Pühapäev

Käes pühapäev ja värvilisi vööte üle saali

nii soojalt läbi viirukise õhu päike maalib.

Pea kõik on juba lahkunud, ka viimsed läevad ära,

veel kostab ukse kolksatus ja väljas kriiksub värav.

Üks etteaimdus erutab mind teenistuse järel,

kui kurk on pikast lugemisest justkui veidi käre.

Kas hoovab juba kõrgendikult sooja veini lõhna,

mis kosutaks üht armulauaks paastunut ja kõhna?

Jah, armulaua järelveini jõin vist liiga vähe.

Kuid see on maiaks saanutele tavaline nähe.

Peab vaimulik veel lõpetama pühitsetud annid,

kuid mind mu süda palvetega kiirustama sunnib.

Silm seirab juba – kuhu jäidki kann ja hõbekandik?

Ei saa ju nii, et pudelist kõik karikasse pandi?

Seal ettevalmistuse laual kujuseina taga

ta ootabki – kui tänupalved loetud, olen vaba!

Veel ristimärk ja kummardus, kui altarisse astun,

seal viibijaile noogutan, nad tervitavad vastu.

Kus on mu kakk ja marjaviin ja mõni viigimari?

Teab õiget tröösti ainult see, kes tunneb tüpikoni.

Nüüd aeg on ligi astuda: kes osa saada soovib,

see lasku aga maitsta hea, veel võtku antidoori.

Kuid kuuma veega pooleks palun kallake kagoori –

las hõbeastjais helgib ta, las levitab aroomi!

Oh ortodoksset ahvatlust...! Kas ikka veel on vähe?!

Teeks kurvaks, kui see karikas must lihtsalt mööda läheks.

Ei või siis veinist joobuda, kui Vaimu oled näinud?!

Ei tahaks ühest loobuda – need ikka koos on käinud.

Kui pole mul need asjad peas just pisut segi läinud.

Kui olengi ma kunagi seal vahet teha täinud...

Ehk soovingi, et tegema ei tuleks seda keegi,

teab süda siiski. Salamisi tunnistan: hea seegi,

ei ole minu jagada, mis mulle nõnda meeldib.

Võin magusasse unustusse vajuda ma veelgi.

Ja elumured jäävad maha, elu muutub lilleks,

et aina võiksin nuusutada. Muretseda – milleks!

Kaasteenijate seltsis mõnus veeretada juttu.

Ei viitsi – võib ka vaikida. Aeg lendab ikka ruttu.

Ent jätkugu see õnnis päev ka väljas kohvilauas!

Seal päiksesooja seina ääres külitaks veel kaua.

Aeg vaikselt võrku punudes teeb kaugeks ilmakära,

me raugelt sinna unudes ei saagi enam ära.

Või kui, siis ainult lõkkeni. Võib tule teha üles

ning õitseda seal õhtuni kui Aabrahami süles.

Ei tänasest saa enam asja, täna lööme käega.

Eh, las me parem pühitseme täna pühapäeva!