Laul sellest, kuidas piiskoppi rõivastatakse ja mida see kõik tähendab.

LAUL PIISKOPI RIIETAMISEST

Mis on lahti meie majas?

Kas on pidu pühas kojas?

Kellad löövad killa-kõlla,

lauljad laulu alustavad...

Küll on meestel sebimisi,

siia-sinna sagimisi!

Mis nad meeles mõlgutavad?

Vööni välja kummardavad,

õnnistus käib ette-taha.

Saavad kuldsed kuued kanda,

hõbedased hõlstid õlga,

sätendavad särgid selga.

Täna toimub liturgía,

armulauast saame osa.

Piiskop ülem pühitseja,

teenib ise talituse.

Abimehi on tal vaja

riideid selga riputama,

tossuriista kätte tooma.

Tulge, poisid, noored mehed,

täies mõõdus mehepojad,

hallipäised abimehed!

Mis te muidu molutate,

teiseks tühja toretsete,

andke valu jalgadele!

Aeg on piiskopile anda

ilusamad hilbud ülle,

ehted ette edevamad,

et võiks kõlbulikult minna

taevasele pulmapeole,

mõrsja moodi mukituna,

pärjatuna nagu peigmees.

Esiteks teil olgu teada:

kõige alla alushame.

See stihhaar on pikk ja hele

muistne ristimiseriie.

Teiseks tooge epitráheel

pühaks põlleks pugu peale.

Kaelast alla üle rinna

Aaroni kui habe ripub,

õnnistuse õlist tilgub.

Kolmandamaks kinnitage

vöö tall’ tugevuseks vööle,

et ta jalad sirgelt seisaks,

kõrgel kaljul kindlalt käiksid,

hirve kombel kepsu lööksid.

Neljandamaks käised kätte,

põimitagu paelad läbi –

käised kinnitavad käsi,

varrukad ei vaju välja.

Teenistusel pole nalja –

karikas kui uppi lendab,

pühadus võib põrandale

pahal viisil pudeneda.

Viiendamaks viige talle

paalitsa ehk puusaehe.

Mõõgaks puusa peale pange,

et ta vale vastu astuks,

tõe ja õiguse eest seisaks,

tasadust ta nõuaks taga.

Kuuendaks on kuube vaja,

sakkose peab selga saama.

Üle pea see upitage,

tõmmake tal üle turja,

sikutage see tall’ selga,

näpistage nööbid kinni,

käiste küljest alla välja.

Miks on sakkost talle vaja?

Sakkos, see on vana tava,

muiste keiser kandis seda,

aga vahel lasi kanda,

parematel piiskoppidel,

tähtsamatel teenistustel,

sellest komme sigineski.

Seitsmendamaks selle peale

omofor te tooge talle.

Omofor on kaunis kangas,

see käib õlgadele võtta.

Mis on selle salli mõte?

Piiskop nagu karjus kannab,

mägedele eksind lammast.

Kaheksandaks kandke kenad

sätendavad rinnarahad,

panagia paela otsas –

loo tall’, Jumal, puhas süda,

siirast vaimu anna üha!

Riputage rist tall’ rinda –

võttes risti enda peale,

salaku ta ennast ära.

Üheksandaks ulatage

mitra piiskopile pähe –

kalliskivikrooni kombel

kuninglikuks kaunistuseks,

igavese elu ehteks.

Kümnendaks on kätepesu.

Pesemiseks tooge talle

kannukene karge veega,

käterätt ja pesuastja.

Nüüd võib süütult käsi pesta,

siiras meeles üles tõsta,

koguduse keskel kiita.

Viimasena võtke ligi

karjuskepp ja küünlajalad,

pistke pihku piiskopile

harulised küünlajalad.

Küünlajalad, oh sa ime,

naljakad on nende nimed:

trikiri on kolmikküünal,

see käib paremasse kätte,

dikiri on kaksikküünal,

see käib vasemasse kätte.

Rohkem käsi tal ei ole,

sestap keppi kandke ise.

Kepp on kahe lohe päine,

rist on püsti peade vahel.

Kepp käib kätte viimasena,

kui tal käed on jälle vabad,

käest on antud küünlajalad,

öeldud õnnistuse sõnad.

Valitseja võtab niisiis

küünaldega ristiviisi

õnnistada kõike rahvast

iga ilmakaare poole,

valgustuseks maailmale,

koguduse kummardades.

Meie aga laulgem nõnda:

hoia, Issand, palju aastaid

meie ülemhingekarjast

ja me valitsejat*, hõissaa!

-------------------------------------
Küll on kena meie keeles,

keeruline kreeka keeles:

* Ton despotin

ke arhierea imon,

Kirie, filate

is polla eti despota!

Is polla eti despota!

Is polla eti despota!