja pühendumises Kristusele pole kahtlust. Teoloogiliselt pole ka mingit segadust Kolmainu Jumala ning Maarja, pühakute ja inglitele osutatud palvete vahel, kuigi rahvavagaduses tuleb vahel ärasegamist ette.
Ristikoguduses on varastest aegadest otsitud pühade eestpalveid (nt pealkirjad ora pro nobis katakombides; Origenes kaitses pühakute poole palvetamist juba III saj-l). Seda enam on põhjust paluda eestpalveid Issanda Emalt, kes on ju oma kuulekuse ja usu läbi toonud loodud ilma õige kooskõla Jumalaga ning on nõnda oma Pojale eriliselt lähedal („Ema julgus" nagu seda väljendavad paljud ida kirikulaulud).
Kirikupoeesias on küll julgeid, koguni ülivõrdelisi väljendeid („Kogu oma lootuse panen ma sinu peale, Jumalaema", „Kõige püham Jumalasünnitaja, päästa meid"), mis tulenevad armastusest ja pühendumisest Maarjale, olemata dogmaatiliselt täpsed (Aga vrd „Mu lootus on Isa, mu varjupaik Poeg, mu kaitse Püha Vaim..." kohe seejärel õhtupalvetes!).
Teenides Jumalat pole me mitte üksi, vaid seltskonnas, sh lahkunud jumalaarmastajate seltskonnas. Kuidas võiksime selles eirata inimesekssaanud Jumala Poja Ema kogemusi, eeskuju ja lähedust Jumalaga? Eestpalvete küsimine pole maagiline oluliste vahendajate loetlemine ja appikutsumine, vaid Jumala laste vaba sirutumine tema poole koos terve Kogudusega, sh taevase, õndsate Kogudusega, mille eredaim täht ja samas müstiline kehastus ongi Jumalasünnitaja ja ikkaneitsi Maarja!
Isa Mattias Palli, Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik
13/05/2015
Ehk küll tuhanded
Ehk küll tuhanded mu ümber langevad,
see ei pidanud mu külge puutuma.
Kui Su sõnad tõesti kõige kangemad,
siis ei tohiks nad ju tühjaks muutuda.
Võiks ju mõtelda: las rahvad mässata,
kui ei peaks ma selle pärast põdema.
Küll need sõjakolded võivad tossata!
Südametes on nad pandud küdema.
Sulgen silmad, pööran pilgu endasse –
on seal kohta, kuhu võiksin poetuda?
On seal usku millessegi kindlasse?
Kahtlustele ma ei tihka toetuda.
Tahtsid kord, et rõõmustaksin vabana,
aga uskmatuna tegin oma teod.
Rahu leiaksin, kui jääksin magama.
Kui vaid õnnelikud oleks unenäod.
Lasku vaimuna mu laintevahule,
kes Sa sõitled torme oma nimega.
Ütle laintele, et jäägu rahule,
pühi vetepeegel jälle siledaks.
Sealt ma näen, kes vaatab vastu ülevalt,
kui Su kutsel julgen veele astuda.
Või näen seda, kes end peidab sügaval,
ja Su järel julgen sinna laskuda.
Paistab nii, et peegli taga salaja
keegi armusõnu mulle sosistab.
Surma sepp ja õli tulle valaja
püüab endale mind nõnda kosida.
Sa ju ütled, et Sul pole head meelt,
kui saab surma õel ja vana patune.
Pööra kõrvale mind põrgu peateelt,
kuub on ammu juba ropp ja hatune.
Suhtu suuremeelselt minu vaevasse,
kes Sa tõusid hauast nõnda hunnitult.
Aita mindki tõusta üles taevasse,
kes Sa tõstad oma sandi sõnnikult.
Juba kotkad kogunevad kaugemal.
Millal küll Su sammud siia jõuavad?
Ma ei jaksa kaarnatega kaubelda,
tükki südamest nad taga nõuavad.
Kui Sa korjad ära kord mu hinge siit,
selle ilma suure linna tänavalt,
kasi puhtaks mind ja sinna mingem siit,
kus Su kerjused Sind juba tänavad.
Aita läbi minna kitsast väravast,
kus ma komistan ja ennast ära löön.
Vii mind sinna, kus Su päev on säramas,
kus ei võimutse mu üle enam öö.
19/03/2015
WANA KALENDRI paastu lõpp – suur nädal – ülestõusmispüha 2015
JUMALATEENISTUSED PÜHA SIIMEONI JA ANNA KATEDRAALIS
Ristikummardamise pühapäev
Ristikummardamise pühapäev
Laupäev 14.03 kl. 17.00 – vigiilia
Pühapäev 15.03 kl. 10.00 liturgia
Kolmapäev 18.03 kl. 17.30 – ennepühitsetud andide liturgia
Neljapäev 19.03 kl. 18.00 – pärastõhtuteenistus
Vaga Johannes
Redelikirjutaja pühapäev
Laupäev 21.03 kl. 17.00 – vigiilia
Pühapäev 22.03 kl. 10.00 – liturgia
Jumalaema
rõõmukuulutamispüha
Kolmapäev 25.03 kl. 17.30 – õhtuteenistus ja liturgia
Neljapäev 26.03 kl. 18.00 – suure kaanoni lugemine
Vaga Egiptuse Maarja
pühapäev
Laupäev 28.03 kl. 17.00 – vigiilia
Pühapäev 29.03 kl. 10.00 – liturgia
Kolmapäev 1.04 kl. 17.30 – ennepühitsetud andide liturgia
Neljapäev 2.04 kl. 18.00 – pärastõhtuteenistus
Issanda Jeruusalemma
minemine – palmipuudepüha
Laupäev 4.04 kl. 17.00 – vigiilia
Pühapäev 5.04 kl. 10.00 – liturgia
Kannatusnädal
Esmaspäev 6.04 kl. 17.00 – suure teisipäeva hommikuteenistus
Teisipäev 7.04 kl. 17.00 – suure kolmapäeva hommikuteenistus
Kolmapäev 8.04 kl. 17.00 – õlitamissalasus
Neljapäev 9.04 kl. 10.00 – suure neljapäeva õhtuteenistus ja
liturgia
Neljapäev 9.04 kl. 17.00 – 12 kannatusevangeeliumi teenistus
Reede 10.04 kl. 10.00 – suure reede kuninglikud tunnid ja õhtuteenistus
Reede 10.04 kl. 17.00 – Kristuse matmisteenistus
(hommikuteenistus)
Laupäev 11.04 kl. 10.00 – suure laupäeva õhtuteenistus ja liturgia
PAASA, Kristuse
ülestõusmise püha
Laupäev 11.04 kl. 23.00 – paasa ööteenistus ja liturgia
*
P. Platoni kabelis
Wismari 32 akafisti lugemine reedeti (20.03 ja 27.03) kl. 17.30
31/01/2015
TALLINNA PÜHA SIIMEONI JA NAISPROHVET HANNA KATEDRAAL Teenistused 31.01-13.03.2014
Tölneri ja variseri pühapäev, Issanda templisseviimine
Laupäev 31.01 kl. 17.00 vigiilia
Pühapäev 1.02 kl. 10.00 liturgia
Kadunud poja pühapäev
Pühade Siimeoni ja Anna mälestus, Siimeoni ja Hanna kiriku templipüha tähistamine
Laupäev 7.02 kl. 17.00 vigiilia
Pühapäev 8.02 kl. 10.00 liturgia, kontsert
Viimsekohtu, lihast loobumise pühapäev
Laupäev 14.02 kl. 17.00 vigiilia
Pühapäev 15.02 kl. 10.00 liturgia
Andeksandmise, piimast loobumise pühapäev
Laupäev 21.02 kl. 17.00 vigiilia
Pühapäev 22.02 kl. 10.00 liturgia ja andeksandmistalitus
Suure paastu esimene nädal
Esmaspäev 23.02 kl. 17.30 p. Andrease kaanon
Teisipäev 24.02 kl. 16.30 iseseisvuspäeva palvus; p. Andrease kaanon
Kolmapäev 25.02 kl. 17.30 ennepühitsetud andide liturgia
Neljapäev 26.02 kl. 17.30 p. Andrease kaanon
Suure paastu 1., õigeusu pühapäev
Laupäev 31.02 kl. 17.00 vigiilia
Pühapäev 1.03 kl. 10.00 liturgia ja kirikusisene ristikäik
Kolmapäev 4.03 kl. 17.30 ennepühitsetud andide liturgia
Suure paastu 2., p. Gregorius Palamase pühapäev
Laupäev 7.03 kl. 17.00 vigiilia
Pühapäev 8.03 kl. 10.00 liturgia
Kolmapäev 11.03 kl. 17.30 ennepühitsetud andide liturgia
Laupäev 31.01 kl. 17.00 vigiilia
Pühapäev 1.02 kl. 10.00 liturgia
Kadunud poja pühapäev
Pühade Siimeoni ja Anna mälestus, Siimeoni ja Hanna kiriku templipüha tähistamine
Laupäev 7.02 kl. 17.00 vigiilia
Pühapäev 8.02 kl. 10.00 liturgia, kontsert
Viimsekohtu, lihast loobumise pühapäev
Laupäev 14.02 kl. 17.00 vigiilia
Pühapäev 15.02 kl. 10.00 liturgia
Andeksandmise, piimast loobumise pühapäev
Laupäev 21.02 kl. 17.00 vigiilia
Pühapäev 22.02 kl. 10.00 liturgia ja andeksandmistalitus
Suure paastu esimene nädal
Esmaspäev 23.02 kl. 17.30 p. Andrease kaanon
Teisipäev 24.02 kl. 16.30 iseseisvuspäeva palvus; p. Andrease kaanon
Kolmapäev 25.02 kl. 17.30 ennepühitsetud andide liturgia
Neljapäev 26.02 kl. 17.30 p. Andrease kaanon
Suure paastu 1., õigeusu pühapäev
Laupäev 31.02 kl. 17.00 vigiilia
Pühapäev 1.03 kl. 10.00 liturgia ja kirikusisene ristikäik
Kolmapäev 4.03 kl. 17.30 ennepühitsetud andide liturgia
Suure paastu 2., p. Gregorius Palamase pühapäev
Laupäev 7.03 kl. 17.00 vigiilia
Pühapäev 8.03 kl. 10.00 liturgia
Kolmapäev 11.03 kl. 17.30 ennepühitsetud andide liturgia
26/12/2014
Subscribe to:
Posts (Atom)


